Stanley B. Klein

Allikas: Vikipeedia

Stanley B. Klein (Stan Klein) on ameerika psühholoog ja filosoof.

Ta on California Ülikooli (Santa Barbara) professor.

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Mis on mälu[muuda | muuda lähteteksti]

Artiklis "What memory is" paneb Klein ette tavalisest kitsama mälu mõiste.

Klein väidab esiteks, et mälu ei ole isomorfne teadliku sisu füüsikaliselt spetsifitseeritavate ja kvantifitseeritavate omaduste analüüsiga, ei ole selle järgi äratuntav ega sellele taandatav, vaid on viis, kuidas sisu on taasesituse ajal teadlikkusele esitatud, ning mäletamisaktiga läbielatava vaimuseisundiga seondub mingi "tunne". Selleks et öelda, kas mingi vaimuseisund on mälu, tuleb arvestada nii sisu kui ka seda, kuidas sellest sisust teadlikuks saadakse. Teiseks väidab ta, et filosoofid ja käitumisteadlased loevad liiga leebete kriteeriumide järgi mingit vaimuseisundit (näiteks teadmist, orienteerumist, äratundmist, kategoriseerimist, oskusi) mäluaktiks. Viimasel ajal on palju mälu liike juurde tulnud suuresti sellepärast, et ei tehta vahet tulemuse päritolu ja tulemuse enda vahel. Kõigil vaimusündmustel on päritolu. Paljud neist tulevad meelte- või introspektsioonikogemusest või on nendega seoses. Tavaliselt eeldatakse vaikimisi, et vaimuseisund väärib mälu nime, kui saab näidata, et ta on põhjuslikult seotud algse meelelise või introspektiivse registreerimise aktiga. Aga see, et praegune vaimuseisund on varasema õppimise tulemus, ei lubada järeldada, et õppimine viib tingimata välja mäluni. Seisund, milleni registreerimisakt viib, võib olla mälestus, kuid võib olla ka teadmine, oskus, uskumus, unenägi, plaan, kujutlus, otsus, otsustus, tuttavustunne, kategoriseerimisakt, idee, lootus, kartus jne. Kui kõiki neid nimetada mäluks, siis jääb välja ainult vegetatiivne ja homöostaatiline närvitalitlus. "Mälu" jääb tähenduseta tähistajaks. Klein leiab, et see, et minevikusündmused määravad mingi mõtte või käitumise edukuse, ei õigusta selle mõtte või käitumise nimetamist mäluaktiks. Selleks et õppimise tulemus oleks mälu, peab ta olema õiget laadi vaimuseisund: ta peab muu hulgas sisaldama tunnet, et elustatakse minevikuelamus, mittejärelduslikku tunnet, et minu praegune vaimuseisund peegeldab minu mineviku sündmust.

"Mälu" on vaimse konstrukti termin. Me oskame seda ja selle sugulasi (näiteks "mäletamine", "meenutamine", "meeldetulemine") igapäevajutus ja introspektsiooniteadetes kasutada, kuid raske on öelda, mis printsiibid seda õigustavad. Oluline on osata kaardistada vaimukonstruktide loogilist ja fenomenoloogilist topograafiat. See on filosoofide ja psühholoogide ülesanne. Praegu tarvitatakse sõna "mälu" sageli valesti ja seda tarvitust tuleb parandada. Enamik filosoofe ja käitumisteadlasi leiab, et mälu koosneb algsest registreerimisaktist (õppimisest), mis paratamatuna eeldatud ning talletusmehhanismi pakutud järjepidevuse kaudu viib välja taasesitusaktini. Mälu võib võtta orgaanilise põhjaga tegevusena (arvutimälu siin ei vaatle), milles (välismaailma tajust või introspektsioonist) saadav info viib muutuseni närvivärgis (kodeerimiseni). Need närvisignatuurid talletuvad (tavaliselt oluliselt ja jätkuvalt teisenedes) mitmesugustes ajukooresubraatides. Selleks et need muutused oleks mäluakt, mitte dispositsioon mäletada (idee, millele mälestus võib eelneda ja millest ta võib kauem kesta), peavad nad olema põhjuslikud seotud muutustega organismi (vaimses või füüsilises) käitumises millalgi pärast nende omandamist (tasesitust). See definitsioon hõlmab enamiku tänapäeva arusaamu mälust. On küll probleeme ja vaidlusi, mida see definitsioon ei puuduta (näiteks kas mälu on ühtne või mitmene, teadlik või ebateadlik, protsess või subtants, sepistatav või stabiilne).

Mis siin siis puudu võiks olla? Suhe mälu ning selle subjektiivse ajaloolisuse viisi vahel, mida see pakub. Võib-olla see, et mälu on mineviku kohta, on enesestmõistetav? Aga definitsioonides mäletamise subjektiivset ajalist orientatsiooni tänapäeval enamasti ei mainita (varem küll). Tõenäoliselt on tegu teadusliku eelsidumusega – eeldusega, mis oluliselt määrab konstrukti kohta küsitavate küsimuste tausta, kuigi seda enamasti küsimärgi alla ei seata ega mainita. Kas see eelsidumus on episteemiliselt õigustatud? Miks me eeldame unikaalset seost mälu ja mineviku vahel? Miks see on eristav tunnus? Kõige ilmsem vastus on see, et mälu olemasolu ise sõltub loogilise paratamatusega põhjuslikust seosest minevikusündmustega. Ent kui näidata suhet algse registreerimisakti ja praeguse vaimuseisundi vahel, siis sellest ei piisa, et õigustada mäletamise omistamist. Paljud seisundid ja protsessid, sealhulgas kavandamine, otsustuse tegemine, kategoriseerimine, otsustamine, uskumine, kujutlemine, soovimine, kavatsemine, mõtlemine, äratundmine, otsimine, orienteerumine, sõltuvad minevikukogemusest. Igasugune närvitalitlus, kui jätta kõrvale puhtvegetatiivne, homöostaatiline ja regulatoorne talitlus, ja seisundid, milleni need jõuavad, tulevaf mingisugusest õppimisest. Kõik teadvuslikud ajuseisundid on miski, mis tuli kuskilt. Kui jätta kõrvale geneetiliselt programmeeritud mentatsioonid, siis minevikust. Aga sellest ei järeldu, et see miski on mineviku kohta. Ja mälu ei ole lihtsalt minevikust, vaid mineviku kohta. Psühholoogilised võimed saavad sageli oma tekkimise tingimustest funktsionaalselt autonoomseks. Ainult mõned õppimise tulemustest väärivad mälu nime. Mittemäluseisundid toetuvad ka sageli mälule, eriti kujunemise ajal enne automatiseerumist. Kui kõik need seisundid, mille teke ulatub tagasi minevikus saadud infoni, siis tuleb välja, et peaaegu kõik, mida me mõtleme ja teeme, on mäletamine. Mälu mõistest saab tähenduseta tähistaja. Kuigi filosoofid Aristotelesest saadik on pidanud vaimu tabula rasa '​ks, mis täidetakse minevikukogemuste saadustega, peavad nad mäletamist selle kogemuse eriliseks ilminguks. Vaimusündmuste liigitamisel tuleb arvestada muudki peale seose minevikuga. Küsimus on selles, mille poolest mälu minevikulisus erineb mittemäluseisundite minevikulisusest.

Mälu on kogemise eriline viis, mis viib kogeja fenomenoloogilisse suhtesse tema minevikuga, mida mittemäluseisundid ei võimalda. Pole teadvustamata, implitsiitset, dispositsioonilist mälu. Mitteelamuslikud protsessid annavad mäluelamusse panuse, kuid pole mälu. Nende olemasolu ei ennusta tingimata mäluelamust. Vaimuseisundi omamise tarvilik ja piisav tingimus on Kleini järgi see, et omaja elab seda kuidagi läbi. Vaimueisundil on nii sisu kui ka kvalitatiivsed aspektid (selle omamise tunne). Protsessi elamuslikul tulemusel saavadki olla mitteelamuslikud aspektid, mis selle teokssaamist toetavad. Need mitteelamuslikud eeltingimused on küll tarvilikud, kuid nad pole vaimsed: nad aitavad elamust võimalikuks teha, kuid pole ise elamus. Nad võiksid aset leida ka ilma elamuseta. Elamus on parajasti läbielatavate vaimuseisundite kvalitatiivne aspekt. Teadvusest rääkivad filosoofid peavad enamasti silmas elamust. Elamus on teadvustatud. Elamus võib olla ka kognitiivne (selle intentsionaalne objekt võib olla ka mõte, uskumus, mälestus või muu vaimusisu). Kuigi mõnede filosoofide järgi saadab vaimuseisundi läbielatavat sisu tunne, nimetab Klein tundeks kvalitatiivset viisi, kuidas vaimuseisundit läbi elatakse. Mittevaimsed eeltingimused, näiteks kodeeriv talletamine ja taasesitamine, on vaimuseisundi jaoks tarvilikud, kuid mitte piisavad. Koos konkreetse subjektiivse kontekstiga võivad need plokid viia näiteks mäletamiselamuseni. Kodeerimine, talletus ja taasesitus on plokid, mis koos sobivate "juhistega" (sise- või väliskontekst; juba olemasolevad närviteed jne) ning subjektiivsete minevikutunnetega viivad mäluelamuseni. Ent need eeltingimused pole mälu, nii nagu ehitusplokkide kogum ja kavandite komplekt pole maja. Eri asjaoludel (eri kontekstid, plaanid jne), saab nendest ehitada lõputult vaimseid ja mittevaimseid tulemusi. Mälu on viis, kuidas kodeeritud, talletatud ja taasesitatud sisu läbi elatakse. Selleks, et sisu oleks mälu, peab ta olema meenutuskogemuse aine. Taasesitus ei ole sama mis mälu, sest see võib anda ka uskumuse, mõtte, soovi jne. Ainult taasesitus koos erilise ajalise subjektiivsuse viisiga teeb teadvustatava sisu mälusisuks. Meenutus koosneb kahest eraldi, kuid vastastikuses sõltuvuses olevast osast. Meenutamisakt peab olema põhjuslikus seoses indiviidi varasema kogemusega ja see on mineviku kohta olemise eriline viis. Et teadvustatav sisu oleks mälestus, peab ta end esitama varasema kogemuse taasläbielamisena. See tunne on teadvusele vahetult antud, mitte järeldamise ega tõlgendamise saadusena (kui järeldamine tekitaks ajalise subjektiivsuse tunde, võetaks seda ikkagi mälestusena; kui see piirdub järeldusega, et praegune vaimusisu on põhjustatud varasemast kogemusest, on tegu uskumusega, mitte järeldusega). Praegune vaimuseisund on meenutus siis ja ainult siis, kui on olemas nii seos minevikuga kui ka minevikule suunatud subjektiivne ajalisus. Teadmisaktid ei pruugi olla mäluaktid. See kontseptsioon ulatub tagasi Aristoteleseni. See, et mingi vaimuseisundi minevikulisust on võimalik teada saada mõisteanalüüsist, ei õigusta selle mäletamiseks nimetamist. Mälu korral elatakse minevikku läbi minevikuna.

Kuidas seda kontseptsiooni toetada? Üks viis on uurida mälu loomuse kohta käivate ideede ajalugu. Uskumus, et inimmälu koosneb olevikus teatavast vaimusisust, mida tuntakse minevikust pärit olevat, ulatub tagasi Vana-Kreekasse. Isiku fenomenoloogias on traditsioonilistel ideedel autoriteeti. Uskumused elamuste kohta võtavad oma objekti eitamatute introspektsiooniga antud seisunditena, mille elamuslikud tunnused teeb nähtavaks elamus ise. Ligipääs esimese isiku kogemusele on vahetu ja mittevaatluslik, see ei vaja taju ega refleksiooni. Elamuse sisu võidakse küll valesti tõlgendada, aga selles, mis see sisu on, ei saa eksida. Vaimuseisundid ongi sellised, nagu nad antud on. Vaimukonstruktide psühholoogiline topograafia põhineb esimese isiku tutvusel elamustega, milles nad realiseeruvad. Pole muud viisi usaldatavalt teada, mis vaimuseisundist kui vaimuseisundist järeldub. Kuigi elamus põhineb füüsilistel sündmustel, ei saa fenomenoloogia taandamine nende koostisosade liikumisele, kujule ja suurusele või nende teadmisele anda infot, mille me omandame elamuse omamise tõttu. Paljudel juhtudel meil vaimu tööle esimese isiku ligipääsu ei ole, kuid meil on privilegeeritud suhe närvimasinavärgi töö läbielatavate tulemustega. See aga ei taga, et vaimse reaalsuse läbielamine õnnestub tõlkida konsensuslikku mõistemaastikku. Psühholoogiliste võimete kataloogid on aina teisenenud. Mälu puhul on märkimisväärne, et vaated sellele, eriti tema erilisele suhtele minevikuga on kuni päris viimase ajani püsinud stabiilsena. Võib-olla need ongi tõde. Seisukoht, et mälust järeldub oleviku vaimuseisundi läbielamine minevikuga taastutvumisena, on ka kasulik. Teooria väärtust määrab osalt see, kuivõrd ta võimaldab korrastada muidu seosetutena tunduvaid andmeid. Kleini teooria võimaldab säästlikult seletada muu hulgas amneesiat, kognitiivset dissotsiatsiooni, tulevikku suunatud vaimset ajarändu, aju radioloogilisi analüüse, mitteinimese mälu ja déjà vu '​d, ning aitab seletada, miks episoodiline ja semantiline sisu sageli oluliselt kattuvad aja, koha ja mina poolest, kuigi neid laialdaselt peetakse eristavateks. See teooria pöörab tähelepanu ka teatud neuroloogilistele tõikadele, näiteks sellele, et patsiendi tunne, et tema vaimuseisundid ei ole enam tema omad, on seotud mäluga.

Mälu vastu tundsid huvi juba varajased kreeka filosoofid. Algul tegeldi mäluga peamiselt seoses reaalsuse ja hinge loomusega. Esimene mälu süstemaatiline käsitlus oli Aristotelese "De memoria". Mälu põhijoon on Aristotelese järgi meenutamine, mis viitab alati minevikule, kuna aga aistingud ja taju viitavad olevikule. Pole selge, kas Aristoteles pidas tutvust minevikuga teadvustatava objekti seesmiseks omaduseks või infoks, mis objektile taasesituse ajal lisatakse. Huvi mäluteooriate vastu tärkas taas 17. sajandil. John Locke väitis, et mälu on vaimu võime taaselustada varasemaid tajumusi koos lisatajumusega (otsese, mittejäreldusliku tundega), et need on varem olnud. Ka David Hume ei pidanud minevikuga seose mõistelist näitamist mäletamiseks piisavaks; vajalikud on fenomenoloogilised aspektid, nagu elavus. Nähtavasti tekitavad need otseselt minevikulisuse tunde. Pole selge, kas Hume'i järgi fenomenoloogiast ilma tõlgenduseta piisab minevikulisuse läbielamiseks. Ka Thomas Reidi järgi suunab mälu teadlikkuse sündmustele, mille tunnistajaks on oldud. Mälu on vaimu akt, mis võimaldab minevikku mittejärelduslikult minevikuna taas läbi elada. Semantilist mälu poleks ta pidanud mäluks, vaid teadmiseks või uskumuseks. Bertrand Russell on kindel, et vaimusisu ei saa iseenesest teha vaimuseisundit mäletamisseisundiks, vaid mälu olemus on tunne, et teadvustatav sisu on taastutvus teadvustaja minevikuga. Mäletamisest järeldub nii otsene tutvus teadvustatava objektiga kui ka tutvusega kaasnev tunne, et teadvustatakse midagi, mida on varem teadvustatud. Ka Edmund Husserl peab mälestust oma mineviku minevikuna läbielamiseks. Mälu objekti elatakse läbi viisil, mis peegeldab ja ilmutab seda, kuidas see mäletaja ellu varem ilmus. See on kahekordne teadvustamine. William James ütleb, et selleks et olevikupilti saaks pidada mineviku algpildi kohta käivaks, et kujutletavat mõeldaks minevikus otseselt läbielatuna; sel peab olema soojus ja intiimsus.

Seni arutatud käitlustes eeldatakse vaikimisi, et mälu on ühtne võime. Aga Maine de Birani raamatust "Harjumuse mõju mõtlemisvõimele" sai alguse muutus. Ta eristas representatsioonilist, sensitiivset ja mehaanilist mälu. Henri Bergson eristas raamatus "Aine ja mälu" mälu kui vaimuseisundit ja harjumuslike aktide sooritamises avalduvat mälu. Hilisemad filosoofid laiendasid mälu mõistet kõigele, mida võidakse teada või teha algse kogemuse tõttu (näiteks faktimälu, sensoorne mälu, leksikaalne mälu, protseduuriline mälu, semantiline mälu, isiklik mälu, autobiograafiline mälu). Kujunes kolmeosaline skeem, mille järgi vaimukonstrukti peetakse mäluks, kui see sisaldab või võimaldab 1) oma minevikuga otsese tutvuse tunnet (episoodiline mälu), 2) teadvustaja (puhtalt mõistelisest analüüsist tulenevat) arusaamist, et teadvuse sisu on pärit tema minevikust, (semantiline mälu) või 3) oma minevikus õpitud oskuste või harjumuste avaldumist (protseduuriline mälu). Ainult episoodiline mälu nõuab minevikulisuse otsest läbielamist. Viimase saja aasta jooksul on üha aktsepteeritavamaks muutunud pidada mälu õppimise vormideks, mille avaldumine mõtlemises ja tegevuses ei nõua mineviku teadvustamist ega sellele viitamist; piisab põhjuslikust seosest subjekti minevikuga.

See, et saab moodustada psühholoogilise maastiku kooskõlaisi taksonoomiaid, ei taga, et need vastavad ontoloogilistele õmbluskohtadele. Normaalset ja patoloogilist mälu hakati empiiriliselt uurima 19. sajandi teisel poolel. Mälupsühholoogia tekkis samal ajal, kui filosoofid hakkasid üle minema mälu käsitamisele mõisteliselt erinevate võimete kogumina. See mõjutas ka psühholoogiat. Paljude uute mäluliikide (näiteks teadmisaktid, õpitud käitumiste sooritamine) puhul ei põhine minevikulisus mitte taasläbielamisel, vaid mõisteanalüüsil. Psühholoogia arusaam, et mälul on mitu tüüpi, mis kõik ei nõua otsest tutvust mineviku kui minevikuga sai tuge patsient H. M. juhtumist. Oimusagarate keskosa resektsioon tekitas tal sügava amneesia läbielatud sündmuste suhtes. Kuigi ta ei suutnud meenutada, suutis ta õppida uusi asju (kuigi normaalsest aeglasemalt ja piiratud mahus). Tekkis küsimus, kuidas ta saab vastomandatud käitumisi sooritada, kui ta neid ei mäleta. Vastus hakkas kuju võtma 1970ndate alguses: tollase filosoofia mõjul öeldi, et mälul on mitu tüüpi, ja operatsioon ei mõjutanud neid kõiki. Sarnaseid lahknevusi mälu ja õpitud soorituse vahel hakati seletama mälu süsteemide ja allsüsteemide valikulise kahjustusega. Endel Tulvingu eristus episoodilise ja semantilise pikaajalise mälu vahel (hiljem ta lisas protseduurilise mälu) oli motoveeritud püüust seletada uurimustulemusi normaalse mälu kohta. Enamik tänapäeva psühholooge ja neuroteadlasi võtab aksioomina, et pikaajaline mälu seisneb protseduurilise ehk mittedeklaratiivse ja deklaratiivse info kodeerimises, talletamises ja taasesitamises. Mittedeklaratiivne mälu võimaldab omandada ja säilitada motoorseid, pertseptuaalseid ja kognitiivseid oskusi (näiteks jalgrattasõidu oskus, tekstirea lugemise oskus), deklaratiivne mälu seisneb maailma ja iseenda kohta asjade teadmises (näiteks teadmine, et kanaarilinnud on kollased; teadmine, et ma sõin laupäeval koos naisega lõunat). See on kooskõlas Gilbert Ryle'i eritusega knowing how ja knowing that (propositsiooniline teadmine) vahel. Deklaratiivses mälus eristas Tulving episoodilist ja semantilist süsteemi. Semantiline mälu on üldine teadmine maailma kohta (näiteks, et õunad on söödavad, Sacramento on California pealinn), Semantiline teadmine on kontekstivaba: selle teadvustamine ei sõltu sellest, kus, millal või kellelt info saadi, kuigi mõisteline uurimine võimaldab neid asju teada saada. Episoodiline mälu registreerib sündmusi läbielatutena kindlal ajal ja kindlas kohas. Igast episoodilisest mälestusest järeldub tunne minast (muidu ei saaks vaimuseisundi sisu võtta oma mineviku osana) kui teo tegijast või vastuvõtjast või seisundi ärritajast või läbielajast. Episoodilist mälestust elatakse läbi mäletajaga juhtununa (Tulving nimetab seda autonoeesiks).

Uskumus, et mälu käib paratamatult mineviku kohta, on mälu funktsionaalseid sidumusi arvestades küsimärgi alla pandud. Semantilisel ja protseduurilisel mälul ei ole mitte ainult põhjuslik seos subjekti minevikuga, vaid ka subjektiivne ajaline orientatsioon. Aga adaptiivse funktsiooni tõttu ei ole nende subjektiivsus suunatud mitte minevikule, vaid olevikule ja tulevikule. See on mitme mälu teooria jaoks tõsine raskus.

Evolutsiooni vaatekohast on infotalletuse adaptiivne funktsioon ettevaatav: seda kasutatakse otsuste ja kindlalt mitte etteteatavate otsustuste toetamiseks. Selleks et organism käituks varasemate kogemuste tõttu hiljem kohasemalt (kohanenumalt), peavad tal olema evolutsiooni poolt ettenähtud mehhanismid suhtlemiseks antitsipatsiooni, kavandamis- ja käitumissüsteemiga. Selle vaate järgi on looduslik valik enamiku tunnetustalitlust ette näinud selleks, et organism ennetaks sündmusi ja otsustaks, mida teha. Need funktsioonid nõuavad orientatsiooni olevikule ja tulevikule ning pakuvad seda. Elu, nagu me seda läbi elame, ei tule mitte minevikust, vaid tulevikust, ja tulevikku ongi meie tähelepanu ja jõupingutused suunatud. Kõik vaimuseisundid leiavad aset olevikus, aga see ei tähenda, nagu kõik elamused piirduksid igavese olevikuga. Vahetu elamusega kaasneb sageli tuntav ajaline orientatsioon, ja subjektiivne ajalisus on tavaliselt suunatud tulevikku. Sellepärast on pakutud, et kui mitte arvestada episoodilist meenutamist, on episoodilisel mälul ka suunatud tulevikku. See võib küll nii olla (kuigi Klein ei usu seda enam), kuid see pole meenutuslik aspekt. Igatahes tohib ainult episoodiline meenutamine pretendeerida sellele, et ta on mälu tüüp: semantilisel ja protseduurilisel "mälul" on vale suund. Psühholoogilise seisundi või protsessi ajalist intentsionaalsust ei määra mitte selle faktiline põhjuslik ajalugu, vaid läbielatav ajaline orientatsioon.

Protseduuriline õppimine võimaldab rakendada varem omandatud kognitiivseid ja füüsilisi oskusi. See käib oleviku ja tuleviku kohta. Kas õpitud oskused ja harjumused on mälu? Ajaline suunatus räägib tugevalt selle vastu.

Semantiline mälu teeb info teadlikkusele kättesaadavaks. Mõnikord on info ise tekitatud (näiteks spontaansed hinnangud ja järeldused), mõnikord reaktsioon sündmustele (näiteks palvele oma teadmisi jagada) või taju tõlgendav aspekt (näiteks heli allika määramine). Taasesitatav info on tulevikuks üleminevate olevikuasjaolude teenistuses. Mäletatakse fakti või tuntakse ära aisting, sest need seisundid võimaldavad osaleda edasiliikuvates asjaoludes. Võibki väita, et semantiline mälu on olevikuline suunaga tulevikku, kuigi teadlikkus sellele suunale ei keskendu. Näiteks lood, mida jutustatakse, tehakse pidevalt ümber, et need vastaksid praeguse kogemuse ja tulevikueesmärkide nõuetele. Minevikusündmused aitavad loo sisu määrata, kuid jutustuse sisu kohandatakse oleviku- ja tulevikuasjaoludele. Episoodilise mälu poole pöördutakse ainult siis, kui tekib vajadus teadmist õigustada; vastasel juhtumil elatakse seda läbi lihtsalt teadmisena. Teadmise nimetamine mäluks on väga küsitav. Kui keegi lihtsalt ütleb "ma tean" asemel "ma mäletan", siis see ei muuda sisuliselt midagi. Sellest ei järeldu midagi selle kohta, kuidas ma sisu teadvustan. Kui aga "ma mäletan" peab silmas sisu teadvustamise viisi, siis ei saa seda asendada näiteks sõnadega "ma tean".

Mõned teoreetikud on pannud küsimärgi alla, kas õpitud oskuste kasutamine on mäluakt. Vaevalt me nimetaksime toolilt tõusmist, et toast välja minna, mäletamiseks. Ka minevikus omandatud teadmise nimetamist mäluks on peetud õigustamatuks.

Kas väidetavad mälu liigid moodustavad loomuliku liigi? Protseduurilise mälu alla paigutatakse mitmesugused aktid, mis sageli järgivad erinevaid reegleid ja avalduvad väga erinevalt (näiteks lugemine ja pesapalli viskamine). Sarnane lugu on semantilise mäluga: sinna kuuluvad näiteks propositsioonid, faktid, abstraktsioonid, skeemid, pildid, reeglid, keel jne. Semantiliste mõistete kategooria alla kuuluvate nähtuste seletamiseks tuleb mängu tuua väga erinevat tüüpi mentaalseid representatsioone ja protsessi. Tundub, et nende ainus ühine nimetaja peale selle, et nad põhinevad närvitalitlusel, on see, et nad pärinevad minevikukogemusest, aga sellest on vähe.

Semantiliste ja protseduuriliste süsteemide liigitamisel mälutüüpideks puudub mõisteline ja fenomenoloogiline õigustus. Vastavatel võimetel, tunnustel ja käitumistel pole õiget ajalist orientatsiooni, nad täidavad ainult osa mälule esitatavatest nõuetest ja nad on arvutuslikult ja fenomenoloogiliselt nii mitmekesised, et nende liigitamine mälu tüüpideks põhineb pigem organisatsioonilisel ja empiirilisel mugavusel kui katsel mõista looduse enda eristusi. Enamasti toetutakse kas põhjusliku seostuvuse põhimõttele või seostamisele ülesannetega, mille seost mäluga stipuleeritakse.

Nimetus "mälu" tundub kõige paremini sobivat episoodilisele mälule deklaratiivses süsteemis. Esiteks, ainult episoodiline meenutamine annab õige ajalise orientatsiooni. Teiseks, ainult episoodiline meenutamine täidab kõiki nõudeid. Kolmandaks, episoodiline mälu seisneb homogeenses vainusündmuste kogumis. Süsteemid, mille panust episoodiline mälu nõuab, on ühised kõigile meenutamisaktidele. Episoodilises mälus pole teada alajaotusi. Kogu vaadeldud mitmekesisus tuleb põhiliselt (kuid mitte ainult: näiteks pildi- ja propositsioonimälu erinevusest) kogetavate ärritajate loomusest, mitte viisist, kuidas neid töödeldakse ja esitatakse. Nii et episoodiline mälu kandideerib loomuliku liigi staatusele. Aristotelese, Locke'i, Ruselli jt teoste kommentaatorid märgivad iroonilisel kombel, et nüüd me teame, et see, mida nad mõistsid mälu all, on ainult mälu episoodiline komponent. Kleini järgi on just noil autoritel õigus. Episoodiline mälu paistab olevat ainuke erand reeglile, et funktsionaalne vajadus suunab õppimise viljad oleviku ja tuleviku poole. Kuigi ka mõned episoodilise süsteemi funktsionaalsed kohustused paistavad olevat tulevikku orienteeritud (näiteks ettenägemine, stsenaariumide koostamine, eneseprojitseerimine ja teised tulevikku suunatud mentaalse ajarännu vormid), väärib see meenutusliku funktsiooni tõttu ainsana mälu nime.

Episoodilist mälu peeti algselt deklaratiivse mälu siseseks süteemiks, mille sisu annab omanikule teateid ajalisest, ruumilisest ja eneseosutuslikust kontekstist, milles algne õppimine aset leidis. Semantilist sisu peeti sellisest kontekstist vabaks. Kleini järgi on eristus parem teha selle järgi, missugune on subjektiivne suhe minevikuga. Neid subjektiivse ajalisuse erinevusi võttis täielikult arvesse Endel Tulving, kes 1980ndate keskel võttis selle episoodilise ja semantilise mälu aktide eristamise eelistatud aluseks. Tulving väitis, et episoodiline taasesitus teeb kättesaadavaks autonoeetilise teadlikkuse, semantiline taasesitus aga annab teadlikkuse tüübi, mille ta nimetas noeetiliseks. Autonoees on teadlikkus varem teises kohas toimunu siin ja praegu taasläbielamise teadvustamine. Ainult autonoeetilisel teadvusel on isiklikult tähenduslik suhe ajasse. On mõistlik järeldada, et ainult autonoeetilise teadlikkusega seostatavad süsteemid saavad anda ajalised ressursid, mis on vajalikud taasesitatava sisu läbielamiseks mäluaktina. Episoodiline taasesitus koos rikkaliku minevikku suunatud autonoeetilise elamusega täidab ainsana mäluaktile esitatavaid nõudeid.

On osutunud, et episoodilise ja semantilise mälu ümbersõnastus ajalise subjektiivsuse kaudu Tulvingul võimaldab sõnastada kontrollitavaid hüpoteese mälu kohta. On osutunud, et ka semantiline mälu võib anda eneseosutuslikku sisu. Pole põhimõttelist põhjust, miks semantiline teadmine ei võiks sisaldada infot aja ja koha kohta. Pole loogilist ega empiirilist alust väita, et episoodilisel ja semantilisel süsteemil peaks olema erinev sisu. Paljusid patsiente, kellel on kadunud ligipääs eposoodilisele mälule, saab uuesti õpetada nende elujutustuse ajalisi, ruumilisi ja eneseleosutuslikke üksikasju, kuigi ilma autonoeesita. Üks selgemaid on patsient J. V. juhtum: tal oli närvipatoloogia tõttu sügav retrograadne episoodiline amneesia. Kuigi paistab, et see haigus on rikkunud nii haiguseeelse sisu kui ka autonoeetilise teadlikkuse, suutis ta uuesti ära õppida oma isikliku mineviku ajalised a ruumilised üksikajad, kuigi ta ei kogenud seda sisu isikliku taasläbielamisena, vaid faktiteadmisena. Ka patsient A. Z. suutis noeetiliselt taasomandada kaduma läinud isiklikud mälestused, kuigi ta koges neid faktidena, mitte meenutustena. Patsient M. L.-il oli ajutrauma, mis tekitas tal õnnetuseeelsete episoodiliste mälestuste suhtes amneesia, kuid ta suutis fakte oma mineviku kohta uuesti õppida, kuigi ilma äratundmise tundeta. M. L. suutis ka mõningaid haiguseeelseid isiklikke kogemusi taasesitada, kuid omandamise asjaolusid taas läbi elamata. Tema autonoeetiline teadlikkus oli tõsiselt kahjustatud. Seega ei ole oma minevikus omandatud sisu taasesitamine piisav, et tegu oleks mäluelamusega. Sisu peab olema seotud refleksioonieelse teadlikkuseviisi – autonoeesiga, mille puhul elamus toob kaasa oma mineviku taasläbielamise tunde. Muidu pole tegu mäletamisega, vaid teadmisega, uskumisega, kujutlemisega jne. Episoodilise mälu arenguhäirete puhul võib samuti esineda muster, kus sisu on säilinud või uuesti õpitud, kuid autonoeetilist taasläbielamist ei ole. Enamasti õpivad niisugused lapsed lugema ja kirjutama ning igapäevatoiminguid tegema, nii et nad saavad tavakoolis käia. Näiteks patsient M. S. ei suutnud lapsepõlves põetud insuldi tõttu oma elusündmusi episoodiliselt taas läbi elada, kuid suutis semantiliset õppida ja teatada mõningaid sündmusi oma elust pärast haigust.

Mälu ei ole minevikuga seotud järeldamise kaudu, vaid seisneb tundes, et teadvustatav sisu on minevikokogemusega otseses mittemõistelises ajalises seoses. See on osa meenutamise subjektiivsest kvaliteedist ja selle teeb võimalikuks taasesitatava sisu ja autonoeetilise teadlikkuse vaheline seos. Milles see seisneb? Üks võimalus on see, et autonoeetiline teadlikkus on seesmine teatud sisule, mis teadvusele kättesaadavaks tehakse. Relatsioonilise tõlgenduse järgi aga ei ole seos autonoeesi ja sisu vahel paratamatu, nad ei pruugi olla lahutamatud. Tõendid paistavad soosivat relatsioonilist vaadet. Klein koos kasautoritega on tutvustanud juhtumit, mis räägib relatsioonilise vaate kasuks. Patsient R.B. oli võimeline kirjeldama oma elusündmusi rikkalike konteksti üksikasjadega, nagu tavaliselt toimub episoodilise meenutamise puhul, kuid ei elanud seda läbi meenutamisaktina, vaid nagu kolmanda isiku vaatekohast. Talle tundus, nagu ta kujutleks seda kogemust, aga keegi teine on seda kirjeldanud. Järk-järgult tulid tal autonoeetilised võimed tagasi.

Relatsioonilisest vaatest tuleneb, et talletatud sisu ei ole ei episoodiline ega semantiline. See on subjektiivselt mitteajaline info. Subjektiivse ajalisuse omandab see kaasneva teadlikkusakti tõttu. Rangelt võttes ei ole mälusüsteeme, vaid on minevikus omandatud sisu, millele taasesitamisel toimuvad protsessid võivad anda ajalise subjektiivsuse. Mälu on viis, kuidas vaimusisu läbi elatakse, mitte seda kogemust võimaldavad eeltingimused (kodeerimine, talletamine ja taasesitamine). Ilma autonoeesita viivad needsamad tingimused mittemälulise läbielamiseni. Ainult episoodiline meenutamine võimaldab indiviidil olevikku ületada, andes taasesitusele otsese mitteanalüütilise tunde, et elatakse läbi minevikukogemust.

Mälu ei ole enne, kui seda läbi elatakse. Mäluteoreetikud järeldavad mälu omadusi, neuraalseid korrelaate ja "mälupõhistesse ülesannetesse" kaasatuse astet sageli teatatava sisu analüüsi põhjal. Aga sisu ei ole mälu.

On leitud, et oimusagarate keskosa struktuurid on seotud nii episoodilise kui ka semantilise talletamisega. Kleini arvates toetab see ideed, et need piirkonnad on seotud sisu neuraalsete korrelaatidega enne episoodiliseks ja semantiliseks eristumist. On leitud ka, et autonoeetiline teadlikkus on seotud struktuuridega otsmikusagarates. See toetab ideed, et mälu on sisule taasesituse ajal mõjuvate protsesside läbielatud tulemus.

Pole episoodilist mälusüsteemi, milles kodeeritaks, talletataks ja taasesitataks episoodilist infot. On süsteemineutraalselt talletatav õpitud sisu, mida saab taasesitada erineva elamusliku tulemusega. Mälust saab rääkida ainult siis, kui taasesitatav sisu allutatakse autonoeesiprotsessidele.

Enamik tulevikku suunatud vaimse ajarännu uurijaid peab enesestmõistetavaks, et tuleviku kujutlemise võime põhineb mäluaktidel. Üks argument on see, et autonoees võimaldab nii vaimset ajarändu oma minevikku kui ka võimet kujutleda oma tulevikku. Siis peab episoodiline mälu olema tuleviku kujutlemise alus. Õigustus põhineb ajalisel sümmeetrial, kuid see on liiga pealiskaudne. Tuleviku kujutlemise tunne ei saa olla sama mis mineviku meenutamise tunne. Nendevahelise seose iseloomu pole püütudki analüüsida. Teine õigustus on see, et on leitud palju ühiseid neuraalseid korrelaate. Aga tähtis on teada, millist rolli need mälu juures mängivad. Kui see on seotud läbielamisega, peaks tuleviku kujutlejatel olema meenutamise tunne, aga seda pole täheldatud.

Kas funktsionaalsete dissotsiatsioonide olemasolu ei aita õigustada mälule paljuse omistamist? Ei. See, et protsessid, süsteemid või seisundid on funktsionaalselt sõltumatud, ei luba järeldada, et nad kuuluvad samasse loomulikku liiki. Võtame näiteks episoodilise ja semantilise süsteemi dissotsiatsiooni. See ütleb lihtsalt, et nad on erinevad, kuid ei ütle midagi nende ontoloogilise staatuse kohta. See, ei ütle, kas nad on mälusüsteemid.

Loomade episoodilisest mälust rääkides tuleb arvestada, et õppimisega ei pea kaasnema oma mineviku subjektiivne ajaline läbielamine. Aja ja koha teadmisest selleks ei piisa. Praegu pole võimalik kindlaks teha, kas loomadel on episoodiline meenutamine.


Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

  • What memory is. – WIREs Cognitive Science, 2015, 6, lk 1–38.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]