Illusiooniargument
Illusiooniargument (argument from illusion) on argument, mis järeldab illusioonide olemasolust, et otsene realism ehk naiivne realism on väär (taju ei ole vahetu).
Illusiooniargumendil on filosoofia ajaloos palju versioone. Selle autoriks peetakse David Hume'i.
Argument on üldjoontes järgmine. Illusiooni tõttu tundub tajujale, et tajutaval objektil on tajutav omadus, mida sel tegelikult ei ole. Sellepärast peab tajuja teadvustama midagi, millel see omadus tegelikult on. Reaalset objekti ta siis kas üldse ei teadvusta või teadvustab kaudselt, mitte otseselt ja vahetul, nagu see taju puhul tavaliselt tundub olevat. Kogemuse subjekt ei saa tajul ja illusioonil mittemeelevaldselt vahet teha, sest tema kogemus on mõlemal juhul ühesugune. Sellepärast ei ole ka ehtsa taju puhul alust eeldada, et tavalisi esemeid teadvustatakse otseselt ja vahetult. Nii et taju on teistsugune, kui eeldab naiivne realism ehk otsene realism.
Siit saab edasi liikuda järeldusele, et objektid, mida me tajudes teadvustamine, ei ole tavalised esemed, vaid mittetavalised objektid: neid nimetatakse meelteandmeteks.
Eeldused ja kriitika[muuda | muuda lähteteksti]
Illusiooniargument eeldab:
- et illusioonid on olemas
- et kui millelgi tundub olevat mingi omadus, siis on olemas miski, millel on see omadus
- identsete eristamatust (objekt, millel kõnealust tajutavat omadust ei ole, ja objekt, millel see on, on eri objektid)
Illusiooniargument eeldab ka fenomeniprintsiipi: kui meeleliselt teadvustatakse, et millelgi on teatud meeleline omadus, siis on olemas miski, mida teadvustatakse ja millel on see omadus. Järeldus, et illusiooni puhul üldse midagi tajutakse, sõltub tugevalt sellest printsiibist.
Fenomeniprintsiip on vaieldav. Selle taga on intuitsioon, et kui näiteks miski tundub mulle magusana, siis ma olen tuttav mõne tegeliku magususe juhtumiga, nii et miski peab olema magus. Aga vastuväiteks võib öelda, et illusiooni puhul miski ainult näib magusana, ilma et magusust tegelikult oleks.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- David Hume. Essee inimarust, 1748.
- H. H. Price. Perception, London: Methuen 1932.
- Howard Robinson. Perception, London: Routledge 1994.
- A. D. Smith. The Problem of Perception, Cambridge, Mass.: Harvard University Press 2008.