Impala

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel Antiloobi liigist; teiste tähenduste kohta vaata Impala (täpsustus)

Impala
Isane
Isane
Emane koos pojaga
Emane koos pojaga
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Sõralised Artiodactyla
Sugukond: Veislased Bovidae
Perekond: Aepyceros
Liik: Impala
Ladinakeelne nimetus
Aepyceros melampus
Lichtenstein (1812)
Levila
Levila

Impala (Aepyceros melampus) on Aafrika levinumaid antiloope.[1]

Impalad on ühed Aafrika levinuimad antiloobid, kelle pikkus jääb 1,1–1,5 meetri vahemikku ning nende keskmine kaal on 4065 kilogrammi. Täiskasvanud isaste mass võib võib ulatuda kuni 90 kilogrammini.

Impalate karvkate on ühtlaselt ereruske, vaid ristluupiirkonnas ning kõhul on värvus veidi heledam. Piki reie tagaosa kulgeb kitsas must vööt. Isaste sarved on peened ja pikad (50-92cm), korrapäraselt lüürakujulised ning peaaegu paralleelsete otstega. Emastel sarved puuduvad.[2]

Impalate eluiga ulatub 12 aastani.[3]

Sarnaselt teistele antiloopidele on ka impalad väga graatsilised loomad, kelle hüpped on lausa võrratud: maast lahti kerkides jääb loom hetkeks õhku rippuma, tõmbab jalad vastu kere ning heidab pea selga. Hüpped võivad toimuda kuni kolme meetri kõrgusele ning 10 meetri kaugusele.[2]

Alamliikideks on harilik impala (Aepyceros melampus ssp. melampus) ja mustpea impala (Aepyceros melampus ssp. petersi).[4] [5]

Arvukus[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna impalad on mitmetel kaitsealadel üsna laialt levinud, siis ei peeta neid ohustatud liigiks. Nende koguarvu hinnatakse kahe miljonini ning neist pooled ehk 50% elutsevad eraterritooriumitel või erafarmides (arvukus on seal stabiilne või pigem kasvav) ja 25% looduskaitsealadel (seal on arvukus stabiilne). Ülejäänud 25% impalate koguarv on kas stabiilne või pigem langev.  

Impalate tulevik on kindel seni, kuni nad endiselt eksisteerivad suurtes, adekvaatselt kaitstud ja haldatud populatsioonides kaitsealadel ning erafarmides.[4]

Leviala ja elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Impala leviala on võrdlemisi laialdane, see ulatub Keeniast ja Ugandast lõuna poole läbi Tansaania, Sambia ja Simbabve kuni Mosambiigi, Botsvaania, Mongoolia ja Edela-Aafrikani. Kõige arvukamalt leidub impalasid Tansaanias ja Keenias. Impalad elavad pigem veekogude läheduses, kus on piisavalt rohu- ja metsamaad.[6] Impalad on tüüpilised asukad põõsassavannides, galeriimetsades ja kuivades hõrendikes. Väga harva ja lühikeseks ajaks ilmuvad nad avasteppi. Liik elab enamasti väikeste, 6–15 loomast koosnevate gruppidena, kuid harva moodustavad mõnekümnest isendist koosnevaid karjasid.[2] Impalatel kujunevad välja ka oma territooriumid, mis ulatuvad 80180 hektarini (ha).[7]

Eluviis ja sotsiaalne aktiivsus[muuda | muuda lähteteksti]

Impalad tegutsevad enamasti päevasel ajal, kuid sotsiaalselt kõige aktiivsemad on nad peale koitu ning veidi enne päikeseloojangut ja sellel ajal liigutakse ringi koos karjaga. Öösiti veedetakse aega kas süües või puhates. Impalakarja kuuluvad tavaliselt üks isane ja mitu emast oma vasikatega. Grupi suuruseks on seega keskmiselt 6–15 isendit. Täiskasvanuks sirgunud pojad ajab isasloom grupist minema, mistõttu moodustavad perekarjast omaette karja eri vanuses isased. Noored impalagrupid ühinevad alguses granti gasellide, soovohlude, sebrade või elevantidega, kuid need kooslused on lühiajalised. Impalakarja edasiliikumisel on selle eesotsas sageli mõni vanem emasloom, isane liigub aga kõige taga ning jälgib, et kari ei laguneks.[2] Impalatel on omane ka omalaadne sotsiaalne struktuur. Kui toitu on külluses, muutuvad isased paikseteks. Umbes seitsme ruutkilomeetrisel alal seab end sisse kuus kuni kaheksa isast, kes märgistavad oma territooriumi, kasutades sekreeti ning  väljaheiteid. Seetöttu võib isaseid pidada ka eraklikeks. Samuti on isasloomadel välja kujunenud oma asend, millega annavad märku, kellele see teatud ala kuulub. Seega, kui emaste 10-15-liikmelised karjad liiguvad läbi isaste territooriumite, ei pruugi isased neid läbi lasta, vaid ajavad emased keskossa tagasi. Indlevate emastega isased paarituvad ning samas kaitsevad nad oma territooriumi teiste isaste eest. [1]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Impalad toituvad peamiselt põõsaste pungadest, võrsetest, lehtedest ja rohttaimedest, mis annavad neile energiat ning suurendavad organismis rasva hulka ja lihaste massi. Enamikule antiloopidele sarnaselt käivad ka impalad toitumas nii õhtuti kui ka hommikuti, palav keskpäev veedetakse põõsaste või vihmavarju kujuliste akaatsiate varjus puhates ning mäletsedes. Ka öödel, mil hele kuupaiste, siirduvad impalad tihti toituma. Nad käivad igapäevaselt joomas ning ei lähe kunagi oma joogikohtadest kaugele.[2]

Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Impalaid jahivad nii suured kaslased, šaakalid, hüäänid kui ka paavianid. Tundes vaenlase lähedust, algab jõudemonstratsioon, mis väljendub hüplemisena. Vanemad ja tugevamad loomad annavad niiviisi kiskjatele teada, et nende püüded on ilma asjata ning tänu tugevamatele õnnestub nõrgematel loomadel varjuda ning kiskjate lõugade vahelt pääseda.[1]

Vaenlaste eest põgenemisel on impalad kiired jooksjad, kes vajadusel suudavad hüpata isegi kuni 33 meetri kaugusele. Seda tehnikat kasutavad nad nii kiskjate eest põgenemiseks kui ka iseenda lõbustamiseks. Nad suudavad hüpata ka üle põõsaste ja muude takistuste ligi kolme meetri kõrgusele õhku. Üldiselt suudavad jooksvad impalad ületada kõik takistused, mis nende teele ette jäävad.[8]

Põgenemise ajal teevad nad aga valje hoiatavaid norsatusi, sirutades kõrgete hüpete ajal tagajalad otse välja ning maandudes esijalgadele.[viide?]

Võimuvõitlus[muuda | muuda lähteteksti]

Noored isasloomad, kes oma isa poolt karjast välja heidetakse, peavad ennast ise üles töötama nn poissmeeste gruppides. Ainult grupi juhil on õigus territooriumile ning oma geenid edasi anda. Selleks, et teada saada, kes sobib grupi juhiks, peetakse vastavaid võitlusi. Oluline pole mitte sarvede pikkus, vaid hoopis looma suurus ja jõud. Kui territooriumit omav isane hakkab kaotama oma jõudu ja kaalu, siis võtab selle üle nn poissmeeste grupi liiderisane. Endine omanik peab liituma teiste noorte impalatega, et edasisteks võitlusteks uuesti jõudu koguda.[1]

Sigimisperiood[muuda | muuda lähteteksti]

Sigimisperioodil võistlevad poissmeestest isased nii territooriumide kui ka emaste pärast. Lastakse kuuldavale valju röhkimist ning sageli toimuvad ka isastevahelised ritualiseeritud võitlused.[9]

Paaritumine toimub olenevalt levialast eri aegadel: Edela-Aafrikas veebruaris-märtsis, Ida-Aafrikas oktoobris-novembris. Emaste tiinus kestab 6.5 kuud ning enamasti sünnib vaid üks vasikas. Veidi enne poegimist eralduvad tiined emasloomad karjast ning pärast poegimist ühineb mitu niisugust emast omavahel.[9] Ühinemine tagab parema julgeoleku ning sellisel juhul on kiskjatel neid raskem rünnata. Imetamine kestab neli kuni kuus kuud ning täisikka jõutakse veidi üle aastaselt.[3] Alles siis, kui pojad on suuremad ja tugevamad ning jaksavad emaga kaasas käia, liitutakse üldise karjaga.[9]

Ohud[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi impalaid ei peeta ohustatuks, on suurimaks ohuks nende arvukusele salaküttimine kaitsealadel. See omakorda mõjutab nende käitumist nagu näiteks elukoha valik või joomiskoha juurde minek.[4]

Tarbimine[muuda | muuda lähteteksti]

Impalad täidavad ka tarbimise eesmärki. Neid jahitakse safaritel, tarbitakse kohalikul tasandil ning kasvatatakse ekspordiks. Impalad on kõige enam jahitud antiloobid jahisafaritel Lõuna-Aafrikas ning nad on populaarsuselt teisel kohal kuivatatud liha tootmiseks kasutatav liik. Pideva paljunemise ning suurepärase kohanemisvõime tõttu on impala saanud põhihuviks ka lihatootmisel ning seda mitte ainult metslooma farmides, vaid ka eraldatud kogukondlikel aladel. 2004. aastal oli impala liha oma kaalult kaheksandal kohal eksporditud ulukilihadest Lõuna-Aafrikas.[4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Jaanus Järva. "Aafrika suured, väikesed ja tavalised antiloobid". 2003. Kasutatud 05.10.2017. Eesti.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 L. Poots. "Loomade elu 7 köide. Imetajad", Tallinn: Valgus, 1987. Lk 384-385. ISBN
  3. 3,0 3,1 ""Impala"". Kasutatud 05.10.2017. Inglise.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Antelope Specialist Group (1996 & 2008). "Aepyceros melampus". IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2001 & 2006 Kasutatud 05.10.2017. Inglise.
  5. Barbara Lundrigan, Karen Sproull. ""Aepyceros melampus. Impala"". 2000. Kasutatud 09.10.2017. Inglise.
  6. Alina Bradford. ""Facts about impalas"". 2010. Kasutatud 05.10.2017. Inglise.
  7. ""Impala"". Kasutatud 05.10.2017. Inglise.
  8. ""Impala"". Kasutatud 05.10.2017. Inglise.
  9. 9,0 9,1 9,2 L. Poots. "Loomade elu 7 köide. Imetajad", Tallinn: Valgus, 1987. Lk 384-385. ISBN