Santiago Rusiñol

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Santiago Rusiñol i Prats
Napoleon-SantiagoRusiñol-1892.jpg
Rusiñol aastal 1892
Sündinud 25. veebruar 1861
Barcelona, Hispaania
Surnud 13. juuni 1931
Aranjuez, Hispaania
Rahvus hispaanlane
Tegevusala maalikunst, luule, teater
Väljaõpe Tomás Moragas'e stuudio
Kunstisuund modernisme
Rusiñol 1951. aastast pärineval Hispaania 50-peseetasel rahatähel

Santiago Rusiñol i Prats (25. veebruar 186113. juuni 1931) oli Hispaania maalikunstnik, poeet ja näitekirjanik.

Ta oli üks Kataloonia kunstiliikumise modernisme juhte[1] ning tema tööd on muuhulgas mõjutanud ka Pablo Picassot. Rusiñol saavutas tuntuse eeskätt oma näitemängude ning maastiku- ja aiamaalidega.

Lapsepõlv ja õpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Rusiñol sündis 1861. aastal Barcelonas samanimelise provintsi Manlleu linnast pärit tekstiilitöösturite perre. Olgugi, et ta oli perekonna tulusate ettevõtmiste pärija, näitas Rusiñol juba teismelisena välja suurt huvi maalimise ja reisimise vastu.

Tema maalikunstiõpingud algasid küll Tomás Moragase käe all stuudios Centro de Acuarelistas de Barcelona, kuid ta oli suuresti ka iseõppija. Sarnaselt paljude tolle aja kunstnikega läks ka tema Pariisi. Ta elas alates 1889. aastast Montmartre'il koos Ramon Casase ja Ignacio Zuloagaga.[2]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Maalikunst[muuda | muuda lähteteksti]

Ta õppis Hispaania kunstniku Tomàs Moragase stuudios, kus ta õppis joonistamist ja mitmeid maalitehnikaid õli- ja vesivärvidega. Esimest korda näitas ta enda loomingut kollektiivsel näitusel Sala Paréses, Barcelonas, 1879. aastal. Selle galeriiga tegi ta koostööd terve enda elu. Erinevalt sellel ajal moes olnud ajaloolise temaatikaga maalidele, maalis ta maastikke, figuure ja kirjanduslikke stseene. 1888. aastal oli tema esimene isikunäitus Parése Galeriis. Alates 1894. aastast määras tema elu ja tööd hävitav morfiinisõltuvus. Mõned tema kuulsamad maalid pärinevad sellest perioodist, nagu "La morfina" ("Morfiinisõltlane"; 1894) ja "La medalla" ("Medal").[3]

Tema Pariisis valminud looming oli mõjutatud nii sümbolismist kui impressionismist. Tema tolle perioodi tööde hulgast leiab maastikumaale, urbanistlike teemadega maale, portreid ja art nouveau stiilis sümboolseid kompositsioone. Pariisis viibides täiendas ta ennast ka Gervex' Akadeemias, kus ta avastas oma armastuse modernismi vastu. Alates aastast 1896, mil ta reisis Andaluusias, hakkas ta maalima aedu.

Pärast võõrutusravi 1899. aastal pöördus ta täielikult uue teema poole, millele ta jäi truuks kuni oma elu lõpuni: aedade ja parkide poole, mida ta kujutas peaaegu alati mahajäetuna. Selleks sõitis ta muu hulgas Mallorcale, Ibizale, Valenciasse, Gironasse, Cuencasse ja Aranjuezesse.[4]

Pärast Hispaaniasse naasmist asus ta elama Sitgesi linna, kuhu ta rajas ka stuudio-muuseumi Cau Ferrat. Sinna pani ta vaatamiseks välja oma suured sepiste, klaasist tööde ja maalide kogud, mis tänapäeval moodustavad osa Cau Ferrat' muuseumist. Lisaks korraldas ta ka linna kuulsaid modernismifestivale.[5]

Olles tagasi Barcelonas, oli ta sage külaline kohvikus Els Quatre Gats, millel oli seos katalaanide kunstiliikumise modernisme ja Pablo Picassoga. Hiljem viibis ta koos maalikunstnik Joaquin Mir Trinxetiga ka Mallorca saarel.[6].

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Rusiñol alustas kirjutamist kahekümneselt. Tema esimesed teosed olid loodusekirjeldused ja kirjad – eriti need, mida ta saatis oma tulevasele abikaasale. Nendes tekstides katsetas ta oma keeletunnetust ning neis leidus ka karikatuurielemente. Olgugi, et need tekstid ei olnud mõeldud avaldamiseks, ilmusid neist mõned ajalehes La Vanguardia ning tõid esile tema ande kriitikale ja irooniale.

Pariisis viibimise ajal saatis ta aastatel 1890–1892 samale ajalehele kirju pealkirja "Cartas desde el Molino" ("Kirjad veskist") all; seal kirjeldas ta boheemlaslikku elustiili. Hiljem koondati need kirjad koos tema kirjanduskriitiliste tekstidega kogusse "Impresiones de Arte" (1897). Oma kirjandusliku kõrgtaseme saavutas ta 19. ja 20. sajandi vahetusel, mil ta tõlkis palju Charles Baudelaire'i tekste, mis mõjutasid tema raamatuid olulisel määral (need sarnanesid stiililt Prantsuse sümbolismiga).

Rusiñolil oli suur huvi ka teatri vastu. Ta kirjutas mitu üliedukat näidendit (nt "Els Jocs Florals de Canprosa" ja 1903. aasta "El Pati Blau") ning muidki draamatekste, komöödiaid ja vodeville. Tema näitekirjanduslik karjäär kulmineerus 1917. aastal tema kümme aastat varem ilmunud raamatu "L'Auca del Senyor Esteve" põhjal kirjutatud näidendiga.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

19. juunil 1886 abiellus Rusiñol Lluïsa Denís i Reverteriga. 1887. aastal sündis nende perre tütar Maria Agustina. Mõned kuud hiljem viisid Rusiñoli rahutu loomus, vähene huvi pereäri vastu ning soov maalida ja reisida ta otsuseni ettevõtte juhtimine vennale Albertile üle anda. Albert oli ärimees ja poliitik. Seejärel alustas Santiago enda reisi läbi Kataloonia, Hispaania, Prantsusmaa ja Itaalia. Rusiñol reisis kogu elu. Ta suri 1931. aastal Aranjueze linnas, kus ta oli sealseid kuulsaid aedu maalimas.[7]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Rusiñoli auks püstitatud ausambad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Martín Bourgon, M. T. "Rusiñol y Prats, Santiago". Vaadatud 26.02.2022.
  2. "Santiago Rusiñol". Vaadatud 26.02.2022.
  3. "Santiago Rusiñol". Vaadatud 20.02.2022.
  4. "Santiago Rusiñol". Vaadatud 20.02.2022.
  5. Santiago Rusiñol i Prats (1861–1931). Vaadatud 13.04.2014.
  6. Pedro Ferrer Gibert. "El archiduque Luis Salvador, Rubén Darío y Santiago Rusiñol en Mallorca". 1973.
  7. "Santiago Rusiñol". Vaadatud 20.02.2022.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Vázquez, Oscar E.. "Beauty Buried in its Own Cemetery: Santiago Rusiñol's ‘Jardins d'Espanya’ as Reliquaries of Aristocratic History". Word & Image 2, no. 1 (jaanuar-märts 1995), 61-76.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]