Sünesteesia

Allikas: Vikipeedia

Sünesteesia  (tuleb kreeka keelest σύν syn, "koos" ja αἴσθησις aisthēsis, "taju"; mitmiktaju) on neuroloogiline fenomen, mille korral ühe sensoorse või tunnetusliku juhttee stimuleerimine viib automaatse, mittetahtliku elamuseni teises sensoorses või tunnetuslikus juhttees.[1][2][3][4] Inimesi, kes seda kogevad, nimetatakse sünesteetideks.

Teaduslikus käsitluses on sünesteesia erinevaid vorme vähe uuritud.[5] Sünesteesia teadlikkus varieerub inimeseti.[6] Sünesteesia oli intensiivselt uuritav teema 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses, kuid 20. sajandi keskpaigaks oli see valdkond teadusmaastikul hüljatud.[7]

Psühholoogiline käsitlus on näidanud, et sünesteetilistel kogemustel võivad olla suured käitumist mõjutavad tagajärjed ning neuroloogilised ajupildid on tuvastanud mustrite erinevusi aju tegevuses.[8]

Paljud on leidnud, et sünesteesia aitab kaasa inimese loomingulisusele. Psühholoogid ja neuroteadlased ei uuri sünesteesiat ainult kui kaasasündinud omadust, vaid ka seda, milliseid nähtusi võib avastada taju- ja kognitiivsetes protsessides, mis tulevad esile sünesteetidel mittesünesteetidega võrreldes.

Iseloomulikud tunnused[muuda | muuda lähteteksti]

Iseloomulikud tunnused

Sünesteesial on kaks avaldumise vormi: projekteeriv (projecting) sünesteesia ja assotsiatiivne (associative) sünesteesia. Need inimesed, kes projekteerivad, näevad tegelike värve, vorme või kujundeid, kui toimub tunnetus. Assotsiatiivsed sünesteedid tunnevad tugevaid mittetahtlike seoseid stiimuli ja tunnetuse vahel. Näiteks kõige tavalisem vorm on kroomteesia (heli värvina), projekteeriv sünesteet võib kuulda trompetit ja näha oranži kolmnurka ning assotsiatiiv kuuleb trompetit ning mõtleb tugevalt, et see kõlab oranžilt.

Tihtipeale ei tea sünesteedid, et nende säärased kogemused on midagi ebatavalist, kuni nad mõistavad, et teistel neid kogemusi ei ole. Sünesteesia automaatne ja kirjeldamatu kogemus viitab sellele, et see ei ole midagi ebatavalist.[5] Sünesteesia tahtmatu ja pidev olemus aitab defineerida seda eheda kogemusena. Enamus sünesteete väidavad, et nende kogemused on meeldivad või neutraalsed. Leidub ka juhtumeid, kus väidetakse, et need kogemused võivad viia tundmuste ülekoormuseni.[9]

Meedias on kajastataud sünesteesiat stereotüüpselt kui meditsiinilist seisundit või neurloogilist hälvet, kuid sünesteedid ise leiavad, et see on justkui anne. Paljud sünesteedid avastavad oma omaduse juba lapsepõlves. Paljud on õppinud seda kasutama ka argielus, näiteks nimede, numbrite jms meelde jätmisel, aga ka keerulisemates loovtegevustes nagu kunstis, muusikas ja teateris.[5]

Sünesteetidega tehtud intervjuudest, autobiograafiates ja uurimustest selgub, et sünesteetilised kogemused võivad indiviidide vahel erineda. Näiteks mõned väidavad, et täishäälikud on tugevamalt värvilised, teised aga, et kaashäälikud.[9]

Samuti erinevad sünesteetikute kogemuste intensiivsus, teadlikkus oma kogemustest ning kasutusoskus (mõned oskavad seda rakendada, teised aga mitte).

Sünesteetidele on tihtipeale omased loomingulised tegevused. Ning teadlased on väitnud, et individuaale taju ja kognitiivsete oskuste areng ning kultuurkontekst loovad erinevaid võimalusi sünesteesia teadlikkuseks ja praktiliseks kasutuseks.[5][10]

Avaldumisvormid[muuda | muuda lähteteksti]

Sünesteesial on mitmeid avaldumisvorme. Tihti on indiviidil kaks taju sünesteetilist meelt (aga neid võib olla nii vähem kui ka rohkem).

Grafeem-värvi sünesteesia[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige levinum on sünesteesia vorm, kus tähestiku tähed ja numbrid on varjutatud ja värvilised. Tavaliselt on erinevatel sünesteetidel kindlale tähele või numbrile erinevad värvid. Samuti on mõningaid levinumaid variante (nt “A” on tihti punane).[9]

Lapsena ütles Pat Duffy oma isale: “Ma mõistsin, et kirjutada “R”, siis peab esimesena kirjutama “P” ja tõmbama joone selle paunast. Ja ma olin nii üllatunud, et ma saab kollase tähe pöörata oranžiks lihtsalt joont tõmmates”.[11]

Kroomsteesia[muuda | muuda lähteteksti]

Teine levinud sünesteesia vorm on helide tunnetamine värvides. Mõnede sünesteetide jaoks võivad igapäevahelid nagu ukse avamine, autosignaalid, inimeste kõnelused jms olla värvilised. Teiste sünesteetide jaoks võivad värvilised olla noodid ja/või helistikud muusikas.

Ruumiline jada sünesteesia[muuda | muuda lähteteksti]

Ruumilise jada sünesteedid kalduvad nägema numbrijadasid kui punkte ruumis. Näiteks, number 1 võib olla kaugemal ja number 2 võib olla lähemal. Sellise sünesteesia vormiga inimestel võib olla väga hea mälu. Ühes uuringus tuli välja, et selle sünesteesia vormiga inimesed mäletasid minevikusündmusi paremini ja detailsemini kui need, kellel ei olnud sünesteesiat. Samuti näevad selle sünesteesia vormiga inimesed kuid ja kuupäevi ruumiliselt enda ümber. Mõned näevad ka aega nagu kella enda kohal ja ümber.[12][13]

Numbri vorm[muuda | muuda lähteteksti]

Numbri vorm on numbrite mentaalne kaart, mis automaatselt ja tahmatult tekib, kui inimene mõtleb numbritest. Numbri vormi dokumenteeris ja nimetas esimesena Francis Galton.[14]

Sünesteesia väljakujunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäevani on vähe teada, kuidas sünesteesia välja kujuneb. Esimesed uurimused sünesteesia esinemisest lastel ja selle kujunemisest on töös. 

On väidetud, et sünesteesia avaldub lapsepõlves sel ajal, kui laps on esmakordselt seotud abstraktsete kontseptsioonidega. See hüpotees põhjendab, miks kõige tavalisemad sünesteesia vormid on grafeem-värvi sünesteesia ja numbri vorm. Need on ka esimesed abstraktsed kontseptsioonid, mida haridussüsteem nõuab lapselt.

Epidemioloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Toetudes uurimustele on pakutud, et ühel inimesel kahe tuhandest inimesest on mingi sünesteesia vorm. Samas on pakutud ka ühel kolmesajast, aga ka ühel kahekümne kolmest.[15] Statistika põhiliseks probleemiks on see, et mõned indiviidid ei määratle ennast, sest nad ei pruugi teada, et nende taju erineb teiste omast. Grafeem-värvi sünesteesia, kroomsteesia ning muud värviga seotud sünesteesia vormid on kõige laialdasemalt levinud nähtused.  On uurimusi, mis väidavad, et tõenäolisemalt on sünesteesia autistlikel inimestel.[16]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Huvi värvilise kuulmise vastu oli juba Antiik-Kreekasse, kui filosoofid küsisid, kas muusika värv on mõõdetav omadus.[17] Isaac Newton pakkus välja, et muusika toonid ja värvitoonid omavad sarnaseid järjestusi.

Esimene meditsiiniline kirjeldus värvide kuulmisest tuleb 1812 Saksa füüsikult Sachsilt.[18] Psühhofüüsika isa Gustav Rechner, kes kirjutas esimese empiirilise uuringu värviliste tähtede fotisismist 73 sünesteediga 1875. aastal.[19][20] Sellele järgnes 1880. aastatel Francis Galtoni tööd. C. G. Jung viitab värvide kuulmisele oma sümbolite transformatsiooni uurimuses 1912. aastal. [21] Sünesteesia uurimine jätkus elavalt mitmes riigis, aga subjektiivsete kogemuste mõõtmise raskuste tõttu ja biheiviorismi tõusuga muutusid kõik subjektiivsed kogemused tabuks ning sünesteesia hajus teaduslikust uurimisest 1930.–1980. aastatel.

1980. aastatel kognitiivne revolutsioon tekitas uusi uurimusi sisemiste subjektiivsete kogemuste kohta, teadlased hakkasid uuesti uurima sünesteesiat. Silmapaistvamad uurijad Larry Marks ja Richard Cytowick Ameerika Ühendriikidest, hiljem ka Simon Baron-Cohen ja Jeffrey Grey Inglismaalt, hakkasid uurima sünesteetiliste kogemuste reaalsust, konsistentsi ja järjepidevust. 1990. aastate lõpus oli põhirõhk grafeem-värvi sünesteesial, mis on üks levinum ja lihtsamini uuritav sünesteesia vorm. Sünesteesia on nüüd teaduslik teema raamatutes, artiklites, doktoritöödes, dokumentaalfilmides ja isegi romaanides.

Interneti levikuga 1990. aastatel hakkasid sünesteedid omavahel suhtlema ja lõid veebilehti, mis on pühendatud sünesteesiale. Mõningad neist on kasvanud nüüdseks rahvusvahelisteks organisatsioonideks: Ameerika sünesteesiaühing, Suurbritannia sünesteesiaühing, Belgia sünesteesiaühing, Kanada sünesteesiaühing, Saksamaa sünesteesiaühing ja Hollandi sünesteesia internetikommuun.

Märkimisväärsed juhtumid[muuda | muuda lähteteksti]

Sünesteesia identifitseerimine ajalookirjutistes on raske ja keeruline, aga autobiograafiad annavad veenvaid detaile.

On palju kuulsaid sünesteete, kellest paljud on näitlejad, kirjanikud ja muusikud. David Hockeny tajub muusikat värvides, kujundites ja konfiguratsioonides ning kasutab neid tajumisi, kui ta värvib ooperi lava. Vene kunstnik Wassily Kandinsky kasutas nelja meelt: värve, kuulmist, puudutamist ja lõhnu.[1][2] Vladimir Nabokov kirjeldab enda grafeemvärvi sünesteesiat pikalt oma autobiograafias "Räägi, mälu: üleloetud elulugu" ning lisas seda ka oma mõnedele tegelastele.[22] Sünesteetidest heliloojate hulka kuuluvad näiteks Duke Ellington[23] Nikolai Rimsky-Korsakov [24], aga ka Olivier Messiaen, kelle kolmetüüpi kompleksed värvid on esitatud selgelt muusika akordi struktuurides.[3][25] Füüsik Richard Feynman kirjeldab oma autobiograafias "What Do You Care What Other People Think?" värvilisi võrrandeid.[26]

Samuti on sünesteedid sellised muusikud nagu Billy Joel[27], Ida Maria[28], Brian Chase[29][30] ja Patrick Stump. Samuti näitlejanna Stephanie Carswell, leiutaja Nikola Tesla[31], elektroonika muusik Richard D. James aka Aphex Twin ja klassikaline pianist Hélène Grimaud. The Greatful Dead trummar Mickey Hart kirjutas oma autobiograafias sünesteetilistest kogemustest "Drumming at the Edge of Magic". Pharrell Williams on väitnud endal olevat sünesteetilisi kogemusi[32][33] ja kasutas neid oma albumi "Seeing Sounds" loomisel.

Prantsuse luuletajad nagu Arthur Rimbaud ja Charles Baudelaire on kirjutanud sünesteetilistest kogemustest, kuid ei ole piisavaid tõendeid, kas nad tegelikult sünesteedid ka olid. Baudelaire 1857 Correspondances tutvustas mõtet, et meeled on ja peaks olema omavahel ühendatud. Baudelaire osales psühhiaater Jacques-Joseph Moreau hašišieksperimendis ning hakkas huvituma sellest, kuidas erinevad reeled üksteist mõjutavad.[5] Rimbaud kirjutas sünesteesiast oma töös Voyelles (1871), mis on sünesteesia populariseerimisel veelgi tähtsam kui Correspondances. Ta on isegi uhkustanud: "J'inventais la couleur des voyelles!" (Ma lõin täishäälikute värvid).[citation needed]

Daniel Tammet kirjutas oma sünesteesiakogemustest raamatu "Born on a Blue Day".[34]

Joanne Harris, kes on Chocolat autor, on sünesteet, kes väidab, et ta kogeb värve lõhnades.[35] Tema romaanis "Blueeyedboy" leidub viiteid erinevate sünesteesia omaduste kohta.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 [1][2][3][4]
  2. 2,0 2,1 [2]
  3. 3,0 3,1 [3]
  4. [4]
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 [5]
  6. [6]
  7. [7]
  8. [8]
  9. 9,0 9,1 9,2 [9]
  10. [10]
  11. [11]
  12. [12]
  13. [13]
  14. [14]
  15. [15]
  16. [16]
  17. [17]
  18. [18]
  19. [19]
  20. [20]
  21. [21]
  22. [22]
  23. [23]
  24. [24]
  25. [24]
  26. [26]
  27. [27]
  28. [28]
  29. [29]
  30. [30]
  31. [31]
  32. [32]
  33. [33]
  34. [34]
  35. [35]

1. Cytowic, Richard E. (2002). Synesthesia: A Union of the Senses (2nd edition). Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-03296-1. OCLC 49395033.

2. ^ Jump up to: a b [page needed] Cytowic, Richard E. (2003). The Man Who Tasted Shapes. Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-53255-7. OCLC 53186027.

3. ^ Jump up to: a b c d e f g h i j k l m [page needed] Cytowic, Richard E; Eagleman, David M (2009). Wednesday is Indigo Blue: Discovering the Brain of Synesthesia (with an afterword by Dmitri Nabokov). Cambridge: MIT Press. ISBN 0-262-01279-0.

4. ^ Jump up to: a b [page needed] Harrison, John E.; Simon Baron-Cohen (1996). Synaesthesia: classic and contemporary readings. Oxford: Blackwell Publishing. ISBN 0-631-19764-8. OCLC 59664610.

5. Van Campen, Cretien (2007). The Hidden Sense: Synesthesia in Art and Science. Cambridge, Massachusetts: MIT Press. ISBN 0-262-22081-4. OCLC 80179991.

6. Van Campen, Cretien (2009) "The Hidden Sense: On Becoming Aware of Synesthesia" TECCOGS, vol. 1, pp. 1-13.[1]

7. Campen C (1999). "Artistic and psychological experiments with synesthesia". Leonardo 32 (1): 9–14. doi:10.1162/002409499552948.

8. Hubbard EM, Ramachandran VS (November 2005). "Neurocognitive mechanisms of synesthesia" (PDF). Neuron (Review) 48 (3): 509–20. doi:10.1016/j.neuron.2005.10.012. PMID 16269367.

9. Sagiv, Noam; Robertson, Lynn C (2005). Synesthesia: perspectives from cognitive neuroscience. Oxford: Oxford University Press. ISBN 0-19-516623-X. OCLC 53020292.

10. Dittmar, A. (Ed.) (2007) Synästhesien. Roter Faden durchs Leben? Essen, Verlag Die Blaue Eule.

11."Slashdot Discussion". 2006-02-19. Retrieved 2006-08-14.

12. Do sequence-space synaesthetes have better spatial imagery skills? Maybe not, The National Center for Biotechnology Information

13. [unreliable source?] A Mind That Touches the Past, Sciencemag.org

14. Galton F (1881). "The visions of sane persons" (PDF). Fortnightly Review 29: 729–40. Retrieved 2008-06-17.

15. Ramachandran VS and Hubbard EM (2001). "Synaesthesia: A window into perception, thought and language" (PDF). Journal of Consciousness Studies 8 (12). pp. 3–34.

16. Baron-Cohen S, Johnson D, Asher J, Wheelwright S, Fisher SE, Gregerson PK, Allison C, "Is synaesthesia more common in autism?", Molecular Autism, Nov 20 2013

17. Gage, J.Colour and Culture. Practice and Meaning from Antiquity to Abstraction. (London:Thames & Hudson, 1993).

18.Mahling, F. (1926) Das Problem der `audition colorée': Eine historisch-kritische Untersuchung. Archiv für die gesamte Psychologie, 57, 165–301.

19. Fechner, G. (1876) Vorschule der Aesthetik. Leipzig: Breitkopf und Hartel. Website: [2]


20. Campen, Cretien van (1996). De verwarring der zintuigen. Artistieke en psychologische experimenten met synesthesie. Psychologie & Maatschappij, vol. 20, nr. 1, pp. 10–26.

21. Jung, C.G. The Tansformation of Libido in "Symbols of Transformation", CW5, London 1912/1956, Routledge & Kegan Paul, para.237.

22. Nabokov, Vladimir. 1966. Speak, Memory: An Autobiography Revisited. New York: Putnam.

23 Ellington, as quoted in George, Don. 1981. Sweet man: The real Duke Ellington. New York: G.P. Putnam’s Sons. Page 226.

24. Jump up ^ according to the Russian press: Yastrebtsev V. "On N.A.Rimsky-Korsakov's color sound- contemplation." Russkaya muzykalnaya gazeta, 1908, N 39–40, p. 842–845 (in Russian), cited by Bulat Galeyev (1999).

25. see Samuel, Claude. 1994 (1986). Olivier Messiaen: Music and Color. Conversations with Claude Samuel. Translated by E. Thomas Glasow. Portland, Oregon: Amadeus Press.

26. Feynman, Richard. 1988. What Do You Care What Other People Think? New York: Norton. P. 59.

27. Seaberg, M. (2011). Tasting the Universe. New Page Books. ISBN 978-1-60163-159-6.

28. Cairns, Dan (2008-02-24). "Times Online interview". The Times (London). Retrieved 2008-07-24.

29. Forrest, Emma (March 30, 2009). "Emma Forrest meets New York's favourite art-punk rockers Yeah Yeah Yeahs". guardian.co.uk (London: The Guardian). Retrieved 2009-05-07.

30. Chase, Brian. "Brian Chase's blog". yeahyeahyeahs.com. Retrieved 2009-05-07.

31. Tesla, Nikola. "The Strange Life of Nikola Tesla" (PDF). pitt.edu. Retrieved 4 September 2012.

32. It just always stuck out in my mind, and I could always see it. I don't know if that makes sense, but I could always visualize what I was hearing... Yeah, it was always like weird colors." From a Nightline interview with Pharrell

33. "Synesthetes: "People of the Future"". Psychology Today. March 3, 2012. Retrieved May 15, 2014.

34. Tammet, Daniel (2007). Born on a Blue Day. Free Press. ISBN 978-1416535072.

35. Chocolat author Joanne Harris talks about her latest novel Blue Eyed Boy". Metro. 7 Apr 2010.


Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]