Sünesteesia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Sellisena võivad sünesteetikud numbreid ja tähti tajuda, kuigi näevad neid teiste inimestega sarnaselt.

Sünesteesia (tuleb kreeka keelest σύν syn, "koos" ja αἴσθησις aisthēsis, "taju"; mitmiktaju) on neuroloogiline fenomen, mille korral ühe sensoorse või tunnetusliku juhttee stimuleerimine viib automaatse, mittetahtliku elamuseni teises sensoorses või tunnetuslikus juhttees.[1][2][3][4] Inimesi, kes seda kogevad, nimetatakse sünesteetideks.

Teaduslikus käsitluses on uuritud vaid väheseid sünesteesia vorme.[5] Teadlikkus oma sünesteesilistest tajudest varieerub inimeseti.[6]

Psühholoogid ja neuroteadlased ei uuri sünesteesiat ainult kui kaasasündinud omadust, vaid ka seda, milliseid nähtusi võib avastada taju- ja kognitiivsetes protsessides, mis tulevad esile sünesteetidel mittesünesteetidega võrreldes.

Iseloomulikud tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Sünesteesial on kaks avaldumise vormi: projekteeriv (projecting) sünesteesia ja assotsiatiivne (associative) sünesteesia. Need inimesed, kes projekteerivad, näevad tegelike värve, vorme või kujundeid, kui toimub tunnetus. Assotsiatiivsed sünesteedid tunnevad tugevaid mittetahtlike seoseid stiimuli ja tunnetuse vahel. Näiteks kõige tavalisem vorm on kroomteesia (heli värvina), projekteeriv sünesteet võib kuulda trompetit ja näha oranži kolmnurka ning assotsiatiiv kuuleb trompetit ning mõtleb tugevalt, et see kõlab oranžilt.

Tihtipeale ei tea sünesteedid, et nende säärased kogemused on midagi ebatavalist, kuni nad mõistavad, et teistel neid kogemusi ei ole, teised aga tunnevad seda terve elu vältel.[5] Sünesteesia automaatne ja kirjeldamatu kogemus viitab sellele, et see ei ole midagi ebatavalist. Sünesteesia tahtmatu ja pidev olemus aitab defineerida seda eheda kogemusena. Enamus sünesteete väidavad, et nende kogemused on meeldivad või neutraalsed. Leidub ka juhtumeid, kus väidetakse, et need kogemused võivad viia tundmuste ülekoormuseni.[7]

Meedias on kajastataud sünesteesiat stereotüüpselt kui meditsiinilist seisundit või neuroloogilist hälvet, kuid sünesteedid ise leiavad, et see on justkui anne. Paljud sünesteedid avastavad oma omaduse juba lapsepõlves. Paljud on õppinud seda kasutama ka argielus, näiteks nimede, numbrite jms meelde jätmisel, aga ka keerulisemates loovtegevustes nagu kunstis, muusikas ja teatris.[5]

Sünesteetidega tehtud intervjuudest, autobiograafiates ja uurimustest selgub, et sünesteetilised kogemused võivad indiviidide vahel erineda. Näiteks mõned väidavad, et täishäälikud on tugevamalt värvilised, teised aga, et kaashäälikud.[7]

Samuti erinevad sünesteetikute kogemuste intensiivsus, teadlikkus oma kogemustest ning kasutusoskus (mõned oskavad seda rakendada, teised aga mitte).

Sünesteetidele on tihtipeale omased loomingulised tegevused. Ning teadlased on väitnud, et individuaale taju ja kognitiivsete oskuste areng ning kultuurikontekst loovad erinevaid võimalusi sünesteesia teadlikkuseks ja praktiliseks kasutuseks.[6][8]

Avaldumisvormid[muuda | muuda lähteteksti]

Sünesteesial on mitmeid avaldumisvorme. Tihti on indiviidil kaks taju sünesteetilist meelt (aga neid võib olla nii vähem kui ka rohkem).

Grafeem-värvi sünesteesia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Grafeem-värvi sünesteesia.

Kõige levinum on sünesteesia vorm, kus tähestiku tähed ja numbrid on varjutatud ja värvilised. Tavaliselt on erinevatel sünesteetidel kindlale tähele või numbrile erinevad värvid. Samuti on mõningaid levinumaid variante (nt “A” on tihti punane).[7]

Kroomsteesia[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Kroomsteesia.

Teine levinud sünesteesia vorm on helide tunnetamine värvides. Mõnede sünesteetide jaoks võivad igapäevahelid nagu ukse avamine, autosignaalid, inimeste kõnelused jms olla värvilised. Teiste sünesteetide jaoks võivad värvilised olla noodid ja/või helistikud muusikas.

Ruumiline jada sünesteesia[muuda | muuda lähteteksti]

Ruumilise jada sünesteedid kalduvad nägema numbrijadasid kui punkte ruumis. Näiteks number 1 võib olla kaugemal ja number 2 võib olla lähemal. Sellise sünesteesia vormiga inimestel võib olla väga hea mälu. Ühes uuringus tuli välja, et selle sünesteesia vormiga inimesed mäletasid minevikusündmusi paremini ja detailsemini kui need, kellel ei olnud sünesteesiat. Samuti näevad selle sünesteesia vormiga inimesed kuid ja kuupäevi ruumiliselt enda ümber. Mõned näevad ka aega nagu kella enda kohal ja ümber.

Numbri vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Numbri vorm.

Numbri vorm on numbrite mentaalne kaart, mis automaatselt ja tahmatult tekib, kui inimene mõtleb numbritest. Numbri vormi dokumenteeris ja nimetas esimesena 1881. aastal Francis Galton.[9]

Sünesteesia väljakujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevani on vähe teada, kuidas sünesteesia välja kujuneb. Esimesed uurimused sünesteesia esinemisest lastel ja selle kujunemisest on töös. 

On väidetud, et sünesteesia avaldub lapsepõlves sel ajal, kui laps on esmakordselt seotud abstraktsete kontseptsioonidega. See hüpotees põhjendab, miks kõige tavalisemad sünesteesia vormid on grafeem-värvi sünesteesia ja numbri vorm. Need on ka esimesed abstraktsed kontseptsioonid, mida haridussüsteem nõuab lapselt.

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Sünesteesia esineb vähemalt 4,4% inimkonnast, mis on [10]

Toetudes uurimustele on pakutud, et ühel inimesel kahe tuhandest inimesest on mingi sünesteesia vorm. Samas on pakutud ka ühel kolmesajast, aga ka ühel kahekümne kolmest. Statistika põhiliseks probleemiks on see, et mõned indiviidid ei määratle ennast, sest nad ei pruugi teada, et nende taju erineb teiste omast.[11] Grafeem-värvi sünesteesia, kroomsteesia ning muud värviga seotud sünesteesia vormid on kõige laialdasemalt levinud nähtused. On uurimusi, mis väidavad, et suurema tõenäosusega esineb sünesteesia autistidel.[12]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Huvi värvilise kuulmise vastu oli juba Antiik-Kreekasse, kui filosoofid küsisid, kas muusika värv on mõõdetav omadus.[13] Isaac Newton pakkus välja, et muusika toonid ja värvitoonid omavad sarnaseid järjestusi. Sama arvamust on avaldanud ka Johann Wolfgang Goethe oma raamatus "Zur Farbenlehre" (Värvide teooria).

Esimene meditsiiniline kirjeldus värvide kuulmisest tuleb 1812 Saksa füüsikult Sachsilt.[14] "Psühhofüüsika isa" Gustav Fechner kirjutas esimese empiirilise uuringu värviliste tähtede fotisismist 73 sünesteediga 1875. aastal.[15][16] Sellele järgnes 1880. aastatel Francis Galtoni tööd.[17][18][19] Carl Jung viitab värvide kuulmisele oma sümbolite transformatsiooni uurimuses 1912. aastal.[20] Sünesteesia uurimine jätkus elavalt mitmes riigis, aga subjektiivsete kogemuste mõõtmise raskuste tõttu ja biheiviorismi tõusuga muutusid kõik subjektiivsed kogemused tabuks ning sünesteesia hajus teaduslikust uurimisest 1930.–1980. aastatel.

1980. aastatel kognitiivne revolutsioon tekitas uusi uurimusi sisemiste subjektiivsete kogemuste kohta, teadlased hakkasid uuesti uurima sünesteesiat. Silmapaistvamad uurijad Larry Marks ja Richard Cytowick Ameerika Ühendriikidest, hiljem ka Simon Baron-Cohen ja Jeffrey Grey Inglismaalt, hakkasid uurima sünesteetiliste kogemuste reaalsust, konsistentsi ja järjepidevust. 1990. aastate lõpus oli põhirõhk grafeem-värvi sünesteesial, mis on üks levinum ja lihtsamini uuritav sünesteesia vorm.[7] Sünesteesia on nüüd teaduslik teema raamatutes, artiklites, doktoritöödes, dokumentaalfilmides ja isegi romaanides.

Interneti levikuga 1990. aastatel hakkasid sünesteedid omavahel suhtlema ja lõid veebilehti, mis on pühendatud sünesteesiale. Mõningad neist on kasvanud nüüdseks rahvusvahelisteks organisatsioonideks: Ameerika sünesteesiaühing, Suurbritannia sünesteesiaühing, Belgia sünesteesiaühing, Kanada sünesteesiaühing, Saksamaa sünesteesiaühing ja Hollandi sünesteesia internetikommuun.

Märkimisväärsed juhtumid[muuda | muuda lähteteksti]

Sünesteesia identifitseerimine ajalookirjutistes on raske ja keeruline, aga autobiograafiad annavad veenvaid detaile.

On palju kuulsaid sünesteete, kellest paljud on näitlejad, kirjanikud ja muusikud. David Hockeny tajub muusikat värvides, kujundites ja konfiguratsioonides ning kasutab neid tajumisi, kui ta värvib ooperi lava. Vene kunstnik Wassily Kandinsky kasutas nelja meelt: värve, kuulmist, puudutamist ja lõhnu.[1][3] Vladimir Nabokov kirjeldab enda grafeemvärvi sünesteesiat pikalt oma autobiograafias "Räägi, mälu: üleloetud elulugu" ning lisas seda ka oma mõnedele tegelastele.[21] Sünesteetidest heliloojate hulka kuuluvad näiteks Duke Ellington[22] Nikolai Rimsky-Korsakov[23], aga ka Olivier Messiaen, kelle kolmetüüpi kompleksed värvid on esitatud selgelt muusika akordi struktuurides.[3][24] Füüsik Richard Feynman kirjeldab oma autobiograafias "What Do You Care What Other People Think?" värvilisi võrrandeid.[25]

Samuti on sünesteedid sellised muusikud nagu Billy Joel[26], Ida Maria[27], Brian Chase[28][29] ja Patrick Stump. Samuti näitlejanna Stephanie Carswell, leiutaja Nikola Tesla[30], muusik Richard D. James ja pianist Hélène Grimaud. The Greatful Dead trummar Mickey Hart kirjutas oma autobiograafias sünesteetilistest kogemustest "Drumming at the Edge of Magic".[31]

Prantsuse luuletajad nagu Arthur Rimbaud ja Charles Baudelaire on kirjutanud sünesteetilistest kogemustest, kuid ei ole piisavaid tõendeid, kas nad tegelikult sünesteedid ka olid. Baudelaire 1857. aastal ilmunud "Correspondances" tutvustas mõtet, et meeled on ja peaks olema omavahel ühendatud. Baudelaire osales psühhiaater Jacques-Joseph Moreau hašišieksperimendis ning hakkas huvituma sellest, kuidas erinevad reeled üksteist mõjutavad.<[5] Rimbaud kirjutas sünesteesiast oma töös "Voyelles" (1871), mis on sünesteesia populariseerimisel veelgi tähtsam kui "Correspondances". Ta on isegi uhkustanud: "J'inventais la couleur des voyelles!" (Ma lõin täishäälikute värvid).[32]

Daniel Tammet kirjutas oma sünesteesiakogemustest raamatu "Born on a Blue Day".[33]

Joanne Harris, kes on romaani "Chocolat" autor, on sünesteet, kes väidab, et ta kogeb värve lõhnades.[34] Tema romaanis "Blue eyed boy" leidub viiteid erinevatele sünesteesia omadustele.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Cytowic, Richard E. (2002). Synesthesia: A Union of the Senses (2nd edition). Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-03296-1. OCLC 49395033. 
  2. Cytowic, Richard E. (2003). The Man Who Tasted Shapes. Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-53255-7. OCLC 53186027. 
  3. 3,0 3,1 3,2 Cytowic, Richard E; Eagleman, David M (2009). Wednesday is Indigo Blue: Discovering the Brain of Synesthesia (with an afterword by Dmitri Nabokov). Cambridge: MIT Press. ISBN 0-262-01279-0. 
  4. Harrison, John E.; Simon Baron-Cohen (1996). Synaesthesia: classic and contemporary readings. Oxford: Blackwell Publishing. ISBN 0-631-19764-8. OCLC 59664610. 
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 van Campen, Cretien (2007). The Hidden Sense: Synesthesia in Art and Science. Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-22081-4. OCLC 80179991. 
  6. 6,0 6,1 Campen, Cretien van (2009) "The Hidden Sense: On Becoming Aware of Synesthesia" TECCOGS, vol. 1, pp. 1–13."Archived copy". Originaali arhiivikoopia seisuga 8. juuli 2009. Vaadatud 18. veebruar 2009. 
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 Sagiv, Noam; Robertson, Lynn C (2005). Synesthesia: perspectives from cognitive neuroscience. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-19-516623-X. OCLC 53020292. 
  8. Dittmar, A. (Ed.) (2007) Synästhesien. Roter Faden durchs Leben? Essen, Verlag Die Blaue Eule.
  9. Galton F (1881). "The visions of sane persons" (PDF). Fortnightly Review 29: 729–40. Vaadatud 2008-06-17. 
  10. "Synaesthesia: The prevalence of atypical cross-modal experiences". Perception 35: 1024–1033. 2006. PMID 17076063. doi:10.1068/p5469. Vaadatud 26. aprill 2016. 
  11. http://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1068/p251073
  12. Baron-Cohen S, Johnson D, Asher J, Wheelwright S, Fisher SE, Gregerson PK, Allison C, "Is synaesthesia more common in autism?", Molecular Autism, 20 November 2013
  13. Gage, J.Colour and Culture. Practice and Meaning from Antiquity to Abstraction. (London:Thames & Hudson, 1993).
  14. Mahling F (1926). "Das Problem der 'audition colorée': Eine historisch-kritische Untersuchung". Archiv für die gesamte Psychologie 57: 165–301. 
  15. Fechner, G. (1876) Vorschule der Aesthetik. Leipzig: Breitkopf und Hartel. Website: [1]
  16. Campen Cretien van (1996). "De verwarring der zintuigen. Artistieke en psychologische experimenten met synesthesie". Psychologie & Maatschappij 20 (1): 10–26. 
  17. Galton F (1880). "Visualized Numerals". Nature 21 (543): 494–5. doi:10.1038/021494e0. 
  18. Galton F (1880). "Visualized Numerals". Nature 21 (533): 252–6. doi:10.1038/021252a0. 
  19. Galton F (1883). Inquiries into Human Faculty and Its Development. Macmillan. Vaadatud 2008-06-17. 
  20. Jung, C.G. The Tansformation of Libido in "Symbols of Transformation", CW5, London 1912/1956, Routledge & Kegan Paul, para.237.
  21. Nabokov, Vladimir. 1966. Speak, Memory: An Autobiography Revisited. New York: Putnam.
  22. George, Don. 1981. Sweet man: The real Duke Ellington. New York: G.P. Putnam’s Sons. Page 226.
  23. Russkaya muzykalnaya gazeta, 1908, N 39–40, p. 842–845 (in Russian), cited by Bulat Galeyev (1999).
  24. sSamuel, Claude. 1994 (1986). Olivier Messiaen: Music and Color. Conversations with Claude Samuel. Translated by E. Thomas Glasow. Portland, Oregon: Amadeus Press.
  25. Feynman, Richard. 1988. What Do You Care What Other People Think? New York: Norton. P. 59.
  26. Seaberg, M. (2011). Tasting the Universe. New Page Books. pp. 89, 91. ISBN 978-1-60163-159-6. 
  27. Cairns, Dan (24. veebruar 2008). "Times Online interview". The Times (London). Vaadatud 2008-07-24. 
  28. Forrest, Emma (30. märts 2009). "Emma Forrest meets New York's favourite art-punk rockers Yeah Yeah Yeahs". guardian.co.uk (London: The Guardian). Vaadatud 2009-05-07. 
  29. Chase, Brian. "Brian Chase's blog". yeahyeahyeahs.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. jaanuar 2009. Vaadatud 2009-05-07. 
  30. Tesla, Nikola. "The Strange Life of Nikola Tesla". pitt.edu. Originaali arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2012. Vaadatud 4. september 2012. 
  31. Hart, M., Stevens, J., & Lieberman, F. (1990). Drumming at the edge of magic: a journey into the spirit of percussion. San Francisco, CA: Harper San Francisco. pp. 133
  32. Barth, Friedrich; Giampieri-Deutsch, Patrizia; Hans-Dieter, Klein (2012). Sensory Perception: Mind & Matter. Vienna: Springer Vienna. p. 221. ISBN 9783211997505. "I invented the colours of the vowels!" 
  33. Tammet, Daniel (2007). Born on a Blue Day. Free Press. ISBN 978-1416535072. 
  34. "Chocolat author Joanne Harris talks about her latest novel Blue Eyed Boy". Metro. 7. aprill 2010. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]