San Marco vabariik
|
San Marco vabariik 1848–1849 | |||||
 | |||||
| Valitsusvorm | Vabariik | ||||
|---|---|---|---|---|---|
| President | Daniele Manin | ||||
| Pealinn | Veneetsia | ||||
| Religioon | Katoliku kirik | ||||
| Pindala |
412 km² (Veneetsia) ca 20 000 km² (Veneto) | ||||
| Rahvaarv |
130000 (Veneetsia) 2 300 000 (Veneto) 315,5 in/km² (Veneetsia) 115 in/km² (Veneto) in/km² | ||||
| Peamised keeled | Veneetsia keel, itaalia keel | ||||
| Rahaühik | Veneetsia liir | ||||
| Deviis |
Viva San Marco! "Elagu Püha Markus!" | ||||
| |||||
San Marco vabariik (itaalia keeles Repubblica di San Marco) oli aastatel 1848–1849 kokku 17 kuud eksisteerinud revolutsiooniline riik Itaalia aladel. Põhinedes Veneta laguunil, ulatus vabariik üle peaaegu kogu Veneto ehk Veneetsia vabariigi mandrialadele (domini de teraferma ehk terra ferma), mis olid 51 aastat varem Prantsuse revolutsioonisõdade käigus maha surutud. Pärast seda, kui vabariik oli kuulutanud välja sõltumatuse Habsburgide dünastiast, liitus vabariik hiljem Sardiinia kuningriigiga, et osaleda viimase juhitud katses ühendada kogu Itaalia põhjaosa võõrvõimu (peamiselt Austria, kuid ka Prantsusmaa) domineerimise vastu. Pärast plaani nurjumist vallutasid Austria väed pika piiramise järel 28. augustil 1849 San Marco vabariigi.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Tagamaad[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast seda, kui Veneetsia vabariik oli sõltumatu mereäärse riigina eksisteerinud ligi 1400 aastat, olles enamuse sellest ajast juhtivaid jõude Vahemerel, alistus vabariik 1797. aastal Prantsusmaa revolutsioonisõdade ajal Napoleonile ja loovutati sama aasta oktoobris Campo Formio rahuga Austria keisririigile. Seda kinnitas ka 1815. aasta Viini kongress.[1]
50 aasta jooksul alates endise vabariigi omandamisest oli Austria võtnud piirkonnast välja 45 miljoni liiri võrra rohkem kui oli sinna panustanud ja Veneetsia kapitalismi oli alla surunud aeglane, bürokraatlik Habsburgide režiim, mis suhtus vastumeelselt ka Veneetsia ettevõtjatele krediidi andmisse. 1840. aastate lõpuks oli hulk intellektuaale, tööstureid, kaupmehi ja terra ferma maapiirkondade elanikke hakanud valjuhäälselt ja mittevägivaldseid vahendeid kasutades nõudma poliitilist muutust ja suuremaid majanduslikke võimalusi.[1]
Võõramaise valitsemise ja absoluutse monarhia tekitatud ebamugavused olid üle Itaalia toonud kaasa selle, et peaaegu kõik Itaalia riigid (välja arvatud Lombardia-Veneetsia kuningriik) olid muutunud parlamentaarseteks monarhiateks ja olulist osa sellest reformis mängis paavst Pius IX. Austerlaste karm kord vastusena riigimonopolide boikoteerimisele Austria võimu all olevas Milanos viis kuulsa episoodini, mille käigus aeti Austria garnison 1848. aasta märtsis linnast viieks päevaks välja (nn Milano viis päeva). Sündmus leidis aset samaaegselt Veneetsia iseseisvuspüüdluste algusega.
Vastuhakk ja iseseisvus[muuda | muuda lähteteksti]
Mõni päeva peale Milano ja Veneetsia sõltumatuse välja kuulutamist ja nende liitumist Piemonte-Sardiinia kuningriigiga, liikus kuningriigi armee 1848. aasta 24. märtsil Lombardiasse. Austria vägede juhataja feldmarssal Josef Radetzky oli taandunud Milano ja Veneetsia vahel asunud kaitserajatiste ahelani (nn Quadrilatero).
Kaks päeva varem oli Daniele Manin sisenenud Veneetsia Arsenalesse koos "hulga ühiskonnameelsete veneetslastega" otsese väljakutsena Austria võimule. Kuna sealsed nn arsenalottid põlgasid oma Austria töödejuhatajad ja Austria sõjaväes teeninud itaallased oli Veneetsiameelsed, said Manin ja tema toetajad seal puutumatult ringi käia. Arvates, et aeg on soodne, juhtis Manin oma toetajad Arsenale territooriumilt välja, hüüdes endise Veneetsia vabariigi motot Viva San Marco! ("Elagu Püha Markus"). Veneetsia elanikud ning isegi Austria ametnikud nägid selles endise vabariigi taastamist.[1] Vastuhaku alguseks peetakse 17. märtsi.
Kui mitte arvestada Verona linna, mis oli osa Quadrilatero kindlustustest ja kus viibis Austria garnison, asusid Veneto linnad (Belluno, Padova, Rovigo, Treviso, Udine ja Vicenza[2]) kohe laguuni poolele liitu ja loobusid Austria ülemvõimust. Daniele Manin kuulutati San Marco vabariigi presidendiks ja talle anti erakorralise seisukorra tõttu diktaatori õigused.[1] Vabariik kuulutas oma iseseisvuse välja 22. märtsil. Kuna Manini juhtimist toetas ka keskklass, märkis see võimu lõplikku üleminekut vana vabariigi kaubandusel põhinevatelt patriitsidelt teistele ühiskonnakihtidele. Lisaks tähendas fakt, et Manin toetas alamklasse ning et kodanlusele lubati avalikku korda, seda, et Manin oli populaarne juht. Kahjuks ei olnud tal aga juhiks vajalikke omadusi, mis oleksid võinud tuua kaasa vabariigi pikema iseseisvuse.[1]
Iseseisvuse säilitamine[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast seda, kui Piemonte-Sardiinia kuningas Carlo Alberto oli toonud oma armee Sardiinia kuningriiki kaitsma, otsustas ta viia tema väelt kaitset saavatel aladel läbi rahvahääletused, mitte keskenduda taganevate austerlaste taga ajamisele, olgugi et kuninga vägedel oli olemas Kirikuriigi, Toscana suurhertsogkonna ja Mõlema Sitsiilia kuningriigi toetus. Kuigi mainitud vägesid toetasid entusiastlikult ka revolutsioonilised vabariigid, nagu näiteks San Marco vabariik ja Giuseppe Mazzini juhitud Milano vabatahtlikud, hakkasid austerlased taas peale tungima. Austerlastele tõi edu seegi, et Radetzky ignoreeris käsku vaherahu otsimiseks – riiki raputasid Viini ülestõus, Ungari 1848. aasta revolutsioon ja teised Habsburgide aladel toimunud revolutsioonid.
Põhja-Itaalia muutuvate poliitiliste olude valesti mõistmine koos Malini otsustamatuse ja kehva tervisega, mis sundis revolutsionääri kriitilistel hetkedel voodis olema[2], viis mitmete kahjulike ja kehvade otsusteni. Näiteks lubati Austria keiserlikul mereväel jääda Istria poolsaarel asuvasse Pula sadamasse, olgugi et veneetslastel oli varem vabariigi koosseisu kuulunud linnas piisavalt toetust võimaldamaks laevastiku kaaperdamist.[1]
Oleksid veneetslased julgustanud itaalia sõdurite deserteerimist keisririigi sõjaväest, oleksid väljaõppe saanud distsiplineeritud väeosad võinud sündivat vabariiki kaitsta. Kuigi revolutsiooniline reform tõstis uue režiimi populaarsust, ei suutnud revolutsionäärid värvata piisavalt vägesid Veneetsia maismaaosast – vägesid, kes oleksid võinud liituda kindral Guglielmo Pepe juhtimise all olnud 2000 paavsti kaardiväelase ja Napolist pärit sõduriga, kes olid ignoreerinud käsku taanduda ja otsustasid selle asemel noori vabariike toetada.[1] Sel ajal kui Austriale avaldati survet igal rindel, võimaldasid itaallased neil oma ridu korda seada ja ükshaaval vallutada Veneetsia ja teised keisririigi rahutud osad.[1]
.jpg)
Pärast seda, kui itaallased Custoza lahingus põgenema löödi, hülgas kuningas Carlo Alberto Milano, mis oli pärast seda, kui Radetzky andis linnaelanikele võimaluse linnast takistamatult lahkuda, kaotanud poole oma elanikkonnast ja allkirjastas austerlastega relvarahu, mis taastas Piemonte piiri Ticino jõel. Samal ajal loobus ka nende merevägi Veneetsia toetamisest. Järgmisel aastal jätkasid kuninga väed oma võitlust Austria keisririigi vastu ning nad jäid Novara lahingus taas austerlastele alla. See maksis kuningas Carlo Albertole tema trooni ja kuningriigi uueks kuningaks sai hilisem taasühendatud Itaalia kuningriigi esimene kuningas Vittorio Emanuele II.
Kartes solvata kuningas Carlo Albertot, oli Manin vahepeal oma vabariiklikust innukusest taganenud, kuid tegemist oli siiski läbinähtava ja ka kasutu sammuga. Lisaks lootis ta Piemonte ja paavsti vägede toele, mõistmata, et Piemonte-Sardiina kuningriigile tekitaks tugeva vabariigi esile kerkimine probleeme (eriti ajal, mil üle kogu Euroopa tõusti monarhiate vastu üles) ja et paavst ei saanud jätkata kahe katoliikliku monarhi vahelise sõja toetamist praktiliselt oma riigi piiril.[1]
Veel üks Veneetsia revolutsionääride viga oli nende suutmatus liita laguunil põhineva vabariigiga mandril asunud endised Veneetsia vabariigi alad ehk terra ferma. Sealsed elanikud olid veneetslaste võimu suhtes umbuslikud – see põhines nii vanadel arvamustel endise vabariigi kohta kui maapiirkondade paratamatul hävingul sõjategevuse käigus. Oleksid revolutsionäärid endale liikmeid värvanud ka neilt aladelt, oleks see häving olnud ehk ära hoitav. Kui kindral Giovanni Durando juhtis Piemonte vägesid Verona kaitsele, võis Veneetsia omaltpoolt panna välja vaid paar vabatahtliku. Nendega liitusid hiljem küll kolonel Andrea Ferrari juhitud paavsti regulaarväelased, kuid kohtumine Radetzky vägedega nullis nende edasi liikumise.[1]
5. augustil 1848 hääletas Veneetsia assamblee suure häälteenamusega Manini plaani poolt, mis nägi ette vabariigi viimise Piemonte juhitud Sardiinia kuningriigi alla. See olukord sai aga kesta vaid viis päeva, kuna Piemonte sõlmis Austriaga vaherahu.
Kolm kuud hiljem viis Manini järjekordne soov mitte solvata Piemonte kuningat ta nii kaugele, et ta surus maha Itaalia ühendamise propageerija Giuseppe Mazzini toetajad. Viimased olid soovinud näidata oma vabariigimeelsust viisil, mis võis sundida Prantsuse teist vabariiki Veneetsiat aitama – lootuses muuta linn Itaalia vabastamise keskuseks ja inspireerida Giuseppe Garibaldit Austria-vastaseks ristiretkeks.[1] Kui Piemonte-Sardiinia peaminister Vincenzo Gioberti kutsus Veneetsiat üles saatma oma saadikuid Torinos 12. oktoobril 1848 toimunud föderaalsele kongressile, veneetslased keeldusid. Keeldumine osalemast Piemonte Austriat puudutavas deklaratsioonis illustreerib veelkord revolutsionääride suutmatust tegelikku olukorda mõista.
Tagasi Austria kontrolli alla[muuda | muuda lähteteksti]
_-_Venezia_soggiogata_-_Ettore_Ferrari.jpg)
Itaalia vägede hävitav kaotus Novara lahingus 1849. aasta 23. märtsil lõi hingekella Itaalia sõltumatusele Austriast. Vältimaks Piemonte okupeerimist, loobus kuningas Carlo Alberto troonist oma poja Vittorio Emanuele II kasuks. Viimase leping Austriaga sisaldas muuhulgas ka Sardiinia laevastiku täielikku Veneetsia vetest ära viimist.
Manin pöördus sama aasta 2. aprillil taas Veneetsia assamblee poole ja seal hääletati Austria-vastase võitluse jätkamise poolt – vaatamata sellele, et linn oli vaenlaste piiramisrõngas. 4. mail alustas Radetzky oma rünnakut Veneetsia Marghera kindlusele, mida kaitses Napoli väejuht Girolamo Ulloa 2500 sõduriga. Samal ajal algas laguuni ja linna pommitamine ja ainuüksi järgmise kolme nädala jooksul saadeti Veneetsia poole teele 60 000 mürsku.[1] Marghera kindlus pidas vastu kuni 26. maini, mil Ulloa andis käsu selle evakueerimiseks (samal ajal lükati ka tagasi Radetzky tehtud alistumisettepanek).
Augustiks olid näljahäda ja koolera linnas nii suurt hävitustööd teinud, et Manin pani ette, et assamblee hääletaks alistumise poolt. Manin ähvardas juhul kui assamblee otsustanuks viimse meheni võidelda, tagasi astuda. Assamblee nõustus ja andis presidendile volitused leppida kokku alistumise tingimustes ja 22. augustil neis ka kokkuleppele jõuti. Radetzky sisenemine Veneetsiasse 27. augustil tähistas Veneetsia täielikku alistumist Austria keisririigile, taastades sõjaeelse riigikorra (status quo ante bellum) ja tuues kaasa Manini põgenemise Itaaliast koos pere ja 39 mõttekaaslasega.[1] Manini naine suri koolerasse mõni tund pärast seda, kui nad olid Pariisi poole teele asunud.[2]
Juhid[muuda | muuda lähteteksti]
San Marco vabariigi juhtimine oli läbi riigi lühikese eksistentsi tegelikult kogu aeg Daniele Manini käes, kuid 17 kuu jooksul jõudsid ametis olla järgmised riigipead:[3]
| Alates | Kuni | Ametikandja(d) | Tiitel |
|---|---|---|---|
| Märts 1848 | Märts 1848 | Giovanni Francesco Avesani | Ajutise valitsuse president |
| Märts 1848 | Juuli 1848 | Daniele Manin | Tegevjuhataja |
| Juuli 1848 | August 1848 | Jacopo Castelli | Ajutise valitsuse president |
| August 1848 | August 1848 | Daniele Manin | Diktaator |
| August 1848 | Märts 1849 | Daniele Manin | Triumviraat |
| CA Leone Graziani | |||
| kol. Giambattista Cavedalis | |||
| Märts 1849 | August 1849 | Daniele Manin | Täitevvõimu president |
Vabariigi järelkajad[muuda | muuda lähteteksti]
12. oktoobril 1866 loovutasid Habsburgid Veneto 1866. aasta Viini rahuga Itaalia kuningriigile.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 Cunsolo, Ronald S, "Venice and the Revolution of 1848–49", Encyclopedia of Revolutions of 1848, Ohio University, originaali arhiivikoopia seisuga 20.12.2008, vaadatud 22.11.2008.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 Ronald Cunsolo, Daniele Manin (1804–1857), Encyclopedia of Revolutions of 1848. Vaadatud 23.11.2008
- ↑ Venetian Republic, Historical Handbook of World Navies. Vaadatud 23.11.2008.