See on B-klassi artikkel. Lisateabe saamiseks klõpsa siia.

Serengeti rahvuspark

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Kaart
Gasellid Serengeti rahvuspargis

Serengeti rahvuspark on rahvuspark Tansaania põhjaosas Serengetis.

Serengeti rohkem kui 1,5 miljoni hektari suurusest alast suuremat osa katab savann. Serengeti rahvuspark on tuntud eelkõige tänu iga-aastasele imetajate rändele. Rohkem kui miljon gnuud, 200 000 sebrat ja 300 000 Thomsoni gaselli rändab mööda rahvusparki vihmaperioodil kasvanud värsket rohtu sööma. Neile omakorda järgnevad kiskjad. Hinnanguliselt võib loomade rände ulatus olla kuni kolm tuhat kilomeetrit.[1][2][3] Serengeti on üks maailma olulisemaid kaitsealasid.[4]

Aastal 1951 asutatud Serengeti on Tansaania vanim rahvuspark ja populaarne turismi sihtkoht.[3] Serengeti kuulub alates 1981. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse.[1]

Enne eurooplaste saabumist Aafrikasse elasid Serengeti alal masaidest karjakasvatajad. Rahvuspargi nimi on pärit masai keelest. "Siringiti" tähendab masai keeles umbes 'koht, kus maa on lõputu'.[5][6]

Serengetis praktiliselt ei ole püsiasustust ja sinna elama asumine on keelatud. Rahvuspargi alal elavad ainult järelevalvet teostavad ametnikud, teadlased ja turismiasutuste teenindajad. Suurimas asulas Seroneras asub rahvuspargi peakorter ja lennuväli. Seal elab ka enamik teadlasi.

Asukoht ja suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Serengeti rahvuspark asub Keenia piiri ääres Victoria järvest idas. Rahvuspark jääb Mara ja Simiyu piirkonna alale.

Serengeti piirneb kagus Ngorongoro kaitsealaga ja põhjas Keenia Masai Mara kaitsealaga. Edelasse jääb Maswa ulukikaitseala, läände Ikorongo ja Grumeti ulukikaitseala ning kirdesse Loliondo ulukikaitseala. Kaitstavad alad koos moodustavad Serengeti ökosüsteemi.

Rahvuspargi pindala on 14 763 km².[3] Serengeti ulatus põhja-lõuna suunas on umbes 200 km ja ida-lääne suunas umbes 150 km.

Loodus[muuda | muuda lähteteksti]

Serengeti rahvuspargi kaart
Serengeti idaosa

Serengetit katavad valdavalt rohumaad ja savann, kuid leidub ka puistuid ja jõeäärseid metsi.[3]

Rahvusparki läbivad suuremad jõed on Grumeti ja Mbalageti, mis voolavad läbi Serengeti lääneosa ja suubuvad Victoria järve.[7]

Tavaliselt jagatakse rahvuspark kolmeks eri tüüpi regiooniks. Lõunaosa katab avar Serengeti tasandik, mis on peaaegu puudeta rohumaa. Tasandikul veedavad gnuud suure osa aastast ja seal nad ka poegivad. Vihmaperioodil on tasandikel rohkesti ka sebrasid, gaselle, impalasid, kongonisid, topisid, pühvleid ja vesivohlusid. Lõunaosas levinud pinnavorm on kopje'd. Need on kivised kõrgendikud, kus kiskjatel on hea saaki varitseda. Need pakuvad kaitset ka näiteks damaanlastele ja püütonitele. Lõunaosa avaratel rohumaadel söövad suured loomakarjad detsembrist maini.

Lääneosas on maariba, mille mustal savil laiub valdavalt metsane või soine savann. Lääneosas voolavad ka suuremad jõed. Grumeti jões elavad Niiluse krokodillid ja jõehobud.[8] Jõe ääres elavad koolobused ja kuningkotkad. Seal võib kohata ka ahve. Rändel loomad peatuvad lääneosas maist juulini.[8]

Põhjaosas laiuvad avarad puistud, kus kasvavad peamiselt mürripuud. Leidub ka mägesid. Põhjaosas võib kohata nii elevante, kaelkirjakuid kui ka dikdikke ning juulist augustini gnuusid ja sebrasid. Põhjaosa on ülejäänud alast niiskem ja sinna suunduvad karjad kuival perioodil. Elevandid elavad põhjaosas aasta ringi.

Keskosas vaheldub savann kiviste küngastega (kopje'dega), kus on teistsugune elustik. Leidub ka galeriimetsi ja veelompe, kus loomad joomas käivad.[8]

Sebrad, gnuud ja serengeti lembelinnud

Lisaks sebradele ja gnuudele on Serengetis esindatud kõik "viie suure" hulka kuuluvad loomad ehk nii lõvid, leopardid, elevandid, pühvlid kui ka ninasarvikud.[9] Pargis elab umbes 30 liiki taimtoidulisi loomi ja 13 liiki kiskjaid.[10]

Rohusööjaid ja neid jahtivaid kiskjaid on kokku üle 2,5 miljoni. Aastal 1996 arvati rahvuspargis olevat üle 3000 lõvi.[11] Rändavate rohusööjate hulgas on umbes miljon gnuud, 200 000 sebrat ja 300 000 Thomsoni gaselli, lisaks suured pühvlikarjad, väiksemad kaelkirjakute ja elevantide karjad ning tuhanded kannad, topid, kongonid, impalad ja Granti gasellid.[3]

Leoparde elab kõige rohkem Seroneras, kus nad armastavad varitseda jõeäärsete akaatsiate vahel.[3] Leoparde leidub ka mujal Serengetis; nende arvukuseks peetakse 1000 isendit. Teravmokk-ninasarvikuid on alles äärmiselt vähe ja nad elavad peamiselt rahvuspargi keskosa kopje'de ümbruses.

Kaguosa tasandikel peavad jahti gepardid. Serengetis on esindatud kolm šaakaliliiki (šaakal, tumeselgšaakal ja vöötšaakal), tähnikhüään, serval ja tsiibethüään.[3] Leidub ka paaviane.

Serengetis elab rohkem kui 500 linnuliigi esindajaid, sealhulgas 34 röövlindu, 6 raipesööjat ja palju veelinde.[11] Levinud on jaanalinnud, kurgkotkad, hiidtrapid, kroonkured, marabud, kuningkotkad, mitmesugused raisakotkad, lõolased ja vintlased. Kohata võib ka värvikaid rohtla-siniraage ja serengeti lembelinde.[12]

Rohusööjate rohkus loob soodsa keskkonna ka putukatele. Esindatud on vähemalt sada liiki sõnnikumardikaid. Tirtsulisi on üle saja liigi.[13]

Mäletsejate ränne[muuda | muuda lähteteksti]

Kaelkirjakud

Rändavad loomad teevad aasta jooksul rahvuspargile päripäeva ringi peale. Gnuud, sebrad ja Thomsoni gasellid rändavad igal aastal umbes sama trajektoori mööda peaaegu kogu rahvuspargi ulatuses.[14] Jaanuarist aprillini elavad nad Serengeti lõunaosas. Veebruaris sünnivad vasikad. Mais-juunis, kui algab kuiv periood, suunduvad nad lääne poole Kirawirasse ja juulis põhja poole Masai Marasse, kuhu jäävad kuni oktoobrini. Novembri ja detsembri veedavad loomad rahvuspargi põhjaosas Lobo ümbruses. Kui vihmaperiood algab, suunduvad nad idaosa kaudu taas lõuna poole.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Teadaolevalt esimene Serengetisse sattunud eurooplane oli saksa kartograaf Oscar Baumann 1892. aastal.[15] Tolleks ajaks olid masaid juba paarsada aastat Serengetis loomi karjatanud. Esimene põhjalikum ülevaade Serengetist pärineb ameerika rännumehe ja kirjaniku Stewart Edward White'i sulest, kes külastas Tansaaniat 1910. aastate alguses ning uuris 1920. aastatel põhjalikumalt Seronera ümbrust. White ja tema kaaslased tapsid 50 lõvi.[16]

20. sajandi alguses tapsid saksa ja inglise jahimehed Serengetis sadu lõvisid ja teisi suurulukeid. Et loomade populatsioon kiiresti vähenes, hakkasid Suurbritannia võimud 1920. aastate alguses jahti piirama ja asutasid 1929. aastal Serengetis ulukikaitseala. Rahvuspark loodi 1951. aastal.[5]

1960. aastatel püüdis valitsus gnuude rännet tarade abil piirata, kuid loomad tallasid need maha.[17]

Aastal 1959 ilmus Bernhard Grzimeki ja Michael Grzimeki raamat "Serengeti ei tohi surra". Selle põhjal tehti ka samanimeline dokumentaalfilm, mis oli üks esimesi tähelepanu äratanud looduskaitsealaseid filme. Raamat tõlgiti rohkem kui 20 keelde ja see tõmbas Serengeti olukorrale palju tähelepanu. Rahvusvaheline huvi aitas kaasa ka uurimiskeskuse loomisele Seroneras.[7]

Rahvuspargi elustiku säilitamise huvides asustasid Briti kolonistid 1959. aastal masaid Serengetist ümber Ngorongoro kaitsealale. Väidetavalt kasutati selleks vägivalda ja pettust.[6] Ngorongoros elavad masaid ka praegu traditsioonilisel viisil.

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Elevandid

Suurim probleem on Serengetis ammusest ajast salaküttimine. Arvatakse, et salaküttide ohvriks võib langeda aastas 40 000[17] või koguni 200 000 looma. Salakütid on ninasarvikud peaaegu täielikult hävitanud ja vähendanud märkimisväärselt tüügassigade, kaelkirjakute, pühvlite ja mitme antiloobiliigi populatsiooni. Maaharijad tapavad lõvisid, kes nende majapidamist häirivad.[11] Varem jahtisid salakütid peamiselt elevandiluud, kuid elevandiluuga kauplemise keeld on elevandiküttimist oluliselt vähendanud.[17] Nüüd tapetakse loomi peamiselt liha saamiseks.[11]

Eurooplaseid tõid endaga kaasa veiste katku, millesse suri palju metsloomi alates 19. sajandi lõpust kuni 1950. aastateni. Ka hiljem on seda leitud.[5] Inimestega koos elavad koerad on levitanud viirusi. Koerte katku on nakatunud hüääne, šaakaleid ja lõvisid. See võis olla ka üks hüäänkoera rahvuspargist kadumise põhjusi.[18] Inimesed on kaasa toonud ka invasiivseid võõrliike, sealhulgas mehhiko ogamaguna.[11]

2010. aastatel on palju pahameelt tekitanud Tansaania valitsuse plaan rajada Serengeti põhjaosa läbiv maantee. Ühenduse loomine Arusha ja Victoria järve ääres asuva Musoma vahel oli Tansaania presidendi Jakaya Kikwete 2005. aasta presidendivalimistel antud lubadus.[19][20]

Juttu on olnud ka rahvuspargi piiride laiendamisest kuni Victoria järveni, mille rikkalik elustik vajab samuti kaitset.

Turism[muuda | muuda lähteteksti]

Fotosafari

Serengeti rahvusparki külastas aastatel 1998–2000 umbes 310 000 inimest. Neist veidi üle kolmandiku moodustasid tansaanlased.[11] Aastal 2007 oli külastajaid üle miljoni.[21]

Turistide majutamiseks mõeldud jahimajakesed ja telgid asuvad tavaliselt keset metsikut loodust.[22][23]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Marttila, Olli; Virtanen, Pekka. "Kilimanjarolta Serengetiin", lk 196–214, Kirjayhtymä, 1998, ISBN 951-26-4261-1

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]