Sirelisuru

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Sirelisuru (perekond)

Sirelisuru
Sphinx ligustri MHNT femelle.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Lülijalgsed Arthropoda
Klass Putukad Insecta
Selts Liblikalised Lepidoptera
Sugukond Surulased Sphingidae
Perekond Sirelisuru Sphinx
Liik Sirelisuru
Binaarne nimetus
Sphinx ligustri
(Linné, 1758)
Sirelisuru röövik

Sirelisuru (Sphinx ligustri) on surulaste sugukonda sirelisuru perekonda kuuluv liblikas.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Sirelisuru ladinakeelne nimi tuleb tema rööviku välimusest ja tüüpilisest poosist, mille ta võtab, kui teda ähvardatakse.

Levila ja elukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Sirelisuru elab Euroopas, Põhja-Aafrikas, Kaukaasias, Väike- ja Kesk-Aasias, Siberis, Mongoolias, Põhja-Hiinas ja Kaug-Idas. Ta saab elada nii metsas, rohumaal kui linnas.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on Eesti suurimaid liblikalisi tiibade siruulatusega kuni 12 cm. Liblika esitiivad on roostepruunid mustade triipudega. Tagatiivad on roosad või punased mustade triipudega. Tagakeha on mustade ja punaste täppidega. Rindmikul on must joonis, mille abil sirelisuru teistest liblikatest eristada saab. Esineb ka teistmoodi värvunud isendeid.

Sirelisurul on hästi arenenud lont. Sellega imeb ta taimeõitest nektarit, hõljudes ise õie lähedal õhus.

Kui isast sirelisuru häirida, siis teeb ta sisisevat häält. Selleks hõõrub ta vastamisi oma tagakehal asuvaid ogasid ja soomuseid.

Elutsükkel[muuda | muuda lähteteksti]

Aastas annab sirelisuru kaks põlvkonda järglasi: esimese aprillis-juunis ja teise juulis-augustis. Levila põhjaosas on ainult ühe põlvkonna aastas: juunis. Pärast paaritumist muneb emane kuni 200 muna, mille kinnitab paari-kolmekaupa toidutaime lehe alaküljele. Erinevalt enamikust liblikatest ei ole sirelisurul kindlat toidutaime, vaid tema röövik suudab toituda paljudel taimedel, sagedamini puudel ja põõsastel: lisaks sirelile saarel, õunapuul, pihlakal, kuslapuul, ligustril, sõstral ja angervaksal, samuti lodjapuul, hortensia, vaarikal, kitseenelal, ebajasmiinil ja teistel taimedel.

Röövik koorub 9–20 päeva pärast munemist. Röövik kasvab 9–10 cm pikaks. Ta on ereroheline valgete, roosade või helelillade triipude ja kollaste täppidega. Rööviku keha koosneb seitsmest segmendist. Pea all on näha kolm paari jalgu nagu putukatele tüüpiline, tagakeha all on veel neli paari jalgu. Jalad on hästi arenenud. Anaalsarv on alt hele, pealt must ja läikiv. Kaugelt vaadates võib röövik meenutada rullikeerdunud lehte, kusjuures anaalsarv meenutab lehevart.

Enne nukkumist hakkab röövik rahutult ringi kõndima ja tema tagaosa tõmbub pruuniks. Ta talvitub nukuna, mõned nukud talvituvad ka kaks korda.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]