Allkeel

Allikas: Vikipeedia

Allkeel on keele püsiv variant, mis erineb teistest variantidest sõnavara ja grammatikajoonte poolest.[1] Kui erinevus on ainult häälduse erijoontes, siis nimetatakse seda aktsendiks.[1]

Igas keeles on palju allkeeli: kirjakeel, suuline argikeel, suulise ametisuhtluse keel, slängid, kohamurded, eri valdkondade oskuskeeled jm.[2] Neid saab liigitada kasutajakeskseteks (kohamurded ja sotsiolektid) ja kasutuskeskseteks (registrid ja stiilid), samuti normi keeleks ja mittenormingulisteks variantideks.[2] Liigendamisel on tähtis, et alkeelt saab vaadata erineva nurga all ühel ja samal ajal, st allkeel võib olla samal ajal mittenorminguline allkeel, suuline register ja kohamurre.[3]

Kuigi keele erinevad püsivaid variante nimetatakse allkeelteks, on olemas keele variandid, mida ei tõlgendata omaette allkeeltena, sest need on haruldased, need on näiteks oskuskeeled. Peamised keele variantide erinevused sõltuvad foneetilistest omadustest, mikrokontekstidest (olukorrast antud lause ütlemisel) ja teadlikust keelelisest valikust.[4]

Eesti keeles on palju erinevaid allkeeli, millest kolm olulisemat on suuline spontaanne allkeel, kirjalik redigeeritud allkeel ja dialektid ehk murded.[5] Kõige sagedamini kasutatav suuline spontaanne allkeel on argikeel, mida inimene hakkab õppima sünnist saati, sagedasti kasutata kirjalik redigeeritud allkeel on kirjakeel, mida hakkatakse õpima lasteaias. Olulisel kohal on eesti keele allkeeltes dialektid.[6]

Tabelites on ära jagatud erinevad alkeeled kasutajaskeskseteks ja kasutuskeskseteks allkeeleteks.

Liigitamisest[muuda | muuda lähteteksti]

Keeleteaduses kasutatkse allkeelte liigitamiseks kolme alust, mis on omavahel paralleelsed (üksteisest sõltumatud).[7]

Esimene alus, mille järgi saab allkeeli liigitada, on normingulise kirjakeele ja ilma norminguteta allkeelte vahe. Kirjakeeles kehtivad kindlad keelenormingud, mida peab järgima aga norminguteta allkeeltes need puuduvad, neis juhivad keelekasutust tavad, mis on kujunenud pikaajaga ning mida inimene ei pruugi tähele panna.[7]

Teine meetod, kuidas saab allkeeli liigitada on kasutussituatsioonide järgi. Alkeeli, mida kasutatakse kindlates suhtlussituatsioonides, nimetatakse registriteks. Kõige tavalisemad registrid on näiteks suuline argikeel ja kirjalik ametlik keel. Registri valik sõltub kasutusolukorrast: näiteks suuline või kirjalik vorm, argine või ametlik suhtlus, dialoog või monoloog jne. Registreid on väga palju, mõned võivad olla väga laiad (argivestlused), aga teised väga konkreetsed, kindlates tingimustes ja kindlate osalejatega (arsti juures).[7]

Kolmas viis, kuidas allkeeli liigitada on keele kasutajate omadused. See jaguneb kaheks ühiskeelteks, mida kasutame üle eesti, ja murreteks, mida kasutame ainult kindlal territooriumil või inimrühmas.[7]

Ühiskeeled võivad erinevatel kasutajatel üksteisest erineda, aga need sisemised erinevused on nii väikesed, et pole põhjust kõnelda selle sees eraldi rühmakeeltest. Oluline on, et kõik kasutajad tunnetavad neid kui kõigile eestlastele ühiseid allkeeli. Ühiskeelte mõistet kasutatakse ainult siis, kui on vaja näidata murrete ja ühiste keelevariantide vahet.[3]

Murdeid jagatakse kaheks: kohamurreteks ning sotsiaalmurreteks ehk sotsiolektideks. Kohamurded sõltuvad inimeste elukohast, aga sotsiolektidekid sõltuvad suhtlusringist ning inimeste sotsiaalsetest omadustest (sotsiaalne kiht, haridus, sugu jms).[3]

Kõik kolm alust, mille järgi saab alkeeli liigitada, ei sõltu üksteisest need on eraldi vaatenurgad, millega saab vaadata alkeelt erineva nurga all ühel ja samal ajal. Näiteks vanasti kõnekeel, mida kasutasid talupojad, oli samal ajal mittenorminguline allkeel, suuline register ja murre/murrak.[3]

Varieerumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kõiki keeleliste erijoontega kogumeid ei saa nimetada allkeelteks.[4]

Erinevatel allkeeltel võivad olla samad tunnuste kombinatsioonid, kuid neid ei loeta eraldi allkeelte liikideks. Näiteks argivestlus ja suuline avalik ettevalmistatud dioloog -neid mõlemaid iseloomustab suulisus, arigisituatsoon, spontaanne suhtlus ja keelenormingute mittenõudmine. Kuid suuline avalik ettevalmistatud dioloog on haruldane ja seda on raske tõlgendad omaette allkeelena.[4]

Lisaks saab erinevad allkeeled või nende alaliigid jagada üldkeeleks ja oskuskeeleks.[4]

Üldkeel on keele osa, mida valdavad kõik vastava keel kasutajad selle kasutamiseks ei ole tarvis eriharidust ega ametialast ettevalmistust (nt argivestluse keel). Selle vastandiks on oskuskeel, mida valdavad vaid vastavalt koolitatud inimesed (nt juristid oskavad kohtuistungitel ja seadustes kasutatavat keelt).[4]

Peale situatiivsete ja kasutajakesksetel teguritele on olemas ka muud mõjurid, mis panevad meid kasutama erinevaid keele variante. Mõnikord kasutame ühes ja samas murdes või registris sama asja väljendamiseks erinevaid viise, näiteks võime kasutada samas vestluses nud- ja nd-kesksõna vormi (õppinud – õppind).[4]

On olemas palju erinevaid tegureid, millest sõltub meie keelekasutus, aga olulisemad jagatakse kolme rühma.[4]

  1. Foneetilised omadused: häälikutest, mis on tunnuse ees, sõltub, kas kasutatakse tunnust –nud või –nd. Kui tunnuse ees asub helitu kaashäälik, siis kasutatakse –nud (kost-nud), aga kui tunnuse ees asub heliline kaashäälik või täishäälik, siis kasutatakse enamasti –nd (tul-nd, läi-nd).[8]
  2. Mikrokontekstid: olukorrast antud lause ütlemise ajal sõltub, kas kasutatakse käskivat kõneviisi (Palun anna piima!) või küsimust (Kas sa ei annaks piima?). Valiku aluseks on see, millised võimalikud takistused võivad ette tulla. Kui takistusi näib olevat vähe, siis kasutatakse käskivat kõneviisi, kui rohkem siis küsivat.[8]
  3. Teadlik keeleline valik: kindlast stiilist või retoorikaideaalist sõltub kui palju kasutatakse sarnaseid sõnu. Näiteks kirjandi kirjutamisel kasutatakse korduste vältimiseks palju sünonüüme, näiteks ütles, lausus, väitis, seletas jne. Aga uudiste kirjutamisel kasutatukse neutraalset sõna ütles ning välditakse sünonüüme. Sellest tuleb suur erinevus sõna ütles kasutussageduses nende kahe stiili vahel.[8]

Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti keeleühiskonnas eristatakse kahte olulist alkeele rühma. Need on  kasutajakesksed allkeeled, mille alla kuuluvad dialektid ja sotsiolektid, ning situatiivsed allkeeled, mille alla kuuluvad registrid, oskuskeeled, üldkeeled, ja tekstitüübid (norminguline/mittenorminguline, suuline/kirjalik, spontaanne/redigeeritud).[5]

Olulisel kohal on eesti keele allkeeltes dialektid, sest juba vanast ajast Eesti oli jagatud maakondadeks ja kihelkondadeks, mis kasutasid erinevaid murdeid ja murrakuid.[9] Paljujd eesti keele allkeeli kasutatakse vähe, sest nende kasutus nõuab spetsiifilist haridust, mida tava inimesed ei pruugi osata.[4]

Eesti keel on jagunenud registrirühmadeks. Selles jaotuses on kaks selgete ja süstemaatiliste piiridega allkeelt: suuline spontaanne allkeel ja kirjalik redigeeritud allkeel. Kirjalikku spontaannset allkeelt ja suulist redigeeritud allkeelt kasutatakse harva. Esimest kasutatakse internetis suheldes ning teist, kui mõeldakse peas teksti keelekasutus välja. Suulise spontaanse registrirühma nimeks sobib kõnekeel. Kirjaliku redigeeritud keelt saab nimetada kirjakeeleks, kuid siis oleks see mõiste lai ja heterogeenne ega vastaks täpselt ühelegi praegusele eesti kirjakeele määratlusele ega ei seostuks ka normingutega.[6]

Veel üks selgete piiridega allkeel, mida tihti kasutatakse argivestluses, on argikeel. Argikeel on suuline spontaanne allkeel, sest kirjalikku varianti praktiliselt ei kasutata ning pole selge, kas see kuuluks eesti keeles kokku suulise variandiga või mõne muu registriga. Seega on argikeel praegu ainult suuline keelekasutus ning vastab selle mõiste intuitiivsele sisule.[6]

Veel saab jagada kirjalikku redigeeritud registrirühma argiseks ja ametlikuks registriks. Argist kirjalikku redigeeritud keelt kasutatakse vähe ning sel puudub nimetus, aga ametlikku kirjalikku redigeeritud keelt saab nimetada kirjakeeleks. Selline kirjakeele sõnakasutus ei vasta ühegi praeguste keelekasutusele ega seostu normingutega. Suuline spontaanne ametlik register, mida kasutatakse koolis õpilase ja õpetaja vahelises vestluses, erineb oma keelelt kindlasti suulisest spontaansest argiregistrist õpilaste vahel. Praegu puudub sellel kindel nimetus.[10]

Teise lähenemise alusel saab välja tuua valdkonnastiilid, mis on selgemini keeleliselt teadvustatud näiteks teadus, poliitika, ametlik dokumentatsioon, meedia, populaarteadus, teatmeteosed jm. Sellised erijooned ei esine ainult kirjalikus ametlikus registris vaid võivad esineda ka suulises registrirühmas ja argisuhtluses.[10]

Kogu eesti keele saab jagada kaheks: osa, mis vastab normingutele, ja osa, mis ei vasta. [10]

Tekstide tasandil saab allkeeli jagada kaheks: allkeeled, mis järgivad norminguid rangelt ja need, milles normingute kasutamine ei ole oluline. Allkeeled, mis järgivad norminguid rangelt on tavaliselt avalikud ja kirjalikud ning alkeeled, milles normingute kasutamine ei ole oluline on argised ja suulised.Teiseks võib välja tuua allkeeled, mis põhimõtteliselt saavad norminguid korralikult järgida ja teisi, mis ei saa. Kirjalikkusest ja redigeerimisvõimalustest sõltub kas saab norminguid korralikult järgida. Kolmandaks, on valdkonnastiilid, milles ühiskond nõuab normingute järgimist, kas rangelt, või vabalt. Rangeid norminguid järhitakse näiteks riigieluga seotud registrites, aga vähem nõutakse ajakirjanduses ja veel vähem ilukirjanduses.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Väike entsüklopeedia veebis [1] (vaadatud 01.10.2012)
  2. 2,0 2,1 "Headest kavatsustest heade oskusteni on pikk tee" Õpetajate Leht, 21. august 2009
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Tiit Hennoste, Karl Pajusalu (2013). Eesti keele allkeeled. Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus. Lk 14. 
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Tiit Hennoste, Karl Pajusalu (2013). Eesti keele allkeeled. Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus. Lk 15. 
  5. 5,0 5,1 Tiit Hennoste (2000). Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli trükikoda. Lk 49. 
  6. 6,0 6,1 6,2 Tiit Hennoste (2000). Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda. Lk 50. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Tiit Hennoste, Karl Pajusalu (2013). Eesti keele allkeeled. Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus. Lk 13. 
  8. 8,0 8,1 8,2 Tiit Hennoste, Karl Pajusalu (2013). Eesti keele allkeeled. Tallinn : Eesti Keele Sihtasutus. Lk 16. 
  9. Bianka Makoid. "Eesti murded". 2013. Kasutatud 21.11.2017 22:32.
  10. 10,0 10,1 10,2 Tiit Hennoste (2000). Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda. Lk 51. 
  11. Tiit Hennoste (2000). Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda. Lk 52.