Satyajit Ray

Satyajit Ray
Sünniaeg	2. mai 1921 Kolkata (Briti India)
Surmaaeg	23. aprill 1992 (70-aastaselt) Kolkata
Amet	filmiprodutsent, stsenarist, laulusõnade kirjutaja, lavastaja
Autasud	Kunstide ja Kirjanduse ordeni komandör
Koduleht	http://www.satyajitray.org/

Satyajit Ray (bengali সত্যজিত রায় või সত্যজিৎ রায়) (2. mai 1921 Kolkata – 23. aprill 1992 Kolkata) oli bengali päritolu India filmilavastaja ja -stsenarist, kirjanik ja helilooja, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks filmilavastajaks.

Elulugu

Satyajit Ray oli pärit haritlaste perekonnast. Tema vanaisa Upendrakishore Ray oli tuntud kirjanik, kunstnik ja helilooja. Tema isa Sukumar Ray oli tuntud nonsenssluuletuste autorina. Satyajit lõpetas Kolkata ülikooli majandusteaduse erialal. 1940 asus ta ema pealekäimisel õppima kunsti Rabindranath Tagore asutatud Visva-Bharati ülikooli. Tema õpetajateks olid bengali kunsti suurkujud Nandalal Bose ja Benode Behari Mukherjee. 1947 oli ta üks Kolkata Filmiklubi asutajatest. Ta alustas karjääri raamatukujundajana, kuid pärast kohtumist prantsuse filmilavastaja Jean Renoiriga ja Vittorio De Sica neorealistliku filmi "Jalgrattavargad" nägemist Londonis otsustas ta sõltumatuks filmilavastajkas hakata. Ta arendas välja isikupärase humanistliku stiili. Tema mängufilmid tuginevad ilukirjanduslikele teostele.

Satyajit Ray

Juba 1955. aastal valminud esimene film "Pather Pā̃calī" (Tänava laul) pälvis ülemaailmselt tunnustust. Film sai üle kümne auhinna, sealhulgas 1956. aasta Cannes'i filmifestivali žürii eriauhinna. Filmi aluseks oli Bibhutibhusan Bandopadhyay samanimeline romaan, mis ilmus 1928. aastal. See oli esimene film triloogiast, mille teised filmid olid "Alistamatu" (1956) ja "Apu maailm" (1959).

Satyajit Ray kirjutas ka mitu lasteraamatut, ulmet ja novelle.

Ta oli tuntud ka disainerina. Satyajit Ray loodud on mitu kirjafonti. Neist Ray Roman ja Ray Bizarr võitsid rahvusvahelise konkursi.

1983. aastal sai ta infarkti, mis piiras tema edasist tegevust filmilavastajana.

Tunnustus

Satyajit Ray pälvis elu jooksul hulgaliselt auhindu, teiste seas 32 India riiklikku filmiauhinda. Ta võitis 1956 Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi. 1982 sai ta samas Elutöö Kuldlõvi. 1964 ja 1965 pälvis Berliini filmifestivali Hõbekaru auhinna. Veidi enne surma 1992 pälvis ta India kõrgeima tsiviilautasu Bharat Ratna ja elutöö eest Oscari. Ta oli ka Oxfordi ülikooli audoktor.

Filmograafia

Mängufilmid

1955 – Pather Panchali 1956 – Alistamatu (Aparajito) 1958 – Parash Pathar 1958 – Muusikatuba (Jalsaghar) 1959 – Apu maailm (Apur Sansar) 1960 – Devi 1961 – Teen Kanya 1962 – Kanchenjungha 1962 – Abhijan 1963 – Mahanagar 1964 – Charulata

1964 – Two 1965 – Kapurush O Mahapurush 1966 – Nayak 1967 – Chiriakhana 1968 – Goopy Gyne Bagha Byne 1969 – Aranyer Din Ratri 1970 – Pratidwandi 1971 – Seemabaddha 1973 – Kauge äike (Ashani Sanket) 1974 – Sonar Kella 1975 – Jana Aranya

1977 – Shatranj Ke Khilari 1978 – Joi Baba Felunath 1980 – Hirak Rajar Deshe 1980 – Pikoo 1981 – Sadgati 1984 – Ghare Baire 1989 – Ganashatru 1990 – Shakha Proshakha 1991 – Agantuk

Dokumentaalfilmid

• 1961 – Rabindranath Tagore
• 1971 – Sikkim
• 1972 – The Inner Eye
• 1976 – Bala
• 1987 – Sukumar Ray

Välislingid

• http://www.satyajitray.org/