Sotsiolingvistiline intervjuu

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Sotsiolingvistiliseks intervjuuks (ingl sociolinguistic interview) nimetatakse sotsiolingvistikas levinud andmekogumise meetodit.[1]

Ülevaade meetodi ajaloost ja sisust[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiolingvistikas on intervjuumeetodil pikk ajalugu. Esialgu hakkas küsimustike kasutamine andmekogumises levima just murdeuuringute vallas.[2][3] Ühe näitena võib tuua prantsuse dialektoloogi Jules Gilliéroni, kes koostas mahuka (rohkem kui 1500 küsimusest koosneva) küsimustiku, et uurida kohalike elanike keelekasutust. Intervjueeris seejuures üks Gilliéroni poemüüjast abiline Edmond Edmont, kes välitööde käigus külastas sadu Prantsusmaa külasid ning esitas külaelanikele ridamisi sõnavaraga seotud küsimusi. Vastuste abil koostas Gilliéron detailseid murdekaarte.[4]

Traditsioonilise sotsiolingvistilise intervjuu alusepanijaks on keeleteadlane William Labov.[5][6][7][8][9] Tema lähenemisega kogutakse keeleainestikku intervjuudes selleks, et kutsuda kõne esile kindlatel teemadel ja erinevates stiilides, imiteerides samaaegselt loomuliku vestluse kulgu. Olulist tähtsust Labovi lähenemisel kannab statistika – intervjuude kaudu kogutakse arvulist infot inimestelt,

(1) kes kuuluvad erinevatesse sotsiaalsetesse kategooriatesse (nt mees või naine, töölis- või keskklass, pea- või kõrvalosaline) ning

(2) kes täidavad ettemääratud ülesandeid (nt vestlevad vabas vormis, loevad valjult ette, loevad ette sõnu).[6]

Sotsiolingvistilise intervjuu eripäraks on selle poolstruktureeritud ja temaatiline liigendus. Küsimused rühmitatakse teemade kaupa plokkidesse ning iga ploki juhatab sisse kontrollküsimus. Kontrollküsimuse abil otsustab uurija, kas ta jätkab sama ploki küsimuste esitamist või liigub uue teema juurde. Seejuures pole intervjuuformaat läbivalt range: küsimused pigem aitavad vestlust ülal pidada, kui et määravad ette intervjuu sisu. Uurija jälgib vestluse loomulikku kulgu ning võib esitada teemaväliseid küsimusi; põhirõhk on kõne esilekutsumisel ja mitte niivõrd uuritava vastuste sisul.[6]

Võrdlus loomuliku vestlusega[muuda | muuda lähteteksti]

Vabas vormis vestluste lindistamine võimaldab koguda kõige autentsemat ja loomulikumat keelekasutust, mida peetakse sageli "ideaalseks" keeleainestikuks.[6][10][1] Küll aga on sellisel kogumisviisil ka ohte. Spetsiifilise keeleilmingu uurimisel ei pruugi see kõnelemisel väljenduda, sest loomuliku vestluse kulg on ettearvamatu. Selleks oleks vaja koguda suurtes kogustes keeleandmeid, et potentsiaalse ilmingu esinemist paremini analüüsida.[1]

Kui aga uurijal on ajaline surve peal ning puuduvad mahukate andmete analüüsimiseks vajalikud ressursid, soovitatakse kasutada intervjuumeetodit. Sel moel saab vestluse sisu osaliselt "manipuleerida" ning huvipakkuva keelendi kasutamist esile kutsuda.[1]

Meetodiga seotud ohukohad[muuda | muuda lähteteksti]

Tulenevalt intervjueerimise rangest olekust, võivad intervjueeritavad vastata küsimustele sageli ametlikul toonil (st sarnaselt töövestlusega). Sellist olukorda, kus uurija kohalolu mõjutab uuritavat situatsiooni, nimetatakse vaatleja paradoksiks (ingl observer’s paradox).[5] Olukorra lahendamine nõuab hoolikat intervjuuküsimuste ning kogu vestluse ülesehituse läbimõtlemist. Tänapäeva sotsiolingvistid on palju laenanud Labovi ideedest[6]; eriti levinud on "surmaohu küsimus" (ingl danger of death question):[6][1]

Were you ever in a situation where you were in serious danger of getting killed? (Tõlge: "Kas sa oled kunagi olnud olukorras, kus sind oleks võidud ära tappa?")

Selline küsimus kutsub esile kõige alateadlikuma ja emotsionaalsema väljenduse, mida inimene ei oska suhtlustegevuses teadlikult kontrollida. Kui küsimus on aga ootuspärane, siis inimene oskab vastamisel oma sõnakasutust oluliselt paremini kontrollida.[1]

Siiski on intervjuumeetodil ka ohukohti, sest piir loomuliku ja manipuleeritud kõne vahel on väga õhuke. Näiteks tuleb arvestada järgmiste olukordadega:

  • Inimesel võib tekkida segadus, kuidas peaks kulgema intervjuu formaadis vestlus ning seetõttu ei pruugi ta anda ootuspäraseid vastuseid.[11]
  • Intervjuus keskendub inimene intervjueerija küsimuste vastamisele ja mitte oma loo rääkimisele.[12]
  • Ootusel ja reaalsusel on vahe: sageli unustatakse ära, et intervjuu eesmärk pole mitte üksnes saada vastuseid uurimisküsimustele, vaid et intervjuu peab kulgema ka nagu normaalne vestlus.[13]
  • Sugu ja muud sotsiaalsed tegurid võivad mõjutada nii inimese käitumist kui ka vastuseid intervjuus.[14][15]

Tänapäeva mõistes on siiski mitmed loetletud hirmud hääbumas, sest inimeste familiaarsus intervjuudega kasvab.[1]

Meetodi positiivsed küljed[muuda | muuda lähteteksti]

Sõltumata uurimisteemast peab intervjuumeetodi kasutamine vastava uurimuse kontekstis olema õigustatud.[1] Mahukates välitöödes on intervjuude kasutamisel üks oluline tugevus. Nimelt aitab struktureeritud küsimustik välitööl osaleval grupil koguda samasuguseid keeleandmeid. Ühtlase andmestiku kogumine on oluline juhul, kui sama uurimisrühma liikmed viivad intervjuusid läbi eraldiseisvalt.[16]

Vaatamata sellele, et sotsiolingvistilise intervjuu struktuur on eelnevalt läbi mõeldud, sarnaneb see siiski (vähemalt) kahe inimese vahelisele vestlusele. "Ideaalseks" peetakse sotsiolingvistikas sellist intervjuud, kus vestlemine toimub vabas olekus ning mõlemad intervjuu osapooled on sõbralikud ja spontaansed. Kuna praktika näitab kõige paremini, kas planeeritav intervjuu kulgeb ootuspäraselt vestluse vormis, tasub enne põhiandmete kogumist viia läbi pilootkatse. Kui küsimused on piisavalt avatud, saab inimene neile vastata pika monoloogiga. Sellised vastused on heaks aineseks näiteks diskursuseanalüüsis.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 Johnstone, Barbara. (2000). Qualitative Methods in Sociolinguistics. Oxford, New York: Oxford University Press.
  2. ↑ Boberg, Charles. (2013). Surveys: The Use of Written Questionnaires. C. Mallinson, B. Childs ja G. Van Herk (toim), Data Collection in Sociolinguistics: Methods and Applications. London: Routledge.
  3. ↑ Dollinger, Stefan. (2015). The Written Questionnaire in Social Dialectology: History, Theory, Practice. Amsterdam: John Benjamins Publishing Company.
  4. ↑ Chambers, Jack K. ja Trudgill, Peter. (1998). Dialectology (2. vlj). Cambridge: Cambridge University Press.
  5. ↑ 5,0 5,1 Labov, William. (1972). Sociolinguistic Patterns. Philadelphia: University of Pennsylvania Press.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Labov, William. (1984). Field Methods of the Project on Linguistic Change and Variation. J. Baugh ja J. Sherzer (toim), Language in use: Readings in sociolinguistics (lk 28–53). Englewood Cliffs: Prentice Hall.
  7. ↑ Labov, William. (1994). Principles of Linguistic Change, Volume I: Internal Factors. Oxford: Blackwell.
  8. ↑ Labov, William. (2001). Principles of Linguistic Change, Volume II: Social Factors. Oxford: Blackwell.
  9. ↑ Labov, W. (2010). Principles of Linguistic Change, Volume III: Cognitive and Cultural Factors. Hoboken: Wiley-Blackwell.
  10. ↑ Milroy, Lesley. (1987). Observing and analysing natural language: A critical account of sociolinguistic method. Oxford: Basil Blackwell.
  11. ↑ Strauss, Anselm ja Schatzman, Leonard. (1955). Cross-class interviewing: An analysis of interaction and communicative styles. – Human Organization, 14(2), lk 28–31. https://doi.org/10.17730/humo.14.2.j4534222251x41g7.
  12. ↑ Wolfson, Netta. (1976). Speech events and natural speech: Some implications for sociolinguistic methodology. – Language in Society, 5(2), lk 189–209. https://doi.org/10.1017/S0047404500007028.
  13. ↑ Briggs, Charles L. (1986). Learning how to ask: A sociolinguistic appraisal of the role of the interview in social science research. Cambridge: Cambridge University Press.
  14. ↑ Oakley, Ann. (1981). Interviewing women: a contradiction in terms. H. Roberts (toim), Doing feminist research (lk 30–61). London: Routledge and Kegan Paul.
  15. ↑ Finch, Janet. (1984). It’s great to have someone to talk to – the ethics and politics of interviewing women. C. Bell ja H. Roberts (toim), Social researching (lk 70–87). London: Routledge and Kegan Paul.
  16. ↑ Baugh, John. (1993). Adapting dialectology: The conduct of community language studies. D. R. Preston (toim), American Dialect Research (lk 167–191). Amsterdam: John Benjamins Publishing Company.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sotsiolingvistiline_intervjuu&oldid=6505242"