Giovanni Battista Tiepolo

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Giovanni Battista Tiepolo
200
Fresko detail Treppenhausis Würzburgi residentsis. 1750-1753
Sünniaeg 5. märts 1696
Sünnikoht Veneetsia
Surmaaeg 27. märts 1770
Surmakoht Madrid

Giovanni Battista Tiepolo [džov'anni bat'ista ti'eepolo] (ka Gianbattista Tiepolo, Giambattista Tiepolo või lihtsalt Tiepolo; 5. märts 1696 Veneetsia – 27. märts 1770 Madrid[1]) oli Itaalia maalikunstnik. Ta oli pärit Veneetsia vabariigist, ent töötas ka Saksamaal ja Hispaanias.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Giovanni Battista Tiepolo sündis 5. märtsil 1696 Veneetsias. Ta ristiti 42 päeva hiljem, 16. aprillil, San Pietro di Castello kirikus. Juba järgmisel aastal tabas Tiepolo perekonda suur kaotus, kui 1697. aastal suri järsult tema laevanduses töötav isa Domenico[2], kellest jäi maha naine ja viis last[1].

1710. aastal, kui Tiepolo oli saanud 14aastaseks, võttis üks edukamaid Veneetsia kunstnikke Gregorio Lazzarini (1655-1730) noore Tiepolo oma töökotta õpilaseks. Lazzarini käe all õppis Tiepolo 16. sajandi Veneetsia kunsti[3] ja maalimise ”mehaanikat” – joonistamist, perspektiivi ja kompositsiooni. Samuti aitas ta kaasa Tiepolo dekoratiivse maitse kujunemisele, julgustades teda maalima helendavatel taustadel julgelt liikuvaid figuure[2].

Noore Tiepolo kunstnikuks kujunemisest annab aimu 1732. aastal kirjutatud Vincenzo da Canali biograafia Lazzarinist ning tema andekamatest õpilastest. Tiepolo oli Lazzariniga seotud arvatavasti 1717. aastani, kui esmakordselt mainiti tema nime Veneetsia kunstnke gildis[2].

Tõenäoliselt on tema esimene avalik teos lünett "Iisaku ohverdamine" (1716) Maria dei Derelitti (Ospedaletto)

kirikus[1], mille ta maalis õpingute ajal Lazzarini juures.

1719 abiellus Tiepolo Cecilia Guardiga, kellega oli tal 9 last[3].

Kunstnikud olid ka tema pojad Giovanni Domenico Tiepolo ja Lorenzo Baldissera Tiepolo.

Kunstnikukarjäär[muuda | muuda lähteteksti]

Giovanni Battista Tiepolo, Athena takistab Achilleust Agamemnonit tapmast'. 1757, Villa Valmarana, Vicenza

Alustanud iseseisva kunstnikuna, katsetas Tiepolo järgnevatel aastatel erinevaid stiile[4]. Ta tegutses peamiselt Veneetsias ja Põhja-Itaalias, elu lõpupoole Hispaanias[5].

Tiepolo kunst on täis kujutlusvõimet, mis kannab vaataja muinasloo ja müüdi maailma ning pühakirjad ja pühad legendid muutuvad grandioosseks jutustuseks. Tema kunst tähistab kunstilise kapriisi (capriccio) ja fantaasia (fantasia) mõistet.[6]

Aastatel 1718-1720 maalis Tiepolo mitmeid lõuendeid kuninganna Zenobia elust Ca`Zenobio palees Veneetsias[5]. Tema esimesed kliendid olid Veneetsia aadliperekonnad Cornaro ja Dolfini[3] ja esimene meistriteos tohutute lõuendite tsükkel, mis oli maalitud Veneetsia Ca’Dolfini (17261729) suure vastuvõturuumi kaunistamiseks. Need kujutavad iidseid lahinguid ja võidukäiku, mis võimaldasid Tiepolol tutvustada eksootilisi kostüüme, iidseid skulptuure ja esemeid[6].

Tiepolo läbimurdeks võib nimetada perioodi 1726-1729, kui talle tõid kuulsust Udine'i palees maalidud freskod. Järgmise kümne aasta jooksul maalis ta paleedes ning villades nii Milanos, Bergamos, Veneetsias kui Veneto kandis, kus peamised teemad pärinevad enamasti antiikmütoloogiast.[4]

Freskokaunistuste tegemisel Veneetsias Palazzo Labias, tegi Tiepolo koostööd perspektiivispetsialisti Girolamo Mengozzi Colonnaga (1688 – u 1766). Colonna perspektiivitunnetusel oli Tiepolo freskode juures suur tähtsus – maal oli kui lavastatud fiktsioon.[6]

Tema tuntumateks töödeks Veneetsias on freskod Santa Maria del Rosarios (1727-1739) ja Santa Maria di Nazarethis (1746-1747). Kuid Tiepolo sai tööpakkumisi ka kaugemalt. 1763 kutsus Rootsi suursaadik teda dekoreerima kuningapaleed Stockholmis, kuid hinnas kokkuleppele ei jõutud ja töö jäi tegemata.

1740-ndatel olid Tiepolo lähimad sõbrad Francesco Agarotti, Capicci ja Scherzi, kellega kunstnik ka koos töötas. Viimased kaks tegelesid söövitustrükiga, nii nagu ka tema pojad Giovanni Domenico ja Lorenzo.[3] Aastatel 1750-1753 töötas Tiepolo koos oma poegadega Saksamaal. Kõrgpunkti Tiepolo elutöös tähistavad Würzburgi vürst-piiskopi Carl Philipp von Greiffenklau jaoks maalitud laed Würzburgi residentsis.[6] See oli suure saksa arhitekti Balthazar Neumanni ja Tiepolo ühine töö, mille kaheks peamiseks elemendiks on trepp ehk Treppenhaus ja salong ehk Kaisersaal. Kaisersaalis sulanduvad marmor, kuld, stukk ja klaas kokku Tiepolo maalide värvi ning valgusega, moodustades kauni terviku.stusw Lakke on maalitud sündmusi keiser Fredrich Barbarossa elust ning Treppenhaus´i ilmestab terviklik pildikogum ”Olümpose mägi ja neli ilmakaart”[5]. See on Tiepolo ülistus neljale maailmajaole – Ameerikale, Euroopale, Aasiale ja Aafrikale.  Freskol on esindatud erinevad rassid, kostüümid, eksootilised taimed ja loomad. Müütilised olendid ja allegooriad segunevad elavate inimestega. Kesksel kohal on Apollon, kes kummardub vürst-piiskopi portree ees. Alumises, Euroopat kujutavas osas on ka kunstnik ise koos oma poja Domenikoga.[5]

1753 naasis Tieppolo Veneetsiasse, kus tema järgmisteks triumfideks olid freskod la Pietà kirikus (1754) ja Villa Valmaranas Vicenza lähedal (1754), aga ka Saint Tecla Estes[3]. Ta jätkas oma tööd nii Veneetsias kui ka Veneto linnas, millest on silmapaistvamad Antony ja Cleopatra lugu Veneetsia Palazzo Labias (17461747) ning Tasso stseenid Vicenza Villa Valmaranas (1757). Tiepolo saatis töid ka Prantsusmaa ja Inglismaa kuningatele ning Venemaa tsaarinnale. Hispaania kuningas Carlos III tellis 1761. aastal Tiepololt maalimistöö äsjavalminud Madridi kuningapaleesse.[4]

Vananedes suurenes tema melanhoolia-kalduvus ja tema altarimaalid tekitavad tõsist ning kurblikku meeleolu, nagu näiteks kahvatusinises modello Este´ katedraali altarimaalil ”Püha Tekla”. Siiski peitub tema loomingu üldine mõju südant rõõmustavates värvides ja valguses.[5]

Sajandi lõpuks, kui monarhiline võim langes ja religioossete asutuste mõju vähenes, oli Tiepolo kunst aegunud. Hoolimata sellest, peetakse Tiepolot tänapäeval üheks kaheksateistkümnenda sajandi säravaimaks ja kuulsaimaks kunstnikuks ning viimaseks renessansiajastu ja barokitraditsiooni suureks praktikuks.[4]

Tiepolo suri 27. märtsil 1770 Madridis ja on maetud S. Martinosse[7].

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Rodolfo Pallucchini. "Giovanni Battista Tiepolo". Encyclopaedia Britannica. Vaadatud 16.10.2019.
  2. 2,0 2,1 2,2 Pedrocco, Filippo (1996). Giambattista Tiepolo, 1696-1770. Exhibition catalogue. New York: Metropolitan Museum of Art. Lk 37. 
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 "Tiepolo, Giovanni Battista". Museo Nacional del Prado. Vaadatud 24.10.2019.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 "Giovanni Battista Tiepolo". National Gallery of Art. Vaadatud 20.10.2019.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 Piper, David (2006). Kunstiajalugu. Tallinn: Varrak. Lk 236. 
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Christiansen, Keith. "Giovanni Battista Tiepolo". The Metropolitan Museum of Art. Vaadatud 20.10.2019.
  7. Bayer, Andrea (1996). Giambattista Tiepolo, 1696–1770. Exhibition catalogue. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 34. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]