Salvator Rosa

Allikas: Vikipeedia
Autoportree, 1645

Salvator Rosa (ka Salvatore Rosa) (1615–1673) oli itaalia maalikunstnik, kelle loomingut võib pidada barokseks. Ta on eelkõige tuntud oma metsikult romantiliste maastiku- ja lahingumaalide ning meremaalide ehk mariinide poolest. [1] Peale selle kirjutas ta ka satiirilisi tekste ja heliloomingut ning tegutses näitlejana. Napolist pärit Rosa töötas peamiselt Firenzes ja Roomas maalikunstnikuna. Esmalt sai ta tuntuks oma lahingumaalidega, mille eest ta pälvis palju kiidusõnu, aga hiljem pühendus maastikumaalidele. [2]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Rosa õppis maalikunsti Napolis hispaania kunstniku ja graveerija Jusepe de Ribera käe all [1]. Lisaks mõjutas tema loomingut Aniello Falcone [3]. 1635. aastal suundus ta Roomasse, kus ta peagi haigestus malaariasse. Napolisse naastes maalis ta hulgaliselt lahingu- ja meremaale. Seal kujunes tal välja ka omapärane maastike kujutamise viis. Tema maalidel, mis kujutasid metsikuid loodusstseene karjaste, meremeeste, sõdurite ning bandiitidega, oli romantiline ning poeetiline mõju. Rosa naasis Roomasse 1639. aastal. Selleks ajaks oli ta juba endale maalikunstnikuna nime teinud ning temast sai ka populaarne koomik-näitleja. Pärast seda, kui Rosa 1639. aastal tuntud skulptorit ning arhitekti Lorenzo Berninit kritiseeris, leidis Rosa Firenzest rahulikuma õhkkonna. Firenzes oli tema tähtsamaks patrooniks Giovanni Carlo de’ Medici. Sel perioodil hakkas Rosa ka teatrilaval näitlema. 1649. aastal pöördus ta tagasi Roomasse, kus pühendus sedapuhku religioosse ja ajaloolise sisuga maalide loomisele. [1] 1660. aastatel reisis Rosa Appenniinidel, otsides uut ainest teoste loomiseks.[4] 1660. aastal alustas Rosa hiljem edukaks osutuvate ofortide loomist. Tema satiirilised kirjatööd avaldati alles pärast tema surma 1710. aastal. [1]

Vaatamata tohutule edule jäi Rosa pigem eraklikuks [5] ning teda peeti ekstsentrikuks [6]. Teda on kirjeldatud kui uhket ja melanhoolset, samas ka kui elavat isiksust. Rosa oli iseseisev ning põlglik teiste kunstnike suhtes. Vaatamata soovile saada intellektuaalseks kunstnikuks ei võetud teda kuigi tõsiselt ja teda aeti tihti segamini bamboccianti kunstnikega, kes vastupidi Rosale ei soovinud enda loomingu kaudu edastada moraalset sõnumit ega väljenduda poeetiliselt. [5] Tegelikult Rosa lausa kritiseeris bamboccianti kunstnikke, kuna nad kujutasid sageli lihtinimeste elu groteskses laadis. Samuti ei olnud nende kunst kooskõlas õukonnakriitikute maitsega ja seetõttu peeti seda naeruväärseks. [7]

Rosa kohta oli liikvel legend, mille kohaselt oli ta noore mehena elanud bandiitide jõugus, ning arvati ka, et ta võttis osa Masaniello ülestõusust. Võimalik, et osaliselt just nende legendide tõttu sai Rosa looming 18. sajandi Inglismaal tuntuks. [8]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Maalid[muuda | muuda lähteteksti]

"Ratsaväe lahing", 1645–1652

Arvatakse, et Rosa maalis maastikumaale natuurist. Ta vastandus akadeemilisele õpetusele ning seetõttu kritiseeriti tema joonistusoskust kui puudlikku. Muuhulgas häiris kaasaegseid Rosa värvikäsitus. Tema maastikud kaljuküngaste ja puudega ning kärestikuliste jõgedega sarnanevad oma dramaatilise olemuse poolest Ruisdaeli loominguga. Rosa loomingut võib vastandada Poussini loomingule, kus loodust kujutatakse idealiseeritult ja heroiliselt. Rosa kujutas loodust tihti vägivaldselt naturalistliku iseloomuga, mida väljendavad eriti ilmekalt just lahingumaalid, kus sageli esineb võitlusest tingitud segadus. Caravaggio stiilist erinevalt nähakse tema maalides kõike läbi tegelikkuses valitseva korralageduse ning kujutatu on pigem väiksemastaabiline. [9] Salvatore Rosa huvi musta maagia ning alkeemia vastu oli üldtuntud ning seda seostati tugevalt tema metsiku ja ebatavalise kujutlusvõimega. [10] 1650. aastate lõpus Roomas muutusid Rosa maastikumaalide veelgi dramaatilisemaks ja suursugusemaks [11].

Ofordid[muuda | muuda lähteteksti]

"Mediteeriv Democritus", 1662

Rosa ofordid olid 18. sajandil hinnatud ja mõjukad. Need äratasid tähelepanu mainekates kunstnikes nagu G. B. Tiepolo ning Joseph Wright. [12] Tõsiasi, et suurem osa Rosa ofortidest olid figuraalsed ning et neist on säilinud hulgaliselt koopiaid, seab kahtluse alla levinud arusaama, et Rosa olulisus kunstiajaloos peitub vaid tema maastikumaalides. [13]

Rosa “Mediteerivast Democritusest” on saanud lausa melanhoolse sisekaemuse võrdkuju. Tegemist on ofordiga, mis põhineb varasemal maalil. [12]

Patroonid[muuda | muuda lähteteksti]

Rosa kõige tähtsam patroon Roomas oli Carlo de’Rossi, kes avas seal Rosa eramuuseumi, kuhu olid kokku kogutud tema allegoorilised ja ajaloomaalid, mille seas olid näiteks “Prometheus”, “La Fortuna” ja “Reguluse surm”. De’Rossi hankis endale ka Rosa pisemaid teoseid, mida kunstnik ise eriti kõrgelt ei hinnanud – nende hulgas leidus lahingu-, mere- ja maastikustseene kujutavaid teoseid, aga ka kummalisi stseene nõiakunstist [14].

Rosa maalis vahemikus 1641–1445 hulga maale Giovanni Carlo de’Medicist, kes oli tema patroon Firenzes [15].

Rosa ei lasknud end tellimustööde puhul segada tellija ettekirjutustest – talle oli oluline säilitada loominguline autonoomsus [16].

Olulisus[muuda | muuda lähteteksti]

Rosa looming mõjutas suuresti briti maastikumaali, näiteks kõmri kunstniku Richard Wilsoni loomingut, aga Rosa mõju esineb isegi kirjanduses. Üheks näiteks on Ann Radcliffe'i gootiromaan "Udolpho müsteeriumid", milles kirjeldatud maastik sarnaneb Rosa loomingus kujutatuga. [17]

Rosa nõidasid kujutavad maalid olid inspiratsiooniks Francisco de Goyale. Kunstiajaloolane Helen Langdon on väljendanud arvamust, et nendel maalidel võis olla satiiriline alatoon, naeruvääristades nii nõiakunsti kui ka neid, kes sellesse uskusid. [3]

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

  • "La Fortuna"
    "La Fortuna"
  • "Nõidade pidu"
    "Nõidade pidu"
  • "Demokritos ja Protagoras"
    "Demokritos ja Protagoras"
  • "Maastik Pythagorase ja kalameestega"
    "Maastik Pythagorase ja kalameestega"
  • Kangelaslik lahing
    Kangelaslik lahing
  • "Kadunud poeg"
    "Kadunud poeg"
  • Autoportree
    Autoportree
  • "Püha Andrease märterlikkus"
    "Püha Andrease märterlikkus"
  • Autoportree
    Autoportree
  • "Kolm pealuud"
    "Kolm pealuud"
  • "Maastik mere ja tornidega"
    "Maastik mere ja tornidega"
  • "Bandiidid kivisel rannikul"
    "Bandiidid kivisel rannikul"
  • "Inimese haprus"
    "Inimese haprus"

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 "ROSA, Salvator. Biography". Web Gallery of Art. Vaadatud 5. novembril 2023.
  2. ↑ Toman, Rolf, toim (2003). Baroque and Rococo (inglise). Tõlkinud Jones, Timothy. Berliin: Feierabend. Lk 211. ISBN 3-936761-57-4.
  3. ↑ 3,0 3,1 Hall, James (11. september 2010). "Salvator Rosa at Dulwich Picture Gallery". The Guardian. Vaadatud 10. novembril 2023.
  4. ↑ Langdon, Helen (2004). "A theatre of marvels: The poetics of Salvator Rosa". Konsthistorisk Tidskrift. 73 (3): 183 – cit. via Scopus.
  5. ↑ 5,0 5,1 Haskell, Francis (10. september 1980). Patrons and Painters: A Study in the Relations Between Italian Art and Society in the Age of the Baroque (inglise) (teine, täiendatud trükk). New Haven ja London: Yale University Press. Lk 145. ISBN 978-0300025408.
  6. ↑ Chastel, André (1963). Italian Art (inglise). Tõlkinud Murray, Linda; Murray, Peter. London: Faber and Faber. Lk 350. ISBN 978-0571054596.
  7. ↑ "Bamboccianti". Britannica. 25. oktoober 2023 [20. juuli 1998]. Vaadatud 9. november 2023.
  8. ↑ Ozzola, Leandro (1909). "Works of Salvator Rosa in England". The Burlington Magazine for Connoisseurs. 81 (16): 146–50 – cit. via JSTOR.
  9. ↑ Chastel, André (1963). Italian Art (inglise). Tõlkinud Murray, Linda; Murray, Peter. London: Faber and Faber. Lk 350. ISBN 978-0571054596.
  10. ↑ Chastel, André (1963). Italian Art (inglise). Tõlkinud Murray, Linda; Murray, Peter. London: Faber and Faber. Lk 202. ISBN 978-0571054596.
  11. ↑ Langdon, Helen (2004). "A theatre of marvels: The poetics of Salvator Rosa". Konsthistorisk Tidskrift. 73 (3): 181–182 – cit. via Scopus.
  12. ↑ 12,0 12,1 Craske, Matthew (1997). Art in Europe, 1700-1830 : a history of the visual arts in an era of unprecedented urban economic growth. Oxford History of Art (inglise). Oxford; New York: Oxford University Press. Lk 206.
  13. ↑ "Salvator Rosa: his etchings and engravings after his works". John and Mable Ringling Museum of Art. 1971 – cit. via Internet Archive.
  14. ↑ Haskell, Francis (10. september 1980). Patrons and Painters: A Study in the Relations Between Italian Art and Society in the Age of the Baroque (inglise) (teine, täiendatud trükk). New Haven ja London: Yale University Press. Lk 143–143. ISBN 978-0300025408.
  15. ↑ "Cardinal Giovan Carlo de' Medici". The Medici Family. 1. november 2022. Vaadatud 5. novembril 2023.
  16. ↑ Wallace, Richard William (1965). "The Figure paintings of Salvator Rosa". ProQuest. Lk 7–8. Vaadatud 5. novembril 2023.
  17. ↑ Jones, Jonathan (21. märts 2005). "Hell on earth". The Guardian. Vaadatud 10. novembril 2023.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Salvator_Rosa&oldid=6616012"