Mine sisu juurde

Siberi vallutamine (1580–1778)

Allikas: Vikipeedia
Siberi vallutamine
Osa Venemaa territooriumi laiendamisest
"Jermak Siberit vallutamas" (1895)
Toimumisaeg 1580–1778
(198 aastat)
Toimumiskoht Siber
Tulemus Venemaa võit
Territoriaalsed
muudatused		 Uurali mägede ja Vaikse ookeani vaheline ala liidetakse Venemaaga
Osalised
Väejuhid või liidrid

Siberi vallutamine Venemaa poolt algas XVI sajandil, kui Siberi khaaniriik oli muutunud nõrgaks vasallide poliitiliseks struktuuriüksuseks, mida üha enam ohustas vene maadeavastajate tegevus, kes, kuigi arvuliselt vähemuses, sundisid erinevaid hõime muutma oma lojaalsuspoliitikat ja rajama rünnakute sooritamiseks kindlustusi kaugemale. Vastuseks püüdis Tšingis-khaani järeltulija Köçöm(en) oma võimu tsentraliseerida, sundides alamatele peale islami usu ja reformides maksukogumissüsteemi.

Siberi khaaniriigi vallutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
Venemaa kaart 1595 (Venemaa kollasega)

Siberi vallutamine alguseks loetakse juulit 1580, kui umbes 540 kasakat Jermak Timofejevitši juhtimisel tungisid Siberi khaaniriigi valitseja Kutšum-khaanile alluvate manside territooriumile. Nendega olid kaasas mõned Leedu ja Saksa palgasõdurid ja sõjavangid. 1581. aasta jooksul läbis see vägi Jugrana tuntud territooriumi ja alistas manside ja handide asulad. Sel ajal vangistasid nad ka Kutšum-khaani maksukoguja.

Pärast mitmeid tatarlaste rünnakuid, mis olid kättemaksuks Venemaa pealetungi vastu, valmistusid Jermaki väed sõjakäiguks Siberi pealinna Qashliqi vallutamiseks. Väed alustasid sõjakäiku 1582. aasta mais. Pärast kolm päeva kestnud lahingut Irtõši jõe kaldal võitis Jermak Kutšum-khaani ja kuue tatari vürsti ühendatud väe. 29. juunil ründasid tatarlased taas kasakate vägesid, kuid nad tõrjuti tagasi.

Terve 1582. aasta septembri kogus khaan jõud Qashliqi kaitsmiseks. Siberi tatarlaste, vogulide ja osjakkide hord kogunes Tšuvaši mäele, et kaitsta seda sissetungivate kasakate eest. 1. oktoobril peatati kasakate katse tungida Tšuvaši mäel asuvasse tatari kindlusesse. 23. oktoobril üritasid kasakad neljandat korda tungida Tšuvaši mäe juures asuvale tatari kindlusele, kui tatarlased asusid vasturünnakule. Hukkus üle saja kasaka, kuid nende tulistamine sundis tatarlased taganema ja võimaldas vallutada kaks tatari kahurit. Khaani väed taganesid ja Jermak sisenes Qashliqi 26. oktoobril.

Kutšum-khaan taganes steppidesse ja korraldas järgmise paari aasta jooksul oma väed ümber. Ta ründas ootamatult Jermaki 6. augusti öösel 1584 ja hävitas suurema osa tema sõjaväest. Üksikasjade üle vaidlevad mitmed Venemaa allikad, kes väidavad, et Jermak sai haavata ja üritas põgeneda, ujudes üle Vagai jõe, mis on Irtõši jõe lisajõgi, kuid uppus tema enda rõngassärgi raskuse all. Mescheryaki juhtimisel all olnud Jermaki vägede säilmed taganesid Qashliqist, hävitades lahkudes linna. 1586. aastal pöördusid venelased tagasi ning pärast handi ja manside rahva alistamist suurtükiväe abil rajasid nad Qashliqi varemete lähedaleTjumeni kindluse. Kutšum-khaanile alluvad tatari hõimud kannatasid aastatel 1584–1595 mitme venelaste rünnaku all; Kutšum-khaani aga ei tabatud. Lõpuks, augustis 1598, sai Kutšum-khaan lüüa Obi jõe lähedal Irmeni lahingus. Võitluse käigus langes Siberi kuninglik perekond venelaste kätte. Kutšum-khaan pääses aga uuesti pakku. Venelased viisid Kutšum-khaani pereliikmed Moskvasse ja seal jäid nad pantvangideks. Khaani suguvõsa järeltulijaid hakati kutsuma Siberi printsideks ja teadaolevalt eksisteeris see aadlisuguvõsa vähemalt 19. sajandi lõpuni.

Vaatamata sellele, et ta ise põgenes lõpetas tema perekonna tabamine Kutšum-khaani poliitilise ja sõjalise tegevuse ning ta taandus Lõuna-Siberisse Nogai hordi aladele. Ta oli tsaariga suhelnud ja taotlenud, et tema valdusse antaks väike piirkond Irtõši jõe kaldal. Selle lükkas tagasi tsaar, kes tegi khaanile ettepaneku tulla Moskvasse ja asuda tsaari teenistuses. Vana khaan ei tahtnud aga sellist häbi kannatada ja eelistas oma maadele jäämist. Kutšum-khaan läks seejärel Buhhaarasse ja jäi vana mehena pimedaks, surres paguluses koos kaugete sugulastega millalgi 1605. aasta paiku.

Vallutamine ja maadeavastus

[muuda | muuda lähteteksti]
Moskvalaste vojevoodid Tjumeni vastvalminud kindluses Remezovi kroonikas.
Vene tsaaririigi kasv (1547–1725)

Põliselanike alistamiseks ja jassaki (karusnahaandami) kogumiseks ehitati suuremate jõgede ja ojade ühinemiskohtadesse ning oluliste sadamate juurde eelpostid ja linnused. Esimesed neist olid Tjumen ja Tobolsk – esimese ehitasid 1586. aastal Vassili Sukin ja Ivan Miasnoi ning teise järgmisel aastal Danilo Tšulkov.[1] Tobolskist sai Siberi vallutamise peakeskus.[2] Põhja ehitati Berjozovo (1593) ja Mangazeja (1600–01) neenetsite maksu alla toomiseks, idas aga Surgut (1594) ja Tara (1594) Tobolski kaitsmiseks ja Narõmi handide valitseja alistamiseks. Neist Mangazeja oli kõige silmapaistvam, saades baasiks edasiseks laienemiseks ida suunas.[3]

Obi ja selle lisajõgesid mööda liikudes ehitati Ketski (1602) ja Tomski (1604) linnused. Ketski teenistujad jõudsid Jenisseini 1605. aastal, liikudes seda mööda Sõmi jõeni; kaks aastat hiljem liikusid Mangazejani asunikud Turuhhani mööda selle ühinemiskohani Jenisseiga, kuhu nad asutasid Turuhhanski. 1610. aastaks olid Turuhhanskist pärit mehed jõudnud Jenissei suudmeni ja liikunud sealt kuni Sõmini, kus kohtusid konkureerivate Ketskist pärit maksukogujatega. Põliselanike alistamise tagamiseks asutati Jenisseiski (1619) ja Krasnojarski (1628).[3]

Pärast khaani surma ja Siberi organiseeritud vastupanu lagunemist tungisid venelased esmalt Baikali järve ja seejärel Ohhoota mere ja Amuuri jõe suunas. Kui nad aga esimest korda Hiina piirile jõudsid, kohtasid nad inimesi, kes olid varustatud suurtükkidega ja peatasid nende edasi laienemise.

Venelased jõudsid Vaikse ookeani äärde 1639. aastal.[4] Pärast Siberi khaaniriigi vallutamist (1598) hakati kogu Põhja-Aasiat – vanast khaaniriigist palju suuremat ala – nimetama Siberiks ja 1640. aastaks olid Venemaa idapiirid laienenud enam kui mitme miljoni ruutkilomeetrini. Teatud mõttes elas khaaniriik edasi allnimetuses "Siberi tsaar", millest sai osa Vene autokraatide täielikust keiserlikust tiitlist.

Venemaa kaart aastatel 1533–1896

Siberi vallutamine tõi kaasa ka haiguste leviku. Ajaloolane John F. Richards kirjutas: "... on kaheldav, et kogu varauusaegse Siberi rahvaarv ületas 300 000 inimest. ... Uued haigused nõrgestasid ja demoraliseerisid Siberi põlisrahvaid. Kõige hullem neist oli rõuged." ... 1650. aastatel liikus see Jenisseist itta, kus see hävitas kuni 80 protsenti tunguusi ja jakuudi populatsioonist. 1690. aastatel vähendasid rõugete epideemiad jukagiiride arvukust hinnanguliselt 44 protsenti. Haigus levis kiiresti üle Siberi."[5]

Mõju Siberi põlisrahvastele

[muuda | muuda lähteteksti]
Karastatud nahast valmistatud lamellrüü, mida tugevdavad puit ja luud, nagu seda kandsid põlissiberlased
Korjaki rahva traditsioonilised lamellrüüd (umbes 1900)

Kui kasakate nõudmised tagasi lükati, otsustasid nad vastata jõuga. Vassili Pojarkovi 1645. aastal ja Jerofei Habarovi juhtimisel 1650. aastal tapsid kasakad paljud kohalikud, sealhulgas suure koguse dahure. Varasemast 20 000 elanikust Kamtšatkas jäi alles vaid umbes 8000 inimest pärast Venemaa valitsemise esimest poolsajandit.[6] Habarovi esimese sõjakäigu ajal lahkusid dahurid oma küladest, kartes venelaste julmust.[7] Teisel sõjakäigul võitlesid dahurid aktiivsemalt venelaste vastu, suurt edu saavutamata. Sisuliselt kõik dahuride asulad hävitati, mis sundis ellujääjaid ümberasuma Qingi dünastia kontrollitud aladele.[8] 17. sajandil ründasid Amuuri piirkonna põlisrahvaid venelased, keda hakati kutsuma "punahabemeteks".[9]

1640. aastatel sattusid jakuudid Leena jõe äärde jäävatel maadel Vene rüüsteretkede ohvriks. 1690. aastatel langesid rüüsteretkede mõjul Moskva kontrolli alla Kamtšatkal korjakid, itelmeenid ja tšuktšid.[10] Kui venelased ei saanud põliselanikelt nõutud kogust jassakki, kasutas Jakutski kuberner Piotr Golovin põlismeeste poomiseks lihakonkse. Lena jõgikonnas hävines 40 aasta jooksul 70% jakuudi elanikkonnast, põlisnaisi vägistati ja nad orjastati sageli koos lastega, et sundida põliselanikke jassakki maksma.[7]

John F. Richardsi sõnul:

„Rõuged jõudsid Lääne-Siberisse esmakordselt 1630. aastatel. 1650. aastatel liikusid rõuged Jenisseist itta, kus nad hävitasid 80% Tunguusia ja Jakuutia rahvastikust. Rõugeepideemiad vähendasid 1690datel jukagiiri rahvaarvu umbes 44 protsenti. Haigus liikus kiiresti grupist grupini üle kogu Siberi. Epideemiates surnute arvud olid hinnanguliselt umbes 50% populatsioonist. Haigus naasis 20- ja 30-aastaste intervallidena, mõjudes noortele hävitavalt.[5]“

Kamtšatkal purustasid venelased itelmeenide ülestõusud nende võimu vastu aastatel 1706, 1731 ja 1741. Esimesel korral olid itelmeenid kivirelvadega relvastatud ning halvasti valmistunud ja varustatud, kuid teisel korral kasutasid nad juba püsse. Venelased seisid silmitsi karmima vastupanuga, kui aastatel 1745–1756 üritasid nad alistada püsside ja vibudega varustatud korjakke. Ka Vene kasakad seisid silmitsi ägeda vastupanuga ja olid sunnitud loobuma tšuktšide hävitamisest aastatel 1729, 1730–1731 ja 1744–1747.[11] Pärast Venemaa lüüasaamist tšuktšide käe läbi 1729. aastal, korraldas Vene komandör major Pavlutski sõjas tšuktšide vastu aastatel 1730–1731 tšuktši naiste ja laste massilist tapmist ja orjastamist, kuid tema julmus muutis tšuktšide vastupanu ainult ägedamaks.[12] Keisrinna Elizabet I andis 1742. aastal korralduse tšuktšide ja korjakkide hävitamiseks, et nad täielikult oma kodumaalt välja saata ja nende kultuur sõja abil kustutada. Käsk oli põliselanike "täielik hävitamine", kusjuures Pavlutski juhtis uut sõjakäiku aastatel 1744–1747, kus ta instrueeris kasakad "Kõigeväelise Jumala abiga ja Tema keiserliku kõrguse õnneks" tšuktši mehi tapma ning naisi ja lapsi orjastama. Kuid tšuktšid võitsid ka selle sõja, hävitades Pavlutski rügemendi Markovo lähedal. Pavlutski põgenes lahinguväljalt, aga ta piirati lähedasel künkal ümber ning tapeti. Ta pea jäi tšuktšide kätte, keha maeti Jakutski. Pärast 1750. aastaid tšuktše vallutada ei üritatud, nad jäid tehniliselt iseseisvaks kuni Nõukogude Liidu moodustamiseni.[13][14]

Samuti alustasid venelased sõdu ja tapatalguid korjakkide vastu aastatel 1744 ja 1753–1754. Pärast seda, kui venelased püüdsid sundida põliselanikke kristlust vastu võtma, ühinesid erinevad põlisrahvad, nagu korjakid, tšuktšid, itelmeenid ja jukagiirid, et 1740. aastatel venelasi oma maalt välja tõrjuda, mis kulmineerus rünnakuga Nižnekamtšatski kindluse vastu 1746. aastal.[15] Tänapäeva Kamtšatka on demograafiliselt ja kultuuriliselt euroopalik, ainult 5% sellest on põliselanikud, umbes 10 000 varasemast 150 000-st, mis on tingitud kasakate massilistest tapmistest pärast itelmeenite ja korjakkide alade annekteerimist 1697. aastal.[16] Lisaks tapatalgutele laastasid kasakad ka loomapopulatsiooni, tappes tohutul hulgal loomi karusnaha saamiseks.[17] 90% Kamtšatka elanikest ja pooled mansidest tapeti 18. ja 19. sajandil ning põliselanike kiire tapmine viis tervete etniliste rühmade täieliku hävimiseni. 1882. Suure osa tapmistest põhjustas Siberi karusnahakaubandus.[18]

19. sajandi oblastnikud venelaste seas Siberis tunnistasid, et põliselanikud olid intensiivse vägivaldse ekspluateerimise all, ja väitsid, et nad parandavad olukorra oma kavandatud regionalistliku poliitikaga.[19]

Aleuudid kannatasid esimese 20 aasta jooksul venelaste poolt genotsiidi ja orjastamise all, aleuutide naised ja lapsed võeti venelaste poolt orjadeks ja aleuutide mehed tapeti maha.[20]

Venelasi on Siberis ja selle linnades rohkem kui kõiki põlisrahvaid kokku, välja arvatud Tõva ja Sahha vabariikides, kusjuures Burjaatias ja Altai Vabariigis moodustavad venelased enamuse, ületades burjaatide ja altailaste arvu. Burjaadid moodustavad oma vabariigis vaid 33,5%, altailased 37% ja tšuktšid vaid 28%; evengide, handide, manside ja neenetsite hulgas on sisserännanuid üle 90 protsendi. Põliselanikud olid tsaaride ja nõukogude liidu venestamispoliitika sihtmärgiks, et muuta nende eluviisi, ning etnilistele venelastele anti põliselanike põhjapõdrakarjad ja metsloomad, mille tsaarid ja nõukogude võim konfiskeerisid.[21]

Ainud on rõhutanud, et nad olid Kuriili saarte põliselanikud ning jaapanlased ja venelased olid mõlemad sissetungijad.[22]

Vallutamise kronoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

16. sajand: Lääne-Siberi vallutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1581–1585 – Jermak Timofejevitši Siberi sõjakäik
  • 1586 – Vassili Sukin asutas endise Siberi khaaniriigi pealinna kohas Tjumeni (esimese Venemaa linna Siberis).
  • 1587 – Irtõšile asutati Tobolsk, millest hiljem sai "Siberi pealinn".
  • 1590 – esimene dekreet venelaste Siberisse ümberasustamise kohta (Siberisse saadeti elama 35 "põllumeest" Solvitšegodski rajoonist "koos naiste ja laste ning kogu pärandvaraga")
  • 1593 – asutati Berjozovo
  • 1594 – asutati Surgut ja Tara
  • 1595 – asutati Obdorsk
  • 1598 – Piebaldi hordi alistamine, asutati Narõm
  • 1598 – Irmeni lahing, Siberi khaaniriigi lõplik vallutamine.

17. sajand: Jenisseist Vaikse ookeanini, konfliktid Hiinaga

[muuda | muuda lähteteksti]
Aasia poliitiline kaart 1636. aastal.
  • 1601 – asutati Mangazeja (Lääne-Siberi samojeedide kontrollimiseks).
  • 1604 – Tomsk asutati kindluseks dzungaride ja Jenissei kirgiiside vastu.
  • 1607–1607 – asutati Turuhhanski (esimene linn Jenissei ääres), eenetsite vallutamine.
  • 1618 – asutati Novokuznetsk
  • 1619 – asutati Jenisseisk
  • pärast 1620 – ebaõnnestunud ekspeditsioon Taimõri (leiud Simsa lahes ja Thaddeuse saartel)
  • 1623 – Pjanda jõudis esimest korda Leena jõe äärde Kirenski piirkonnas
  • 1628 – vojevood Andrej Dubenski asutas Jenissei äärde Krasnojarski, asutati Kansk
  • 1630 – Vassili Bugor asutas Leena äärde Kirenski, Ivan Galkin rajas llimi asula
  • 1631 – Ataman Maksim Perfiljev asutas Angara äärde Bratski vangla, asutati Ust-Kutski vangla
  • 1632 – Pjotr Beketov asutas Jakutski ja Žiganski. Kaks aastat hiljem võitsid jakuutid Ivan Galkini kasakate väeosa Leena jõe lähistel ja piirasid Jakutskit. Sellise kohaliku elanikkonna vasturünnaku põhjuseks oli suuresti tüli kasakate (Mangazeja ja Jenissei) üksuste vahel, kes olid konfliktis jassaki kogumise pärast
  • 1633 – Ivan Rebrov avastas Leena suudme ja Jana jõe
  • 1638 – loodi Jakuudi vojevoodkond, toimus Ivanovi sõjaretk Indigirka ümbrusesse jukagiiridide vastu.
  • 1638 – stolnik Peeter Golovini ja Efim Filatovi ekspeditsioon Lena jõe äärde vangla ehitamiseks.
  • 1639 – Kopilov saatis Ivan Moskvitini juhtimisel väeüksuse Ohhoota meri äärde
  • 1643 – Ataman Vassili Kolesnikov jõudis Baikali järveni, Mihhail Staduhhin Kolõma jõeni
  • 1643 – Vassili Pojarkovi ekspeditsioon Amuuri piirkonda (Dauuria), parvlaevaga mööda Amuuri allavoolu Ohhoota merre
  • 1644–1645 – kasakate sõjakäik burjaatide vastu Angarski steppis
  • 1646 – Vassili Pojarkovi ekspeditsioon: sõjaretk Jakutskist Ohhoota mereni
  • 1647 – Ivan Moskvitin asutas Ohhotski
  • 1648 – Semjon Dežnjov läbib esimese eurooplasena Beringi väina, 80 aastat enne Vitus Beringit.
  • 1648–1653 – Jerofei Habarovi sõjakäigud Dauurias
  • 1649–1689 – Vene-Qingi piirikonflikt.
  • 1652 – Akani vangla lahing
  • 1653 – Tšita ja Nertšinski asutamine Taga-Baikalis
  • 1655 – Kumari vangla piiramine
  • 1661 – Irkutsk asutati Jakov Pokhabovi poolt Angara jõe äärde
  • 1665 – Gavrila Lovtsov asutas Selenge jõel Selenginski vangla.
  • 1666 – Uda ja Selenge jõe ühinemiskohta asutati Uda asula.
  • 1685–1686 – Albazini piiramine
  • 1686 – ebaõnnestunud katse tungida Taimõri piirkonda (Ivan Tolstouhhov): ekspeditsioon läks kaduma.
  • 1689 – Hiina ja Venemaa sõlmivad Nertšinski lepingu.
  • 1692 – Vene sõjakäik Jenissei kirgiiside vastu, Tubinski uluki lüüasaamine. Lahingus hukkus kuni 700 kirgiisi.
  • 1697–1698 – Kamtšatka annekteerimine Vladimir Atlassovi ekspeditsiooni poolt
  • 1699 – Anadõri vanglasse tagasi pöördudes hävitati Serjukovi väeüksus

18. sajand: Tšukotka ja Kamtšatka vallutamine

[muuda | muuda lähteteksti]
  • 1703–1715 – ülestõus Kamtšatkal venelaste vastu, mille käigus põletati Bolsheretski ja Aklanski vanglad ning tapeti umbes 200 kasakat; aastal 1705 hävitasid korjakid Protopopovi juhitud kasakate salga. 1715. aastal vallutasid venelased suurima Korjaki asula Bolšoi Posadi.
  • 1709 – Altai jalamil rajati Bikatuni vangla
  • 1711 – Danila Antsiferov avastas Kuriilid
  • 1712 – kasakate mäss ja nende pealike (Atlasovi, Tširikovi ja Mironovi) mõrv Kamtšatkal
  • 1712 – Merkuri Vagin avastas Uus-Siberi saared
  • 1716 – asutati Omsk
  • 1730.–1740. aastad – reisid Tšukotkale. Vene üksuste sõjaretked Pavlutski juhtimisel.
  • 1733–1743 – Põhja-Jäämere Siberi ranniku uurimise ekspeditsioon (Khariton Laptev, Semjon Tšejuskin): uuriti mahajäetud Taimõri, avastati Bõrranga mäed ja Tšeljuskini neem (Siberi põhjatipp).
  • 1740 – asutati Petropavlovsk-Kamtšatski
  • 1747 – tšuktšid hävitasid Anadõri garnisoni
  • 1748–1755 – seitse sõjakäiku tšuktšide vastu
  • 1752 – rajati Gižiginskaja kindlus
  • 1753 – Gižiginskaja kindluse piiramine korjakide poolt
  • 1778 – Tšuktšimaa lõplik annekteerimine (rahuleping tšuktšidega)

Ideoloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa Siberisse laienemise põhiline ideoloogiline põhjendus tulenes tõlgendusest, et Siberi khaaniriigi allutamine Moskva tsaaririigi koosseisu andis Venemaale seadusliku suveräänsuse kogu territooriumi üle, mis ulatub Uurali mägedest Vaikse ookeani äärde. Siberi tegelikud piirid muutusid seega väga ebamääraselt määratletud ja tõlgendamiseks avatuks; tegelikult lõppes Venemaa ülemvõim selle maa üle ainult siis, kui Venemaa maa-alased nõuded sattusid vastuollu selliste tsentraliseeritud riikide nõuetega, kes olid võimelised Venemaa laienemisele vastu seisma, nagu näiteks Hiina ja Mongoolia. Teine ideoloogiline tugisammas, mis õigustas Venemaa kolonialismi, oli ortodoksse kristluse levik, kuigi see ettekääne pärines suuresti maadeavastajate ja asunike endi poolt ad hoc õigustuseks, mitte Vene Õigeusu Kiriku enda poolt esitatud ettekäändena.[23]

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Lantzeff, George V.; Pierce, Richard A. (1973). Eastward to Empire: Exploration and Conquest on the Russian Open Frontier, to 1750. Montreal: McGill-Queen's U.P. ISBN 0-7735-0133-9.
  2. ↑ Lincoln, W. Bruce (2007). The Conquest of a Continent: Siberia and the Russians. Ithaca, N.Y.: Cornell University Press. ISBN 978-0-8014-8922-8.
  3. ↑ 3,0 3,1 Fisher, Raymond Henry (1943). The Russian Fur Trade, 1550–1700. University of California Press. OCLC 1223259.
  4. ↑ "Sibirien". Nationalencyklopedin (rootsi). Originaali arhiivikoopia seisuga 12. detsember 2021. Vaadatud 31. augustil 2022.
  5. ↑ 5,0 5,1 Richards, John F. (2003). The Unending Frontier: An Environmental History of the Early Modern World. University of California Press. Lk 538. ISBN 0520939352.
  6. ↑ Bisher, Jamie (16. jaanuar 2006). White Terror: Cossack Warlords of the Trans-Siberian. Routledge. ISBN 1135765952 – cit. via Google Books.
  7. ↑ 7,0 7,1 "The Amur's siren song". The Economist (From the print edition: Christmas Specials ed.). 17. detsember 2009. Vaadatud 15. augustil 2014.
  8. ↑ Forsyth 1994, p. 104.
  9. ↑ Stephan 1996, p. 64.
  10. ↑ Levene 2005, p. 294.
  11. ↑ Black, Jeremy (1. oktoober 2008). War and the World: Military Power and the Fate of Continents, 1450–2000. Yale University Press. ISBN 978-0300147698 – cit. via Google Books.
  12. ↑ Forsyth 1994, pp. 145–6.
  13. ↑ Shentalinskaia, Tatiana (kevad 2002). "Major Pavlutskii: From History to Folklore". Slavic and East European Folklore Association Journal. 7 (1): 3–21. Vaadatud 18. juulil 2009.
  14. ↑ Forsyth 1994, p. 146.
  15. ↑ Forsyth 1994, p. 147.
  16. ↑ "Yearbook" 1992, p. 46.
  17. ↑ Mote 1998, p. 44.
  18. ↑ Etkind 2013, p. 78.
  19. ↑ Wood 2011, pp. 89–90.
  20. ↑ Forsyth 1994, p. 151.
  21. ↑ Batalden 1997, p. 37.
  22. ↑ McCarthy, Terry (22. september 1992). "Ainu people lay ancient claim to Kurile Islands: The hunters and fishers who lost their land to the Russians and Japanese are gaining the confidence to demand their rights". The Independent.
  23. ↑ Akimov, Yury (9. august 2021). "Political Claims, an Extensible Name, and a Divine Mission: Ideology of Russian Expansion in Siberia". Journal of Early Modern History. 25 (4): 277–299. DOI:10.1163/15700658-bja10017. S2CID 238729047. Vaadatud 3. novembril 2022.

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Siberi_vallutamine_(1580–1778)&oldid=6719119"