Vedelikukromatograafia

Allikas: Vikipeedia

Vedelikukromatograafia (inglise liquid chromatography, lühendatult LC) all mõeldakse ainete lahutamise kromatograafilisi meetodeid, milles ainete segu kantakse läbi liikumatu faasi eluendi (solvendi) vooluga.

Tavaliselt eristatakse kolme põhimeetodit:

Enamasti on liikumatuks faasiks kolonni täidisele kantud vedelik ja seega on tegu vedelik-vedelikukromatograafiaga (see on olemuselt jaotuskromatograafia), mille tänapäevane laialtkasutatav meetod on kõrgsurve vedelikukromatograafia (HPLC).

Kui mobiilne faas on vähem polaarne võrreldes statsionaarse faasiga, siis vähem polaarne aine liigub kiiremini ja polaarsem aine aeglasemalt (jääb tahapoole).

Täidiskolonnide korral on selle parameetritel oluline tähtsus kolonni lahutusvõimele: pikema ja peenema täidisega kolonni lahutusvõime on palju suurem, kuid, teiseltpoolt, nõuab see vedeliku täidisest läbisurumiseks (suurt) rõhku. Selleks on välja töötatud efektiivsemad (kiiremad) surve-vedelikukromatograafia meetodid.

Survevedelikkromatograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeval on aparatuuri tootvad firmad välja töötanud automatiseeritud süsteemid vastavalt vajadustele. Need seadmed on varustatud rõhu tõstmise pumbaga, pakitud kolonni(de)ga, detektoriga ja automaatse fraktsioneerimisseadmega.

  • madalsurve vedelikukromatograafia (LPLC, nn flash, kuni 525 kPa ehk kuni 5 atm)
  • kesksurve vedelikukromatograafia (MPLC, üle 1MPa ehk üle 10 atm)
  • kõrgsurve vedelikukromatograafia (HPLC, kuni 40 MPa ehk 400 atm)
  • ultrakõrgsurve vedelikukromatograafia (UPLC ehk U-HPLC, kuni 100 MPa ehk kuni 1000 atm)

Uritava segu komponentide lahutusvõime on LPLC süsteemidel alati madalam kui HPLC korral, kuid esimesed on lihtsamad ja odavamad.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]