Santiago Rusiñol

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Santiago Rusiñol i Prats
Napoleon-SantiagoRusiñol-1892.jpg
Rusiñol 1892. aastal
Sündinud 25. veebruar 1861
Barcelona, Hispaania
Surnud 13. juuni 1931
Aranjuez, Hispaania
Rahvus hispaanlane
Tegevusala maalikunst, luule, teater
Väljaõpe Tomás Moragase stuudio
Kunstisuund modernisme
Rusiñol Hispaania 1951. aasta 50-peseetasel rahatähel

Santiago Rusiñol i Prats (25. veebruar 186113. juuni 1931) oli Hispaania maalikunstnik, luuletaja ja näitekirjanik.

Ta oli üks Kataloonia kunstiliikumise modernisme juhte.[1] Tema teosed on teiste hulgas mõjutanud ka Pablo Picassot. Rusiñol saavutas tuntuse eeskätt oma näitemängude ning maastiku- ja aiamaalidega.

Lapsepõlv ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Rusiñol sündis 1861. aastal Barcelonas samanimelise provintsi Manlleu linnast pärit tekstiilitöösturite peres. Olgugi, et ta oli suguvõsa tulusate ettevõtete pärija, näitas Rusiñol juba teismelisena välja suurt huvi maalimise ja reisimise vastu.

Tema maalikunstiõpingud algasid küll Tomás Moragase käe all stuudios Centro de Acuarelistas de Barcelona, kuid ta oli suuresti ka iseõppija. Sarnaselt paljude tolle aja kunstnikega läks ka tema Pariisi. 1889. aastast elas ta Montmartre'il koos Ramon Casase ja Ignacio Zuloagaga.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Maalikunst[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Hispaania kunstniku Tomàs Moragase stuudios, kus ta õppis joonistamist ja mitmeid maalitehnikaid õli- ja vesivärvidega. Esimest korda näitas ta enda loomingut kollektiivsel näitusel Barcelonas Sala Paréses 1879. aastal. Selle galeriiga tegi ta koostööd terve elu jooksul. Erinevalt sel ajal moes olnud ajaloolise temaatikaga maalidest maalis tema maastikke, figuure ja kirjanduslikke stseene. 1888. aastal sai teoks tema esimene isikunäitus Parése Galeriis.

Alates 1894. aastast mõjutas tema elu ja tööd hävitav morfiinisõltuvus. Sellest perioodist pärinevad ka mõned tema kuulsamad maalid, näiteks "La morfina" ("Morfiinisõltlane"; 1894) ja "La medalla" ("Medal").[3]

Tema Pariisis valminud looming oli mõjutatud nii sümbolismist kui ka impressionismist. Tema tolle perioodi tööde hulgast leiab maastikumaale, urbanistlike teemadega maale, portreid ja art nouveau stiilis sümboolseid kompositsioone. Pariisis viibides täiendas ta ennast ka Gervex' Akadeemias, kus avastas oma armastuse modernismi vastu. 1896. aastast, mil ta reisis Andaluusias, hakkas ta maalima aedu.

Pärast võõrutusravi 1899. aastal pöördus ta täiesti uue teema poole, millele ta jäi truuks elu lõpuni: aiad ja pargid, mida ta kujutas peaaegu alati mahajäetuna. Neid käis ta maalimas muu hulgas Mallorcal, Ibizal, Valencias, Gironas, Cuencas ja Aranjuezes.[4]

Pärast Hispaaniasse naasmist asus ta elama Sitgesi linna, kuhu ta rajas ka stuudio-muuseumi Cau Ferrat. Sinna pani ta vaatamiseks välja oma suured sepiste, klaasist teoste ja maalide kogud, mis tänapäeval moodustavad osa Cau Ferrat' muuseumist. Lisaks korraldas ta ka linna kuulsaid modernismifestivale.[5]

Olles tagasi Barcelonas, oli ta sage külaline kohvikus Els Quatre Gats, millel oli seos katalaanide kunstiliikumise modernisme ja Pablo Picassoga. Hiljem viibis ta koos maalikunstnik Joaquin Mir Trinxetiga ka Mallorca saarel.[6].

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Rusiñol alustas loomingulist kirjutamist kahekümneselt. Tema esimesed teosed olid loodusekirjeldused ja kirjad – eriti need, mida ta saatis oma tulevasele abikaasale. Nendes tekstides katsetas ta oma keeletunnetust ning neis leidus ka karikatuurielemente. Olgugi, et need tekstid ei olnud mõeldud avaldamiseks, ilmusid neist mõned ajalehes La Vanguardia ning tõid esile tema kriitika- ja irooniaande.

Pariisis viibimise ajal saatis ta aastatel 1890–1892 samale ajalehele kirju pealkirja "Cartas desde el Molino" ("Kirjad veskist") all; neis kirjeldas ta boheemlaslikku elustiili. Hiljem avaldati need kirjad koos tema kirjanduskriitiliste tekstidega kogus "Impresiones de Arte" (1897). Oma kirjandusliku kõrgtaseme saavutas ta 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil ta tõlkis palju Charles Baudelaire'i tekste, mis mõjutasid tema raamatuid olulisel määral (need sarnanesid stiililt Prantsuse sümbolismi esindajatega).

Rusiñolil oli suur huvi ka teatri vastu. Ta kirjutas mitu üliedukat näidendit (nt "Els Jocs Florals de Canprosa" ja 1903. aasta "El Pati Blau") ning muidki draamatekste, komöödiaid ja vodeville. Tema näitekirjanduslik karjäär kulmineerus 1917. aastal ta enda kümme aastat varem ilmunud raamatu "L'Auca del Senyor Esteve" põhjal kirjutatud näidendiga.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

19. juunil 1886 abiellus Rusiñol Lluïsa Denís i Reverteriga. 1887. aastal sündis tütar Maria Agustina. Mõni kuu hiljem viisid Rusiñoli rahutu loomus, vähene huvi pereäri vastu ning soov maalida ja reisida ta otsuseni ettevõtte juhtimine vend Albertile üle anda. Albert oli ärimees ja poliitik. Seejärel alustas Rusiñol reisi läbi Kataloonia, Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia. Rusiñol reisis kogu elu. Ta suri 1931. aastal Aranjueze linnas, kus oli sealseid kuulsaid aedu maalimas.[7]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Rusiñoli auks püstitatud ausambad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Martín Bourgon, M. T. "Rusiñol y Prats, Santiago". Vaadatud 26.02.2022.
  2. "Santiago Rusiñol". Vaadatud 26.02.2022.
  3. "Santiago Rusiñol". Vaadatud 20.02.2022.
  4. "Santiago Rusiñol". Vaadatud 20.02.2022.
  5. Santiago Rusiñol i Prats (1861–1931). Vaadatud 13.04.2014.
  6. Pedro Ferrer Gibert. "El archiduque Luis Salvador, Rubén Darío y Santiago Rusiñol en Mallorca". 1973.
  7. "Santiago Rusiñol". Vaadatud 20.02.2022.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vázquez, Oscar E.. "Beauty Buried in its Own Cemetery: Santiago Rusiñol's ‘Jardins d'Espanya’ as Reliquaries of Aristocratic History". Word & Image 2, no. 1 (jaanuar–märts 1995), 61–76.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]