Sotsiolingvistika

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Sotsiolingvistika on keeleteaduse haru, mis uurib keele ja ühiskonna vahekorda ja vastastikuseid suhteid, sealhulgas keelekasutuse mõju kultuurilistele normidele, ootustele ja kontekstile. Sotsiolingvistika kattub oluliselt pragmaatikaga. Ajalooliselt on sotsiolingvistika tihedalt seotud antropoloogilise lingvistikaga, seetõttu on nende kahe valdkonna eristamine kahtluse alla seatud.[1]

Sotsiolingvistika pöörab tähelepanu keelekasutuse varieeruvusele ühiskonna gruppide vahel, kes on üksteisest eraldatud teatud sotsiaalsete tunnuste tõttu (nt rahvus, religioon, staatus, sugu, haridustase, vanus jne). Lisaks, kuidas nende reeglite loomist ja järgimist kasutatakse inimeste sotsiaalsete või sotsiaalmajanduslike kategooriatesse paigutamisel. Kuna keelekasutus varieerub, erineb see ka sotsiaalsetes klassides.[1]

Sotsiolingvistilise varieerumise uurimiseks kasutatakse eri meetodeid, mida võiks jagada kaheks: kvantitatiivne sotsiolingvistika ja mitmesugused kvalitatiivsed uurimissuunad. Kui esimene tegeleb eeskätt keelekasutaja ja keele suhetega, siis teine eelkõige keelekasutuse ja situatsiooni suhetega.[2]

Esimesed tänapäeva mõistes keele sotsiaalsete aspektide uurijad olid 1930. aastatel India ja Jaapani keeleteadlased. 1900. aastate alguses uuris seda küll ka šveitslane Louis Gauchat, kuid ükski tema uuring ei pälvinud Läänes erilist tähelepanu. Teisest küljest on keelemuutuste sotsiaalse motiveerimise uuring 19. sajandi lõpulaine aluseks. Esimesena kasutas sotsiolingvistika mõistet Thomas Callan Hodson oma 1939. aastal ilmunud artiklis „Sotsiolingvistika Indias“, mis avaldati antropoloogia ajakirjas Man in India. Läänes kasutati sotsiolingvistika mõistet esmakordselt 1960ndatel ning seda tegid lingvistid William Labov Ameerikas ja Basil Bernstein Suurbritannias. Umbes samal ajal tutvustasid lingvistid William Stewart ja Heinz Kloss sotsiolingvistika teooria põhimõisteid, milles kirjeldatakse kuidas tavakeel varieerub erinevate rahvuste vahel.[1]

Sotsiolingvistika rakendamine[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiolingvist võib sotsiaalsete hoiakute uuringute kaudu kindlaks määrata selle, et mingit konkreetset emakeelt ei peeta sobivaks keeleks, mida kasutada äri- või professionaalses keskkonnas. Samuti võivad sotsiolingvistid õppida grammatikat, foneetikat, sõnavara ja teisi mõne sotsiaalklassi aspekte nagu ka dialektoloogid õpivad samu asju piirkondlike murrete tundmise jaoks. Keele muutuste uurimine tegeleb sotsiaalsete piirangutega, mis määravad keele kontekstuaalse keskkonna. Lingvistikas tähendab mõiste koodivahetus erinevates sotsiaalsetes olukordades erinevate keele liikide kasutamist. William Labovit peetakse sageli sotsiolingvistika uurimise asutajaks. Ta on eriti tuntud keele varieerumise kvantitatiivse uuringu tutvustamise ja muutmise poolest, muutes keele sotsioloogia teaduslikuks distsipliiniks.[1]

Traditsiooniline sotsiolingvistiline intervjuu[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiolingvistilised intervjuud on sotsiaalteaduslikes uuringutes andmete kogumise lahutamatuks osaks. Intervjuu sisaldab uuringu läbiviijat, kes on küsitleja ja küsitletavat, kes on subjekt või intervjueeritav. Selleks, et mõista konkreetset keelelist vormi ja selle kasutamist antud subjekti murdes, kasutatakse teatavate kõneregistrite esile kutsumiseks mitmesuguseid meetodeid. On viis erinevat stiili, ulatudes ametlikust vaba stiilini. Kõige formaalsem stiil avaldub, kui subjekt loeb loendit minimaalsetest paaridest. Minimaalsed paarid on sõnade paarid, mis erinevad ainult ühe foneemi poolest, näiteks cat and bat (kass ja nahkhiired). Kui[subjekt loeb sõnaloendit, tekib ametlik register, kuid üldiselt mitte nii ametlik kui minimaalsete paaride puhul. Lugemise läbimise stiil on kohe peale ametlikku registrit ja intervjuu stiil on, kui intervjueerija saab esile tuua vabama kõne subjektis. Intervjuu stiili vältel on küsitlejal võimalik küsitletavaga vestelda ja püüda temast välja tuua veel tavalisemat kõnet paludes tal meelde tuletada lapsepõlve mälestusi või peaaegu surmalähedast kogemust, mille puhul subjekt süveneb loosse enamgi, sest need mälestused on tihti seotud tugevate emotsioonidega. Kõige taotletuim kõne tüüp on vaba stiil. Seda kõnestiili on raske, kui mitte isegi võimatu välja meelitada ja esile kutsuda vaatleja paradoksi tõttu. Vabale stiilile kõige lähedamale tuleb subjekt siis, kui teda segatakse lähedase sõbra või pereliikme poolt, või kui ta on sunnitud telefonile vastama. Vaba stiili kasutatakse täiesti kontrollimata keskkonnas, kus subjekt end kõige mugavamana tunneb ja oma emakeelt kasutab, ilma sellele mõtlemata.[1]

Sotsiolingvistilised põhitõed[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi sotsiolingvistika uurimine on väga lai, on mõned põhikontseptsioonid, millest paljud sotsiolingvistilised päringud sõltuvad.[1]

Kõnekogukond[muuda | muuda lähteteksti]

Kõnekommunikatsioon on sotsiolingvistikas kontseptsioon, mis kirjeldab eraldi gruppi inimesi, kes kasutavad keelt unikaalsel ja vastastikku aktsepteeritaval viisil. Seda nimetatakse mõnikord Sprechbundiks. Selleks, et kuuluda kõnekogukonda, peab inimesel olema kommunikatiivne pädevus. See tähendab, et kõneleja oskab keelt kasutada sel viisil, nagu antud olukorrale parasjagu asjakohane on. Kõneleja võib olla kommunikatiivselt pädev ka rohkem kui ühes keeles. Kõne kogukondadeks võivad olla erinevad sotsiaalsed grupid nagu keskkooliõpilased või hiphopifännid või ka tihedad rühmitused nagu perekond ja sõbrad.[1]

Kõrge prestiiži ja madala prestiiži erikujud[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiolingvistilise analüüsi jaoks on ülioluline prestiiži mõiste; teatud kõneharjumustele määratakse positiivne või negatiivne väärtus, mis seejärel rakendatakse kõnelejale. See võib toimida mitmetel tasanditel. Seda saab realiseerida individuaalse heli/foneemi tasemel või keelevaliku makrotasandil.[1]

Sotsiaalne võrgustik[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiaalne võrgustik on veel üks võimalustest kirjeldada konkreetse kõnekogukonna üksikute liikmete vahelisi suhteid. Sotsiaalse võrgustiku lõtvus või pingelisus võib mõjutada kõneleja poolt vastu võetud kõneprintsiipe. Näiteks võib kontorit või tehast pidada tihedaks kogukonnaks, kuna kõik liikmed suhtlevad üksteisega.[1]

Erinevused vastavalt klassile[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsiolingvistika kui dialektoloogiast eraldiseisev ala viidi läbi linnaosade keelelise mitmekesisuse uurimise kaudu. Kui dialektoloogia uurib keelevariantide geograafilist jaotust, siis sotsiolingvistika keskendub muudele variatsiooniallikatele, nagu näiteks klassile. Klass ja ametikoht on ühiskonnas leiduvatest keelelistest märgistajatest üks kõige olulisemaid. Üks sotsiolingvistika põhiuuringuid, mida on raske ümber lükata, näitab, et klassi ja keele valik on omavahel seotud. Tööklass räägib vähem standardkeelt, samas kui madalklass, keskklass ja ülemine keskklass räägivad standardkeelele lähemale. Ülemise klassi ja isegi ülemise keskklassi liikmed võivad sageli rääkida vähem standardkeelt kui keskklass, seda seetõttu, et olulist rolli mängivad ka klassi individuaalsed püüdlused, mitte ainult klassitase. Samuti mõjutavad kõnemustrit sotsiaalsed pürgimused.[1]

Sotsiolingvistika uurimine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Kvantitatiivse sotsiolingvistika importijaks Eestisse sai praegune Tartu Ülikooli murrete ja keeleajaloo professor Karl Pajusalu. Tema juhtimisel on tehtud mitmeid uurimistöid. Teine kvantitatiivsete meetodite kasutaja oli Leelo Keevallik. Nende uurimustest on välja tulnud, et olulisim mõjur eesti keele varieerumisel on järgmine: ametlikud situatsioonid on peaaegu ainult normikeelsed ning argised situatsioonid on normikeelest kaugemal. Teine oluline tegur on sugu. Naised on eesti uurimustes enam normikeele järgijad kui mehed. Lisaks on eesti uurimustes eraldi välja toodud haridus, millel on samuti tüüpilised seosed varieerumisega: kõrgemalt haritud kihid eelistavad enam normingulisi vorme.[2]

Omaette teema eesti sotsiolingvistikas on viimastel aastatel olnud teoreetiline allkeelte mudelite koostamine. Ehitada on proovitud eesti keele ajaloo sotsiolingvistilise kirjelduse mudeleid ehk luua eesti keele sotsioajaloo aluseid. Sotsioperioodi lähtekohaks on fakt, et eri aegadel on ühiskonnas kasutusel eri allkeelte komplektid, mida kannavad erinevad rahvad ja sotsiaalsed kihid, millel on erinevad sotsiaalsed funktsioonid ja erinev sotsiaalne hierarhia. Ühe sellise komplekti valitsemisaega nimetataksegi sotsioperioodiks. [2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]