Mine sisu juurde

Sünesteesia

Allikas: Vikipeedia
Sellisena võivad sünesteetikud numbreid ja tähti tajuda

Sünesteesia (tuleb kreeka keelest σύν syn ’koos’ ja αἴσθησις aisthēsis ’taju’; mitmiktaju) on neuroloogiline nähtus, mille korral ühe sensoorse juhtetee stimuleerimine viib automaatse, mittetahtliku elamuseni teises sensoorses juhtetees.[1][2][3][4] Inimesi, kes seda kogevad, nimetatakse sünesteetideks.

Teaduslikult on uuritud vaid väheseid sünesteesia vorme.[5] Inimeste teadlikkus oma sünesteetilistest tajudest varieerub.[6]

Psühholoogid ja neuroteadlased ei uuri sünesteesiat ainult selle nähtuse veetluse pärast, vaid ka selleks, et saada teavet sünesteetide ja mittesünesteetide kognitiivsete ja tajuprotsesside kohta.[viide?]

Iseloomulikud tunnused

[muuda | muuda lähteteksti]
Viiuli soolopala “Inside Colour” (Sisemised Värvid) visualiseerimine Suurbritannia sünesteetiliselt heliloojalt Deborah Pritchardilt

Sünesteesial on kaks avaldumise vormi[viide?]:

  • projektiivne (ingl projective)
  • assotsiatiivne (ingl associative)

Inimestel, kellel esineb projektiivne sünesteesia, kaasneb tajukujutlusega värvide ja vormide nägemine. Assotsiatiivsetel sünesteetidel tekib aga tugev mittetahtlik seos tegeliku stiimuli ja sellega kaasneva tajukujutluse vahel. Näiteks kõige tavalisema vormi, kromesteesia (heli tajumine värvina) puhul võib projektiivne sünesteet kuulda trompetit ja näha oranži kolmnurka, assotsiatiivne sünesteet aga kuuleb trompetit ning sellega kaasneb mõte, et heli kõlab oranžilt.[viide?]

Mõned sünesteedid väidavad, et nad polnud oma kogemuste ebatavalisusest teadlikud, kuni said teada, et teised inimesed ei koge maailma sarnaselt. Teised aga väidavad, et on hoidnud oma võimet kogu elu saladuses.[5] Sünesteetilise kogemuse automaatsus ja sõnulseletamatus viitab sellele, et tegemist ei ole millegi väga erakordsega. Asjaolu, et sünesteetiline kogemus tekib tahtmatult ja järjepidevalt, näitab selle ehedust.[viide?]

Enamik sünesteete väidab, et nende kogemused on meeldivad või neutraalsed. Leidub ka juhtumeid, kus väidetakse, et sünesteetilised kogemused võivad viia tundmuste ülekoormuseni (sensoorse ülestimulatsioonini).[7]

Meedias on kajastatud sünesteesiat tavaliselt kui meditsiinilist seisundit või neuroloogilist hälvet, kuid sünesteedid ise leiavad, et see on justkui anne. Paljud sünesteedid avastavad oma omaduse juba lapsepõlves. Suur osa on õppinud seda kasutama ka argielus, näiteks nimede ja numbrite meeldejätmisel, aga ka keerulisemas loovtegevuses, nagu kunstis, muusikas ja teatris.[5]

Sünesteetidega tehtud intervjuudest, autobiograafiatest ja uurimustest selgub, et sünesteetilised kogemused võivad indiviiditi erineda. Näiteks väidavad mõned, et täishäälikud on selgemalt värvilised, teiste sõnul aga kaashäälikud.[7]

Samuti erinevad sünesteetiliste tajude intensiivsus, teadlikkus oma kogemusest ning kasutusoskus (mõned oskavad seda rakendada, teised aga mitte).[viide?]

Sünesteedid tegelevad tihtipeale loominguga. Teadlased väidavad, et individuaalsest tajust, kognitiivsete oskuste arengust ja kultuurikontekstist sõltub teadlikkuse tase ja oskus sünesteesiat praktiliselt kasutada.[6][8]

Avaldumisvormid

[muuda | muuda lähteteksti]
Selliste testidega saab demonstreerida seda, et inimesed seostavad heli visuaalsete kujunditega sarnasel moel. Wolfgang Köhleri loodud psühholoogilises eksperimendis paluti katsealustel osutada, kumb kujund kannab nimetust Bouba ja kumb Kiki. 95–98% inimesi annab Kiki nime nurgelisele ja Bouba nime ümarale kujundile.

Sünesteesial on mitu avaldumisvormi. See võib esineda peaaegu ükskõik millise kahe või enama tajumodaalsuse vahel.[viide?]

Grafeemi-värvi sünesteesia

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Grafeemi-värvi sünesteesia

Kõige levinum on sünesteesia vorm, kus tähed ja numbrid (grafeemid) on varjutatud ja värvilised. Tavaliselt vastavad eri sünesteetidel kindlale tähele või numbrile eri värvid. Siiski on mõningaid levinumaid variante (nt "A" on tihti punane).[7]

Kromesteesia

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Kromesteesia

Teine levinud sünesteesia vorm on helide tunnetamine värvidena. Mõnede sünesteetide jaoks võivad igapäevahelid, nagu ukse avamine, autosignaalid, inimeste kõne jms, olla värvilised. Teiste sünesteetide jaoks võivad värvilised olla noodid ja/või helistikud.[viide?]

Ruumilise jada sünesteesia

[muuda | muuda lähteteksti]

Ruumilise jada sünesteedid kalduvad nägema numbrijadasid kui punkte ruumis. Näiteks number 1 võib olla kaugemal ja number 2 võib olla lähemal. Sellise sünesteesia vormiga inimestel võib olla väga hea mälu. Ühes uuringus tuli välja, et nimetatud sünesteesia vormiga inimesed mäletasid minevikusündmusi paremini ja detailsemalt kui need, kellel ei ole sünesteesiat. Samuti näevad selle sünesteesia vormiga inimesed kuid ja kuupäevi ruumiliselt enda ümber. Mõned näevad ka aega, nagu kella, enda kohal ja ümber.[viide?]

Arvuvorm

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Arvuvorm

Sünesteesia arvuvormi puhul tekib numbritest mõeldes automaatselt ja tahtmatult nendest koosnev mentaalne kaart. Arvuvormi dokumenteeris ja nimetas esimesena 1881. aastal Francis Galton.[9]

Sünesteesia väljakujunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevani on vähe teada, kuidas sünesteesia välja kujuneb. Esimesed uurimused sünesteesia esinemisest lastel ja selle kujunemisest on töös.[viide?]

On väidetud, et sünesteesia avaldub lapsepõlves ajal, mil laps puutub esimest korda kokku abstraktsete mõistetega. See hüpotees põhjendab, miks kõige tavalisemad sünesteesia vormid on grafeemi-värvi sünesteesia ja arvuvorm. Tähed ja arvud on ka esimesed abstraktsed mõisted, mida haridussüsteem lapselt nõuab.[viide?]

Epidemioloogia

[muuda | muuda lähteteksti]

Sünesteesiat esineb vähemalt 4,4 protsendil inimkonnast.[10]

Uurimustele toetudes on pakutud, et mingi sünesteesia vorm avaldub ühel inimesel kahest tuhandest. Esinemissageduseks on pakutud ka ühte kolmesajast, aga ka ühte kahekümne kolmest. Statistika põhiline probleem on see, et mõned indiviidid ei määratle ennast, sest nad ei pruugi teada, et nende taju erineb teiste omast.[11] Grafeemi-värvi sünesteesia, kromesteesia ja muud värviga seotud sünesteesia vormid on kõige laiemalt levinud. On uurimusi, mis väidavad, et suurema tõenäosusega esineb sünesteesia autistidel.[12]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]

Huvi värvilise kuulmise vastu oli juba Antiik-Kreekas, kui filosoofid küsisid, kas muusika värv on mõõdetav omadus.[13] Isaac Newton pakkus välja, et muusika- ja värvitoonid on sarnase järjestusega. Sama arvamust on avaldanud ka Johann Wolfgang Goethe oma raamatus "Zur Farbenlehre" ("Värviõpetusest").[viide?]

Esimene meditsiiniline kirjeldus värvide kuulmisest on 1812. aastast Saksa füüsikult Georg Tobias Ludwig Sachsilt.[14] Psühhofüüsika isa Gustav Fechner kirjutas esimese empiirilise uuringu värviliste tähtede fotismist (ingl photism) 73 sünesteediga 1875. aastal.[15][16] Sellele järgnesid 1880. aastatel Francis Galtoni tööd.[17][18][19] Carl Jung viitab värvide kuulmisele oma sümbolite transformatsiooni uurimuses 1912. aastal.[20] Sünesteesia uurimine jätkus elavalt veel mitmes riigis. 1930.–1980. aastal ei uuritud aga sünesteesiat teaduslikult, põhjused olid subjektiivsete kogemuste mõõtmise raskus ja biheiviorismi levik.[viide?]

1980. aastatel hakati kognitiivse revolutsiooni tõttu läbi viima uusi uurimusi sisemiste subjektiivsete kogemuste kohta, teadlased hakkasid uuesti sünesteesiat uurima. Silmapaistvamad uurijad Larry Marks ja Richard Cytowick Ameerika Ühendriikidest, hiljem ka Simon Baron-Cohen ja Jeffrey Grey Suurbritanniast, hakkasid uurima sünesteetiliste kogemuste tõele vastavust, järjepidevust ja esinemissagedust. 1990. aastate lõpus oli põhirõhk grafeemi-värvi sünesteesial, mis on üks levinum ja lihtsamini uuritav sünesteesia vorm.[7] Sünesteesia on nüüd teaduslik aines raamatutes, artiklites, doktoritöödes, dokumentaalfilmides ja isegi romaanides.[viide?]

Interneti levikuga 1990. aastatel hakkasid sünesteedid omavahel suhtlema ja lõid veebilehti, mis on pühendatud sünesteesiale. Mõningad neist on kasvanud nüüdseks rahvusvahelisteks organisatsioonideks: Ameerika sünesteesiaühing, Suurbritannia sünesteesiaühing, Belgia sünesteesiaühing, Kanada sünesteesiaühing, Saksamaa sünesteesiaühing ja Hollandi sünesteesia internetikommuun.[viide?]

Märkimisväärsed juhtumid

[muuda | muuda lähteteksti]

Sünesteesia tuvastamine ajalookirjutiste põhjal on keeruline, aga autobiograafiatest võib leida kasulikku teavet.[viide?]

Sünesteetide hulgas on kuulsusi, näiteks näitlejaid, kirjanikke, muusikuid ja kunstnikke. Briti kunstnik David Hockney tajub muusikat värvides, kujundites ja konfiguratsioonides ning on kasutanud seda võimet ooperilava kujunduses. Vene kunstnik Wassily Kandinsky kasutas oma töödes nelja meelt: värve, kuulmist, puudutamist ja lõhnu.[1][3] Kirjanik Vladimir Nabokov kirjeldab enda grafeemi-värvi sünesteesiat pikalt autobiograafias "Räägi, mälu" ja omistas seda võimet ka mõnele oma raamatutegelasele.[21] Sünesteetidest heliloojate hulka kuuluvad näiteks Duke Ellington[22], Nikolai Rimski-Korsakov[23], aga ka Olivier Messiaen, kelle akordides avalduvad kolme tüüpi komplekssed värvid.[3][24] Füüsik Richard Feynman kirjeldab oma autobiograafias "What Do You Care What Other People Think?" värvilisi võrrandeid.[25]

Sünesteedid on ka muusikud Billy Joel[26], Ida Maria[27], Brian Chase[28][29], Patrick Stump ja Richard D. James, samuti näitleja Stephanie Carswell, leiutaja Nikola Tesla[30] ja pianist Hélène Grimaud. The Greatful Deadi trummar Mickey Hart on kirjutanud oma sünesteetilistest kogemustest autobiograafias "Drumming at the Edge of Magic".[31]

Prantsuse luuletajad Arthur Rimbaud ja Charles Baudelaire on kirjutanud sünesteetilistest kogemustest, kuid ei ole piisavaid tõendeid, et nad ise ka olid sünesteedid. Baudelaire'i 1857. aastal ilmunud "Correspondances" tutvustas mõtet, et meeled on ja peaks olema omavahel ühendatud. Baudelaire osales psühhiaater Jacques-Joseph Moreau hašišieksperimendis ning hakkas huvituma sellest, kuidas eri meeled üksteist mõjutavad.[5] Rimbaud kirjutas sünesteesiast oma töös "Voyelles" (1871), mis on sünesteesia populariseerimisel veelgi tähtsam kui "Correspondances". Ta on isegi uhkustanud: "J'inventais la couleur des voyelles!" ("Ma lõin täishäälikute värvid!")[32]

Daniel Tammet on kirjutanud oma sünesteesiakogemustest raamatu "Sündinud sinisel päeval".[33]

Joanne Harris, romaani "Chocolat" autor, on sünesteet, kes kogeb värve lõhnades.[34] Tema romaanis "Blueeyedboy" kirjeldatakse sünesteesia eri tunnusjooni.

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ 1,0 1,1 Cytowic, Richard E. (2002). Synesthesia: A Union of the Senses (2nd edition). Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-03296-1. OCLC 49395033.
  2. ↑ Cytowic, Richard E. (2003). The Man Who Tasted Shapes. Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-53255-7. OCLC 53186027.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 Cytowic, Richard E; Eagleman, David M (2009). Wednesday is Indigo Blue: Discovering the Brain of Synesthesia (with an afterword by Dmitri Nabokov). Cambridge: MIT Press. ISBN 0-262-01279-0.
  4. ↑ Harrison, John E.; Simon Baron-Cohen (1996). Synaesthesia: classic and contemporary readings. Oxford: Blackwell Publishing. ISBN 0-631-19764-8. OCLC 59664610.
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 van Campen, Cretien (2007). The Hidden Sense: Synesthesia in Art and Science. Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-22081-4. OCLC 80179991.
  6. ↑ 6,0 6,1 Campen, Cretien van (2009) "The Hidden Sense: On Becoming Aware of Synesthesia" TECCOGS, vol. 1, pp. 1–13."Archived copy" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 8. juuli 2009. Vaadatud 18. veebruar 2009.{{cite web}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 7,3 Sagiv, Noam; Robertson, Lynn C (2005). Synesthesia: perspectives from cognitive neuroscience. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-19-516623-X. OCLC 53020292.
  8. ↑ Dittmar, A. (Ed.) (2007) Synästhesien. Roter Faden durchs Leben? Essen, Verlag Die Blaue Eule.
  9. ↑ Galton F (1881). "The visions of sane persons" (PDF). Fortnightly Review. 29: 729–40. Vaadatud 17.06.2008.
  10. ↑ Simner J, Mulvenna C, Sagiv N, Tsakanikos E, Witherby SA, Fraser C, Scott K, Ward J (2006). "Synaesthesia: The prevalence of atypical cross-modal experiences" (PDF). Perception. 35: 1024–1033. DOI:10.1068/p5469. ISSN 0301-0066. PMID 17076063. Vaadatud 26. aprill 2016.
  11. ↑ http://journals.sagepub.com/doi/abs/10.1068/p251073
  12. ↑ Baron-Cohen S, Johnson D, Asher J, Wheelwright S, Fisher SE, Gregerson PK, Allison C, "Is synaesthesia more common in autism?", Molecular Autism, 20 November 2013
  13. ↑ Gage, J.Colour and Culture. Practice and Meaning from Antiquity to Abstraction. (London:Thames & Hudson, 1993).
  14. ↑ Mahling F (1926). "Das Problem der 'audition colorée': Eine historisch-kritische Untersuchung". Archiv für die gesamte Psychologie. 57: 165–301.
  15. ↑ Fechner, G. (1876) Vorschule der Aesthetik. Leipzig: Breitkopf und Hartel. Website: [1]
  16. ↑ Campen Cretien van (1996). "De verwarring der zintuigen. Artistieke en psychologische experimenten met synesthesie". Psychologie & Maatschappij. 20 (1): 10–26.
  17. ↑ Galton F (1880). "Visualized Numerals". Nature. 21 (543): 494–5. DOI:10.1038/021494e0.
  18. ↑ Galton F (1880). "Visualized Numerals". Nature. 21 (533): 252–6. DOI:10.1038/021252a0.
  19. ↑ Galton F (1883). Inquiries into Human Faculty and Its Development. Macmillan. Vaadatud 17.06.2008.
  20. ↑ Jung, C.G. The Tansformation of Libido in "Symbols of Transformation", CW5, London 1912/1956, Routledge & Kegan Paul, para.237.
  21. ↑ Nabokov, Vladimir. 1966. Speak, Memory: An Autobiography Revisited. New York: Putnam.
  22. ↑ George, Don. 1981. Sweet man: The real Duke Ellington. New York: G.P. Putnam’s Sons. Page 226.
  23. ↑ Russkaya muzykalnaya gazeta, 1908, N 39–40, p. 842–845 (in Russian), cited by Bulat Galeyev (1999).
  24. ↑ sSamuel, Claude. 1994 (1986). Olivier Messiaen: Music and Color. Conversations with Claude Samuel. Translated by E. Thomas Glasow. Portland, Oregon: Amadeus Press.
  25. ↑ Feynman, Richard. 1988. What Do You Care What Other People Think? New York: Norton. P. 59.
  26. ↑ Seaberg, M. (2011). Tasting the Universe. New Page Books. Lk 89, 91. ISBN 978-1-60163-159-6.
  27. ↑ Cairns, Dan (24. veebruar 2008). "Times Online interview". The Times. London. Originaali arhiivikoopia seisuga 16.06.2011. Vaadatud 24.07.2008.
  28. ↑ Forrest, Emma (30. märts 2009). "Emma Forrest meets New York's favourite art-punk rockers Yeah Yeah Yeahs". guardian.co.uk. London: The Guardian. Vaadatud 7.05.2009.
  29. ↑ Chase, Brian. "Brian Chase's blog". yeahyeahyeahs.com. Originaali arhiivikoopia seisuga 25. jaanuar 2009. Vaadatud 7.05.2009.
  30. ↑ Tesla, Nikola. "The Strange Life of Nikola Tesla" (PDF). pitt.edu. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 17. juuli 2012. Vaadatud 4. september 2012.
  31. ↑ Hart, M., Stevens, J., & Lieberman, F. (1990). Drumming at the edge of magic: a journey into the spirit of percussion. San Francisco, CA: Harper San Francisco. pp. 133
  32. ↑ Barth, Friedrich; Giampieri-Deutsch, Patrizia; Hans-Dieter, Klein (2012). Sensory Perception: Mind & Matter. Vienna: Springer Vienna. Lk 221. ISBN 9783211997505. I invented the colours of the vowels!
  33. ↑ Tammet, Daniel (2007). Born on a Blue Day. Free Press. ISBN 978-1416535072.
  34. ↑ "Chocolat author Joanne Harris talks about her latest novel Blue Eyed Boy". Metro. 7. aprill 2010.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Sünesteesia&oldid=6735684"