Saksa-Austria

	Saksa-Austria vabariik ; Republik Deutsch-Österreich 1918–1919
	Austria lipp Austria vapp
	Provintsid, mida Saksa-Austria nõudis. Järgnenud Esimese Austria vabariigi piir on näidatud punase joonega.
Valitsusvorm	Tunnustamata jäänukriik; mitteametlik Weimari vabariigi osariik, vabariik
Pealinn	Viin
Riigikeeled	saksa
Rahaühik	Austria kroon

Saksa-Austria vabariik (saksa: Republik Deutschösterreich või Deutsch-Österreich) loodi pärast Esimest maailmasõda kui esialgne jäänukriik Austria-Ungari aladele, kus elas peamiselt saksakeelne rahvastik.

Sotsiaaldemokraatide juht Otto Bauer kirjutas: "Saksa-Austria ei ole organism, mis on järginud ajaloolise kasvu seadusi. See pole midagi muud kui jäänuk vanast keisririigist, pärast teiste rahvuste väljamurdmist sellest. See jäi erinevate maade lõdvaks kogumiks."

Loomine

20-helleriline Saksa-Austria ajalehemargid aastast 1920

Habsburgide Austria-Ungaris oli "Saksa-Austria" mitteametlik mõiste keisririigi aladele, kus elasid Austria sakslased.

12. oktoobril 1918 kohtus keiser Karl I suuremate Saksa parteide juhtidega. Saksa rahvuslased tahtsid vabade rahvaste põhiseaduslikku monarhiat; kristlikud sotsialistid tahtsid säilitada monarhiat ja rahvuste föderatsiooni; sotsiaaldemokraadid tahtsid vabariiki, mis oleks kas osa või rahvuste föderatsioon või ühineks Saksamaaga.

16. oktoobril 1918 avaldas keiser Karl I manifesti, mis pakkus muuta Austria-Ungari rahvuste föderatsiooniks. See tuli liiga hilja, kuna tšehhid ja lõunaslaavlased olid kindlad oma teel luua sõltumatud riigid. Kuid see andis tõuke Saksa-asustusega alade Reichsratil koguneda.

Seoses eesseisva keisririigi kokkuvarisemisega kogunesid aastal 1911 Tsisleitaania Austria parlamenti (Reichsrat) valitud 208 sakslasest saadikut 21. oktoobril 1918 ja kuulutasid end olevaks "Saksa-Austria Ajutine Rahvuskogu", esindades sakslasi kõigis Tsisleitaania maades. Kogu valis oma presidentideks Franz Dinghoferi Saksa Rahvuslikust Liikumisest, Jodok Finki Kristlik-Sotsiaalsest Parteist ja Karl Seitzi Sotsiaaldemokraatlikust Tööparteist. Rahvuskogu kaasas esindajaid Böömimaalt, Määrimaalt ja Austria Sileesiast, kes keeldusid allumast uuele Tšehhoslovakkia riigile, mis oli välja kuulutatud 28. oktoobril 1918. Kogu kuulutas ka, et "Saksa rahvas Austrias on otsustanud määrata oma tulevase poliitilise organisatsiooni sõltumatu Saksa-Austria riigi moodustamisega, ja oma suhete reguleerimist teiste rahvastega vabade kokkulepete kaudu nendega". 25. oktoobril kutsus Ajutine Rahvuskogu üles kõiki sakslastega asustatud maid moodustama oma enda ajutised rahvuskogud.

Oma teisel kogunemisel 30. oktoobril lõi Ajutine Rahvuskogu uue riigi alusinstitutsioonid. Seadusandliku võimu oli Ajutine Rahvuskogu endale võtnud, samas täidesaatev võim usaldati äsjaloodud Saksa-Austria Riiginõukogule.

11. novembril 1918 loobus keiser Karl I kõigest peale trooni, loobus oma õigusest osaleda Austria riigiasjades.

Järgmisel päeval, 12. novembril kuulutas Rahvuskogu ametlikult välja Saksa-Austria vabariigi ja nimetas sotsiaaldemokraat Karl Renneri ajutiseks kantsleriks. Samal päeval koostas ta ajutise põhiseaduse, mis väitis, et "Saksa-Austria on demokraatlik vabariik" (artikkel 1) ja "Saksa-Austria on Saksa riigi lahutamatu osa" (artikkel 2). Viimane säte kajastas saadikute arvamust, kes tundsid, et Austria kaotaks nii palju territooriumi mistahes rahulepinguga, et see ei oleks enam majanduslikult ja poliitiliselt eraldi riigina mõeldav ja ainus käik oli liitumine Saksamaaga. See jõustati Ungari keeldumisega müüa Austria-Saksamaale vilja ja Tšehhoslovakkia keeldumisega müüa sütt.

Kui keisririik lagunes ja relvarahu kehtestati, võimaldas Ajutine Rahvuskogu bolševismi levimise ennetamiseks sotsiaaldemokraatidel, kes olid vähemuses, moodustada ja juhtida koalitsioonivalitsust. Sotsiaaldemokraat Karl Renner sai kantsleriks, Victor Adler välisministriks. Sotsiaaldemokraadid koopteerisid äsjaloodud sõdurite ja tööliste nõukogud ja kasutasid nende kontrolli ametiühingute üle sotsiaalpoliitika elluviimiseks, mis vähendas bolševike revolutsiooni riske.

Põhiseaduslik Assamblee

Valimised Põhiseaduslikku Assambleesse peeti 16. veebruaril 1919 ja esmakordselt said hääletada naised. 38-st saksa asustusega valimisringkonnast osales vaid 25 ning 170 kohale valiti 159 saadikut, kusjuures sotsiaaldemokraadid olid suurim partei. Sotsiaaldemokraadid võitsid 72 kohta, kristlikud sotsiaalid 69 ja Saksa rahvuslased 26. Asutav Rahvuskogu kogunes esimest korda 4. märtsil 1919 ja 15. märtsil moodustati uus valitsus, taas Karl Renneri juhtimisel. Austria sotsiaaldemokraadid, vaatamata sellele, et nad olid üks juhtivaid marksistlikke parteisid oma austromarksistliku vooluga, ei püüdnud võimu haarata ega sotsialismi kehtestada. Kuid enamus konservatiivseid, katoliiklikke poliitikuid umbusaldas neid ikka ja see viis saatusliku vasak-parem lõhenemiseni, mis vaevas Esimest vabariiki ja viis selle langemiseni aastal 1934.

Nurjunud liitumine Saksamaaga

13. novembril 1918 palus Saksa-Austria Saksamaad alustada liitumisläbirääkimisi ja 15. novembril saatis telegrammi president Wilsonile Saksamaa ja Austria liitumise toetamiseks. Seda põhjendati väitega, et Austria ei olnud kunagi olnud sõna otseses mõttes rahvus. Kuigi Austria territoorium oli üle 700 aasta ühel või teisel kujul olemas olnud Saksa-Rooma riigis ja hiljem Saksa Liidus, oli selle ainus ühendav jõud Habsburgid. Peale sakslastega asustamise ei olnud nendel maadel ühist "Austria" identiteeti ja Austria riiki ei olnud varem olnud. Need olid Habsburgide valitsetud maad, mida ei ühendatud Preisimaa domineerimisega Saksa keisririigiga pärast seda, kui Austria keisririik kaotas Austria-Preisi sõja.

12. märtsil 1919 kinnitas Asutav Rahvuskogu uuesti varasemat deklaratsiooni, et Saksa-Austria on Saksa vabariigi asutav osa. Pangermanistid ja sotsiaaldemokraadid toetasid liitumist Saksamaaga, samas kristlikud sotsialistid olid vähem toetavad.

1919. aasta kevadel ja suvel jätkusid ühinemisläbirääkimised Saksa ja Austria esindajate vahel. Kõik see muutus pärast 2. juunit 1919, kui esitati rahulepingu projekti Austriaga ja see näitas, et lääneliitlased olid vastu Saksamaa ja Austria ühinemisele.

Saint-Germaini rahu

Pärast ametliku protestinoodi esitamist liitlastele seoses Saksa-Austria liitumise blokeerimisega, allkirjastas Renner 10. septembril 1919 Saint-Germaini rahu ja Asutav Rahvuskogu ratifitseeris selle 17. oktoobril. Selle sätete kohaselt muutis riik 21. oktoobril oma nime "Saksa-Austriast" "Austria vabariigiks". See kaotas ka Sudeedimaa ja Saksa Böömimaa Tšehhoslovakkiale, Lõuna-Tirooli Itaaliale ning Lõuna-Kärnteni ja Lõuna-Steiermargi Jugoslaaviale.

Rahulepingu artikkel 88, mõnikord "anšlussi ennetamise katseks" kutsutud, sätestas, et "Austria sõltumatus on võõrandatav vaid Rahvasteliidu Nõukogu nõusolekul. Seega kohustub Austria nimetatud Nõukogu nõusoleku puudumisel hoiduma tegudest, mis võivad otse või kaudselt või mistahes viisil ohustada tema sõltumatust, eriti osaleda kuni tema Rahvasteliidu liikmeks vastuvõtmiseni teise riigi asjades." – piirates tegelikult iga Austria katse ühineda Saksamaaga.

Sarnaselt dikteeris Versailles' rahu sätted Saksamaaga, keelates mistahes liitumise Austria ja Saksamaa vahel. Nende muutuste ja Austria piiri lahendamisega algas Esimese Austria vabariigi ajastu.

Piirid

Saksa-Austria taotles suveräänsust endise Habsburgide riigi kogu sakslastest enamusega territooriumi üle: kogupindalaga 118 311 km², rahvaarvuga 10,4 miljonit. See hõlmas peaaegu kogu tänapäeva Austria territooriumi, pluss Lõuna-Tirool ja Tarvisio linn, mis nüüd on Itaalias; Lõuna-Kärnteni ja Lõuna-Steiermargi, nüüd Sloveenias; ning Sudeedimaa ja Saksa Böömimaa (mis hiljem sai Sudeedimaa osaks), nüüd Tšehhis. Kuid tegelikult piirdus tema võim vana Habsburgide riigi Doonau ja Alpi provintsidega – mõne erandiga enamus tänapäeva Austriast.

22. novembril nõudis Rahvuskogu ametlikult kõiki sakslaste alasid Tsisleitaanias. Kuid Esimese maailmasõja liitlased olid sellise käigu vastu ning Saksa-Austria oli suuresti võimetu seisma vastu Itaalia, Tšehhoslovakkia ja Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide Kuningriigi vägedele hõivamas mõningaid tema territooriume.

Sõja võitjariigid võtsid palju saksa vähemusega territooriume. Tšehhid eirasid rahvuslike piiride printsiipe ja nõudsid Tšehhi kuningriigi ajaloolisi piire, seega muutus 3 miljonit sakslast Tšehhoslovakkia kodanikeks ja tekitas 20 aastat hiljem Sudeedimaa kriisi. Itaalia sai sõjasaagina Lõuna-Tirooli. Jugoslaavlased võtsid Kärnteni ja Steiermargi osi. Klagenfurti piirkond jäi alles pärast 20. oktoobril 1920 korraldatud Kärnteni plebistsiiti, kui 3/5 hääletanutest hääletas Austriasse jäämise poolt.

Hilisemad plebistsiidid Tirooli ja Salzburgi provintsides andsid 98 ja 99% enamuse Saksamaaga ühinemise kasuks, samas Vorarlbergis mais 1919 korraldatud plebistsiit andis 81% toetuse ühinemiseks Šveitsiga.

Mitmed saksa vähemused Määrimaal, sealhulgas saksa rahvastik Brünnis (Brnos), Iglaus (Jihlavas) ja Olmützis (Olomoucis), samuti saksa Gottschee enklaav Krainis püüdsid samuti kuulutada oma ühinemist Saksa-Austriaga, kuid ebaõnnestunult. Alad nüüd väljaspool Austria vabariiki omasid sageli märkimisväärset mittesaksa vähemust ja mõnikord mittesaksa enamust ning võeti kiiresti vastavate riikide vägede poolt, kuhu nad lõpuks ühendati.

Teisest küljest olid sakslased Ungari kuningriigi lääneosas, kes moodustasid enamuse Saksa Lääne-Ungari alal ja keda agiteeriti Austriaga ühinema, edukad ja alast sai Burgenlandi liidumaa, märkimisväärse erandiga piirkond ümber Ödenburgi (Soproni) linna, mis oli mõeldud olema ka liidumaa pealinn, kuid tänu väga vaieldavale plebistsiidile jäi Ungari osaks. Veel üks osa endistest Saksa Burgenlandi maakondadest Ungari kuningriigis, mis ei saanud lepingu järgi samuti Austria vabariigi osaks, oli Preßburg (Bratislava), mis läks Tšehhoslovakkiale.

Alajaotused

Saksa-Austria koosnes algselt 9 provintsist (Provinzen):

Ülem-Austria (Oberösterreich), kogu tänapäevane Austria liidumaa Ülem-Austria pluss Böömi metsa piirkond (Böhmerwaldgau), nüüd Tšehhi vabariigi Lõuna-Böömi piirkonnas;
Alam-Austria (Niederösterreich), kogu tänapäevane Austria liidumaa Alam-Austria ja Viini linn pluss Saksa Lõuna-Määrimaa (Deutschsüdmähren), nüüd jagunenud Tšehhi piirkondade Lõuna-Böömimaa, Vysočina ja Lõuna-Määrimaa vahel;
Saksa Böömimaa (Deutschböhmen), Lääne-Böömimaa alad, mis olid aastatel 1938–45 Sudeedimaa osad, nüüd Tšehhi vabariigi osa;
Sudeedimaa, ajalooliste Määrimaa ja Austria Sileesia piirkondade osad. Piirid ei vasta mõiste Sudeedimaa hilisemale kasutusele.
Steiermark, enamus ajaloolisest Steiermargist, sealhulgas praegune Austria Steiermargi liidumaa ja kirdeosa Sloveenia mitteametlikust Alam-Steiermargi piirkonnast;
Salzburg, kogu praegune Austria Salzburgi liidumaa;
Kärnten, kogu ajalooline Kärnten, sealhulgas praegune Austria Kärnteni liidumaa, Sloveenia mitteametlik Kärnteni piirkond, Sloveenia omavalitsus Jezersko ja nüüd Itaalia omavalitsused Tarvisio, Malborghetto-Valbruna ja Pontebba;
Saksa Tirool (Deutschtirol), enamus ajaloolisest Tiroolist, sealhulgas praeguse Austria Tirooli liidumaa ja tänapäeva Itaalia Lõuna-Tirooli provints, kuid mitte praeguse Itaalia Trentino provints;
Vorarlberg, kogu praergune Austria Vorarlbergi liidumaa.

Vaata ka

Austria ajalugu