Sense and Sensibilia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Sense and Sensibilia" on John Langshaw Austini filosoofiline raamat.

See ilmus esimest korda 1962 Oxford University Pressi väljaandel. Raamatu pani kokku George Warnock Austini Oxfordi ülikoolis peetud loengute märkmete põhjal.

Sisukokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

I[muuda | muuda lähteteksti]

Autor vastustab traditsioonilist õpetust, et "me mitte kunagi ei näe ega taju (ega "aisti") mingil muul moel, või vähemalt ei taju ega aisti kunagi otseselt, materiaalseid objekte (või materiaalseid asju), vaid ainult meelteandmeid (või meie enda ideid, muljeid, aistinguid (sensa), meeltetajumusii, pertsepte jne)". See vaade esineb teiste seas Herakleitosel, René Descartesil ja George Berkeleyl. Autor diskuteerib põhiliselt Alfred Ayeriga ("The Foundations of Empirical Knowledge"), samuti H. H. Price'iga ("Perception") ja George Warnockiga ("Berkeley").

See vaade on ülelihtsustamise (sõnade tähenduse ebapiisava uurimise) tagajärg. Ka selle õpetuse eitus oleks ülelihtsustamine. Juba küsimuseasetus on eksitav: nii "meelteandmed" kui ka "materiaalsed objektid" on kahtlased. Me tajume paljusid erinevaid asju (sulepead, vikerkaared, järelkujutised, pildid kinoekraanil). Seda mitmekesisust taandada saab paremal juhul teaduslikult, mitte filosoofiliselt. Asi pole vastuses, mis laadi asju me tajume, vaid lahtisaamises sellistest illusioonidest nagu illusiooniargument. Selleks tuleb paljastada hulk ahvatlevaid eksijäreldusi ja varjatud motiive.

II[muuda | muuda lähteteksti]

Ayer alustab sellest, et tavainimesed on enamasti toolide, laudade jt "materiaalsete asjade" olemasolus veendunud, sest nad on veendunud, et tajuvad neid, (erandjuhtudel võivad meeled küll ka petta, aga üldiselt on meeltetajumused usaldatavad) ning kindlus materiaalsete asjade olemasolus on nii suur kui võimalik ja vajalik; mõned filosoofid aga leiavad, et me ei taju kunagi materiaalseid objekte, vaid ainult meelteandmeid. Austin juhib tähelepanu sellele, et "materiaalsed asjad" on siin defineerimata ning asjadel, mida tavainimene ütleb tajuvat, (ka näiteks vikerkaared, varjud, pildid kinoekraanil) puudub ühine nimetaja; tegu on lihtsalt meelteandmete vastandiga. Ayer eeldab, et tavainimene usub, et ta ei taju tegelikult materiaalseid asju, parajasti siis, kui ta usub, et meeled petavad teda. Aga see pole tõsi, sest tavainimene ei leia, et vikerkaare puhul meeled petavad teda või et nägemisillusiooni puhul ta ei näe materiaalseid asju. Pole selget vastandust ei tavainimese ja filosoofi uskumuste vahel ega selle vahel, mida tavainimene usub tavajuhtudel ja erandlikel juhtudel. Ayer näib vihjavat, et tavainimene on naiivne, sest talle ei tule pähe, et usk materiaalsete asjade olemasolusse vajab õigustust. Igatahes eeldab Ayer, et kahtlusele on ruumi. Tavainimene aga peab selgetel juhtudel kahtlust absurdseks. Filosoofide lahkarvamus tavainimesega ei ole lihtsalt kvantitatiivne, sest teatud mõttes nad ütlevad, et tavainimesed eksivad kogu aeg, sest nad tegelikult ei taju materiaalseid asju. Peale selle, meeled on ju neutraalsed ega peta ega räägi tõtt. Ja kui juba hakatakse rääkima meeltetajumustest, siis tehakse eeldus, et taju puhul on alati vahepealne entiteet, mis informeerib meid millegi muu kohta, ja nõnda omistatakse tavainimesele filosoofi vaade. Edasi, jutt pettusest eeldab üldise mittepettuse tausta, muidu ei saaks pettust kuidagi kontrollida. Tavainimene saab harva öelda, et meeled on teda petnud, sest näiteks tavalise perspektiivi, peegelpildi või unenäo puhul ta nii ei ütle. Ja ka need juhud, kus ta meelepettest räägib, ei ole ühesugused. Mõnikord, näiteks mustkunsti puhul, ütleks ta pigem, et tema meeli peteti. On piiripealsed juhtumid, kus oleks meelevaldne otsustada, kas on tegu meelepettega. Igatahes eristab kõige tavalisemgi inimene juhtumit, kus meeleelund ei tööta korralikult, juhtumit, kus tajutingimused on ebanormaalsed, ja juhtumit, kus on tegu valetõlgendusega (näiteks heli omistatakse valele allikale). Lisaks on lugemisvigu, valestikuulmisi, freudilikke miitemärkamisi jne, mis nende rubriikide alla ei kuulu. Viisidel, kuidas asjad valesti lähevad, ei ole ühist nimetajat. Ja tavainimene ei arva, et ühelgi meelepette juhtumil ta ei taju maateriaalseid asju või tajub midagi mittereaalset või mittemateriaalset. Nii et pole põhjust nõustuda sellega, et see, mida tavainimene usub enamasti tajuvat, moodustab ühe asjade liigi (materiaalsed asjad), ega sellega, et ta peab kõiki "pettuse" juhtumeid ühte liiki kuuluvateks.