Sloveenia iseseisvussõda

Allikas: Vikipeedia
Sloveenia Iseseisvussõda
Slovenian war map.jpg
Sloveenia Iseseisvusõja kaart
Toimumisaeg 27. juuni 19917. juuli 1991
Toimumiskoht Sloveenia
Tulemus Sloveenia võit
Territoriaalsed
muudatused
Sloveenia iseseisvumine
Osalised
Sloveenia Sloveenia Jugoslaavia Jugoslaavia Rahvaarmee
Väejuhid või liidrid
Flag of Slovenia.svg Milan Kučan
Flag of Slovenia.svg Janez Janša
Flag of Slovenia.svg Igor Bavcar
Jugoslaavia Veljko Kadijević
Jugoslaavia Konrad Kolšek
Jugoslaavia Andrija Rašeta
Jugoslaavia Aleksandar Vasiljević
Jugoslaavia Milan Aksentijević
Jõudude suurus
16 000 Sloveenia Territoriaalkaitse liiget, 10 000 politseinikku 35 200 Jugolsaavia Rahvaarmee (JNA) liiget
Kaotused
18 langenut
182 haavatut
(ametlikud andmed)
44 langenut
146 haavatut
4944 vangistatut
(Sloveenia poole hinnangul)


Sloveenia Iseseisvussõda (sloveenia keeles: Slovenska osamosvojitvena vojna) või Kümnepäevane sõda (sloveenia keeles: Desetdnevna vojna) oli sõjaline konflikt, mis puhkes Sloveenia Territoriaalkaitse (sloveenia keeles: Teritorialna obramba Republike Slovenije) ja Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) vahel 1991. aastal pärast seda, kui Sloveenia kuulutas end iseseisvaks.

Sõja puhkemise tagamaad ja ettevalmistused sõjaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Seni varjul püsinud poliitilised, etnilised, usulised ja majanduslikud pinged ilmnesid Jugoslaavias pärast riigi presidendi Josip Broz Tito surma 1980. aastal. 1989. aastal sai Serbia presidendiks Serbia Kommunistliku Partei keskkomitee esimees Slobodan Milošević ning 1990. aasta aprillis toimusid Sloveenias esimesed demokraatlikud, mitmeparteilised valimised, mille võitis demokraatlikke erakondi koondanud Sloveenia Demokraatlik Opositsioon (DEMOS).

23. detsembril 1990 korraldas Sloveenia iseseisvusreferendumi, kus 82,2% hääletanutest toetas iseseisvuse väljakuulutamist. Sloveenia valitsus oli teadlik, et Jugoslaavia keskvõim võib iseseisvuspüüete allasurumiseks kasutada jõudu.

Pärast kevadisi valimisi Sloveenias oli Jugoslaavia Rahvaarmee (JNA) kuulutanud välja uue, kogu riiki hõlmava kaitsedoktriini. Kui varasema korra kohaselt olid igal vabariigil oma territoriaalkaitsejõud (Teritorialna obramba ehk TO), siis uue doktriini kohaselt oli kavas need asendada tsentraalse kaitsesüsteemiga. Vabariigid oleks kaotanud oma otsustusõiguse kaitseküsimustes ning nende territoriaalkaitseüksused oleks desarmeeritud ja allutatud JNA peakorterile Belgradis. Sloveenia valitsus astus sellele kavale vastu ja tagas, et suurem osa Sloveenia Territoriaalkaitse varustusest jäi nende endi kätte. Ühtlasi kohustas 28. septembril 1990 vastu võetud põhiseaduse muudatus territoriaalkaitse üksused alluma vaid Sloveenia valitsusele. Samal ajal asus Sloveenia valitsus salaja kokku panema alternatiivset väejuhatust juba eksisteerinud kodukaitse (Manevrska struktura narodne zaščite ehk MSNZ) baasil, mis enne 1990. aastat oli vähetähtis, väikesearvuline ja iganenud relvastusega ühing. Sloveenia valitsus nägi aga neis võimalust pakkuda alternatiivi territoriaalkaitsele, mis erinevalt viimasest oleks vaid kohaliku valitsuse kontrolli all.

Kui JNA proovis võtta kontrolli Sloveenia Territoriaalkaitse üle, vahetati selle juhtimisstruktuur lihtsalt MSNZ oma vastu. Sloveenia valitsus asus kavandama ka JNA vastu suunatus sõjalist aktsiooni ning 1990. aasta novembriks valmisid tegevuskava ja taktikaline plaan.[1] Sloveenia oli teadlik, et nad pole oma jõududega võimelised JNA vastu pikalt vastu pidama. Kaitseminister Janez Janša eestvedamisel valiti strateegia, mille kohaselt territoriaalkaitse oleks asunud JNA vatsu pidama partisanisõda, kasutades tankitõrjerelvi ja õhutõrjerakette ootamatuteks rünnakuteks. Plaani kavandades ostis Sloveenia valitsus salaja välismaalt vajalikke käsi- ja kergerelvi.

Diplomaatilised katsed leida tunnustust Sloveenia iseseisvumisele jooksid liiva ning nii Euroopa Ühendus kui Ameerika Ühendriigid pooldasid Sloveenia jäämist Jugoslaavia koosseisu.

Konflikti kulg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sloveenia ja Horvaatia kuulutasid end 25. juuni 1991 iseseisvaks. Kuig Jugoslaavia sõjavägi oli Sloveenia iseseisvumise vastu, puudus üksmeel edasise tegevuse osas. JNA ülemjuhataja kindralkolonel Blagoje Adžić pooldas ulatuslikku sõjalist operatsiooni Sloveenia valitsuse võimult kõrvaldamiseks. Tema ülemus, Jugoslaavia kaitseminister armeekindral Veljko Kadijević soovis käituda ettevaatlikumalt, demonstreerides vaid piisavalt jõudu sundimaks Sloveeniat iseseisvusdeklaratsiooni tagasi võtma. Pärast vaidlusi jäi peale Kadijevići seisukoht.[2]

26. juuni 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

26. juuni hommikul asus Jugoslaavia Rahvaarmee 13. korpus oma kasarmust Horvaatias, Rijekas teele Sloveenia-Itaalia piirile. Kohalikud sloveenlased vastasid sellele omaalgatuslike barrikaadide rajamise ja JNA-vastaste meeleavaldustega. Sõjategevust esialgu ei puhkenud.

Sloveenia valitsus alustas piiripunktide ja Brniki rahvusvahelise lennujaama hõivamist, nagu varem kavandatud. Piiripunktid olid suuremalt jaolt juba varem mehitatud sloveenlastega ning seepärast tähendas nende ülevõtmine enamikul juhtudel vaid vormi ja ametitunnuste vahetamist. Võttes kontrolli piirde üle, said sloveenlased asuda oodatava JNA rünnaku puhuks kaitsepositsioonile.

27. juuni 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

27. juuni esimestel tundidel jätkus JNA üksuste ümberpaigutamine. Kuna JNA oli föderaalarmee, asusid selle üksused kogu Jugoslaavias, sealhulgas ka Sloveenias. Horvaatias, Karlovacis asunud JNA 306. õhutõrjerügement ületas Sloveenia piiri Metlikas. Mõned tunnid hiljem lahkus oma kasarmust Vrhnikast Sloveenia pealinna Ljubljana lähistelt JNA 1. soomusbrigaad, suundudes Brniki lennujaama ja võttes paar tundi hiljem selle oma kontrolli alla. Sloveenia idaosast Mariborist liikusid JNA üksused lähedalasuvasse Šentilji piiripunkti ja läänepool olevasse piirilinna Dravogradi. Jugoslaavia lennuvägi viskas mitmel pool Sloveenias alla lendlehti, kutsudes üles koostööle ja andes teada, et igasugune vastupanu surutakse maha.[3]

27. juuni hommikul teavitati Sloveenia juhtkonda vägede liikumisest. Jugoslaavia viienda sõjaväepiirkonna, mis hõlmas ka Sloveeniat, sõjaväeline juhatus ütles telefoni teel Sloveenia presidendile Milan Kučanile, et üle võetakse vaid piiripunktid ja lennuväli. Kiiresti kokkukutsutud nõupidamisel otsustas Sloveenia juhtkond, et osutatakse relvastud vastupanu.[4]

Sloveenia valitsust oli saanud teateid, et JNA kasutab eriüksuslaste kohaletoomiseks helikoptereid, mistõttu edastati JNA-le hoiatus, et kui jätkub kopterite kasutamine, tulistatakse need alla. JNA ei võtnud hoiatust tõsiselt ning 27. juuni pealelõunal tulistas Sloveenia Territoriaalkaitse alla kaks JNA helikopterit. Samuti asusid territoriaalkaitse üksused mitmel pool JNA kasarmute ümber positsioonidele ja korraldasid rünnakuid JNA vastu kogu Sloveenias. Lennujaama juures ründasid territoriaalkaitse üksused seal olevaid JNA vägesid. Trzinis puhkes tulevahetus, milles hukkus neli JNA ja kaks territoriaalkaitse sõdurit, tulevahetuses osalenud JNA üksus sunniti alistuma. Territoriaalkaitse ründas ka JNA tankikolonne Pesnicas, Ormožis ja Ilirska Bistrica lähistel. Ormožis peeti kinni ka Horvaatiast, Varaždinist saabunud tankikolonn.

Hoolimata võitlusest mitmel pool, saavutas JNA suurelt jaolt oma eesmärgi – 27. juuni keskööks olid nende kontrolli all kõik piiripunktid Itaaliaga, Austria piiri ääres oli sloveenlaste käes veel ainult kolm piiripunkti ning JNA kätte olid langenud ka mitmed äsjaloodud piiripunktid Horvaatiaga.

28. juuni 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ööl vastu 28. juunit andis Sloveenia kaitseministeerium Sloveenia Territoriaalkaitsele käsu üldpealetungiks JNA vastu. Võitlus jätkus kogu päeva kestel.

JNA tankikolonn, mida eelmisel päeval oli Pesnicas rünnatud, peeti nüüd kinni Sloveenia veokitest valmistatud improviseeritud barrikaadiga veidi enne Austria piiri, kus see sattus taas territoriaalkaitse ja Sloveenia politsei rünnaku all. Jugoslaavia lennuvägi korraldas seal kaks õhurünnakut, tappes neli veokijuhti. Sarnaselt blokeeritud tankikolonni kaitseks korraldatud õhurünnakud tapsid Kesk-Sloveenias Medvedjekis kuus veokijuhti. Itaalia piiril, Nova Goricas puhkes tõsine võitlus, kui Sloveenia eriüksus hävitas kolm JNA tanki ja hõivas veel kolm. Kokkupõrkes langes neli JNA sõdurit, nende seas soomuskolonni ülem, ning ligi 100 alistusid.

Sloveenia territoriaalkaitse vallutas Holmeci piiripunkti – selle käigus hukkus kaks Sloveenia ja kolm JNA sõdurit ning 91 JNA sõdurit võeti vangi. Territoriaalkaitse ründas JNA kasarmut Bukovjes ning haaras endale Borovnicas JNA relvalao, parandades oluliselt Sloveenia vägede varustatust. Jugoslaavia lennuvägi korraldas mitmel pool õhurünnakuid – Brniki lennuväljale sooritatud rünnakus hukkus kaks Austria ajakirjanikku, rünnati Sloveenia Territoriaalkaitse peakorterit Kočevska Rekas ning raadio- ja televisioonisaatjaid.

Päeva jooksul kaotas JNA mitmeid olulisi positsioone. Samuti kerkis esile deserteerimise probleem – paljud sloveenidest JNA liikmed lahkusid oma üksuste juurest või vahetasid poolt.

29. juuni 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sõja puhkemine sundis Euroopa Ühendust otsima kriisile lahendust. Ööl vastu 29. juunit kohtusid Zagrebis kolm Euroopa Ühenduse välisministrit Sloveenia ja Jugoslaavia valitsuse esindajatega ning jõudsid kokkuleppele vaherahuplaanis, mida aga eri rakendatud ellu.

Hommikul saavutasid Sloveenia üksused mitmel pool sõjalist edu. JNA väed Brniki lennuväljal andsid all, kuna territoriaalkaitse oli nad öö jooksul sisse piiranud. Strihoveci lähistel haarasid sloveenid endale mitu JNA tanki, moodustades nendest territoriaalkaitse tankikompanii. JNA eriüksused proovisid maabuda meritsi Hrvatinis, kuid sloveenid tõrjusid nad tagasi. Territoriaalkaitse kätte langesid ka Vrtojba ja Šentilji piiripunktid ning ühes nendega föderaalvägede relvad ja tankid.

JNA väljastas ultimaatumi, nõudes vaenutegevuse lõpetamist kella 9ks 30. juuni hommikul. Sloveenia võimud vastasid sellele resolutsiooniga, mis kutsus üles leidma rahumeelset lahendust, mis ei ohustaks Sloveenia iseseisvust, ning lükkas ultimaatumi tagasi.

30. juuni 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kokkupõrked jätkusid mitmel pool. Sloveenia väed saavutasid kontrolli olulise Alpide-aluse Karawankeni tunneli üle Austria piiril ning hõivasid üheksa JNA tanki Nova Gorica lähistel. Terve JNA garnison Dravogradis (16 ohvitseri ja 400 sõdurit koos varustusega) andis alla, nagu ka Tolmini ja Boveci garnisonid. Enda valdusesse saadud JNA relvad jaotati kiiresti Sloveenia vägedele.

1. juuli 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jätkuvate kokkupõrgete käigus hõivas Sloveenia Territoriaalkaitse JNA kompleksi Nova Vasis. JNA laskemoonaladu Črni Vrhis süttis ja hävis ulatuslikus plahvatuses, mis põhjustas kahjustusi ka suures osas linnast. Ladude hõivamine Pečovnikis, Bukovžlakis ja Zaloška Goricas läks sloveenlastel edukalt ning nende kätte langes umbes 70 autokoormat laskemoona ja lõhkeainet.

JNA õhutõrje suurtükirügement taandus oma positsioonidelt Medvedjekis Horvaatia piiri suunas Krakovski metsa, kuid piirati Krško linna lähistel Sloveenia vägede poolt sisse.

Samal ajal soovis JNA juhatus muuta Sloveenia operatsiooni iseloomu. Kaitseminister Veljko Kadijević teatas Jugoslaavia valitsusele, et JNA esialgne kava piirduda vaid Sloveenia piiripunktide hõivamisega oli ebaõnnestunud ning avaldas soovi rakendada ellu tagavaraplaan, mis oleks hõlmanud täiemahulist sissetungi ja sõjaseisukorra kehtestamist Sloveenias. Valitsuskabinet, mida sel hetkel juhtis Serbia esindaja Borisav Jović, keeldus sellist kava heaks kiitmast.

2. juuli 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

2. juulil oli sõja senimaani kõige vaenutegevuserohkem päev, mis tõi JNA-le kaasa mitmeid tagasilööke. Territoriaalkaitse sundis JNA üksused Krakovski metsas alla andma. JNA neljanda soomuskorpuse üksused püüdsid liikuda Horvaatiast Jastrebarskost Sloveeniasse, kuid löödi piirilinna Bregana lähistel tagasi. Sloveenia Territoriaalkaitse korraldas edukad rünnakud Šentilji, Gornja Radgona, Fernetiči ja Gorjansko piiripunktidele. Dravogradi linna lähistel toimus kokkupõrge JNA ja territoriaalkaitse vahel ning mitmed JNA hooned kogu riigis langesid Sloveenia üksuste kätte.

Kell 21 kuulutas Sloveenia presidentuur välja ühepoolse relvarahu. JNA juhtkond lükkas selle aga tagasi.

3. juuli 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

3. juuli hommikul lahkus Belgradist suur JNA konvoi, mis pidi väidetavalt suunduma Sloveeniasse. Ametliku versiooni kohaselt ei jõudnud see kohale tehniliste rikete tõttu.

Sõjategevus Sloveenias jätkus päeva jooksul. Gornja Radgonasse suunudnud JNA abivägi peeti kinni Radenci lähistel. Sloveenia väed ründasid Kogi piiripunkti. Õhtuks nõustus JNA relvarahuga ja oma kasarmutesse tagasitõmbumisega.

4.-6. juuli 1991[muuda | redigeeri lähteteksti]

Relvarahu kehtestamise järel võtsid Sloveenia veäd kontrolli kõigi piiripunktide üle ning JNA üksustel lubati rahulikult pöörduda tagasi kasarmutesse ja liikuda üle piiri Horvaatiasse.

7. juuli 1991 ja pärast seda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sloveenia iseseisvussõja lõpetas ametlikult 7. juulil 1991 sõlmitud Brijuni leping, mis kirjutati alla Horvaatiale kuuluvatel Brijuni saartel. Samas lepiti kokku ka Sloveenia ja Horvaatia iseseisvuses. Lepingu tingimused oli Sloveeniale selgelt soodsad. Sellega sätestati, et Sloveenia ja Horvaatia lükkavad oma iseseisvumise edasi kolme kuu võrra, mis tegelikkuses ei omanud sisulist tähendust, ning tunnustati Sloveenia politseid ja relvajõude (Sloveenia Territoriaalkaitset) kui nende territooriumi suveräänset korrakaitsejõudu.

Lepiti kokku, et Jugoslaavia sõjavägi lahkub Sloveeniast. Jugoslaavia valitsus seadis vägede väljaviimise lõpptähtajaks oktoobri lõpu. Sloveenia valituse nõudmisel jättis JNA maha suurema osa oma raskerelvastusest ja varustusest, mida hiljem kasutati kohapeal või müüdi teistele Jugoslaavia vabariikidel. Vägede väljaviimine algas kümmekond päeva pärast Brijuni lepingu sõlmimist ja lõpetati 26. oktoobril 1991.

Sõjakaotused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna sõda kestis lühikest aega ja sõjategevus oli sellest suurema osa jooksul väheintensiivne, jäi ka ohvrite arv suhteliselt väikeseks. Sloveenia poole hinnangul hukkus sõjas 44 JNA liiget ja haavata sai 146. Sloveenia poolel oli langenuid 18 ja haavata sai 182. Sõja käigus hukkus 12 välismaalast, peamiselt ajakirjanikud ja Bulgaaria veokijuhid, kes jäid tulejoonele.

Sloveenia väed võtsid vangi 4692 JNA sõdurit ja 252 föderaalpolitsei ametnikku.

JNA tehtud sõjajärgsete hinnangute kohaselt kaotasid nad sõja käigus 31 tanki, 22 soomussõidukit, 6 helikopterit, 6787 jalaväerelva, 87 suurtükiväerelva ja 124 õhutõrjerelva, mis kas said kahjustada, purustati täielikult või konfiskeeriti.

Holmeci intsident[muuda | redigeeri lähteteksti]

Austria avalik-õiguslik ringhääling ORF filmis Sloveenia iseseisvussõja ajal Holmeci piiripunktis videokatke, kus on näha gruppi JNA sõdureid üles tõstetud kätega seismas või aeglaselt kõndimas ja hoidmas allaandmise märgiks üleval valget lina. Mõni hetk hiljem on kuulda tulistamist ja sõdurid langeva või viskuvad maha. Ei tulistajad ega tulistamise tulemus pole videolt üheselt näha. Sloveenia võimude väitel heitsid JNA sõdurit pikali tulistamise eest varju otsimiseks ja ei saanud kannatada ning juhtumit on uuritud põhjalikult.

Vahejuhtum kerkis taas päevakorda, kui Serbia telekanal B92 näitas 2006. aastal videolõiku uuesti, väites, et paljud sõduritest tapeti Sloveenia Territoriaalkaitse poolt ning Sloveenia üritab juhtunut varjata.[5] Samas kõik videos näha olnud ja identifitseeritud sõdurid olid elus veel ka 15 aastat pärast juhtunut.[6]

Sõja tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sloveenia jaoks tähendas peetud sõda oma iseseisvuse otsest kaitsmist. Kõik Euroopa Ühenduse liikmesriigid tunnustasid Sloveeniat 15. jaanuaril 1992 ning sama aasta 22. mail sai Sloveeniast Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liige.

Kuna Sloveeniat eraldas suurematest Balkani sõjakolletest puhvrina Horvaatia, suutis riik ka järgnevatel aastatel säilitada stabiilsuse ning parima elujärje endiste Jugoslaavia vabariikide seas. 1. mail 2004 liitus Sloveenia Euroopa Liiduga.

Jugoslaavia poolel tõi sõda Sloveenias kaasa mitmeid olulisi muudatusi. JNA kaotas peaaegu kõik oma sloveenidest ja horvaatidest liikmed, muutudes täielikult Serbia ja Montenegro relvajõuks. JNA juhtkond kaotas ebaedu tõttu Sloveenias ja hiljem Horvaatias oma usalduse – Veljko Kadijević astus kaitseministri kohalt tagasi 1992. aasta jaanuaris ning Blagoje Adžić sunniti veidi peale seda minema tervislikel põhjustel pensionile.

Euroopa Komisjoni sunnil nõustusid Sloveenia ja Horvaatia oma iseseisvumist kolme kuu võrra edasi lükkama. Sloveenia kasutas seda aega riigistruktuuri tugevdamiseks, pakilisemate majandusreformide tegemiseks ja riigile rahvusvahelise tunnustuse otsimiseks.


Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Gow, James & Carmichael, Cathie. Slovenia and the Slovenes, lk 174–178. C. Hurst, London, 1999.
  2. Allcock, J. Conflict in the Former Yugoslavia, lk 274. ABC-CLIO, Denver, 1998
  3. Balkan Battlegrounds, lk 59, Central Intelligence Agency, 2002
  4. Silber & Little. The Death of Yugoslavia. Penguin, London, 1995
  5. AP. Serb Official Accuses Slovenia Troops Of War Crimes-Report. 8. aprill 2006. Kasutatud 15. november 2011.
  6. STA. Belgrade Says Holmec Footage Victims Alive. 26. aprill 2006. Kasutatud 15. november 2011.