Sõrmuse sõda

Allikas: Vikipeedia

Sõrmuse sõda oli tähtis sündmus Keskmaa Kolmanda ajastu ajaloos.

Sõrmuse sõda oli Sauroni ja Keskmaa vabade rahvaste vaheline konflikt, mis kestis 3018-3019 KA. Kuigi sõda ei olnud pikk, algas selle ettevalmistamine juba Bilbo Paunaste ja Thorin Tammiskilbi ajast, kui lohe Smaug kuldne oli alistatud ja Üksildane mägi tagasi võetud päkapikkude poolt.

Sõda sai alguse 3017. aastal kolmandal ajastul, kui võlur Gandalf hakkas rohkem kahtlustama, et sõrmus, mida Bilbo nii kangesti ihaldas, oli Sauroni võimusõrmus. Kui ta sai kääbikut veenda, et ta annaks sõrmuse oma nõole Frodole, sai ta piisavalt aega, et aru saada, kas sõrmus on tõesti tumeda isanda oma. Kohe käskis Gandalf kääbikul minna Rivendelli, kus Elrondi nõukogu otsustas sõrmuse saatuse üle. Kuigi mitmetel liikmetel oli oma mõte, tuldi järeldusele, et sõrmus tuleb hävitada. Nii saigi alguse sõrmuse vennaskond, kes andsid vande, et hävitavad sõrmuse Turmamäe tules.

Järgnevatel kuudel kui vennaskond oma teekonnal oli, võttis sõda aset nii põhjas kui lõunas. Sauroni esimene prioriteet oli võtta tugevaima inimeste linna Minas tirith, et oma võit lõunas kindlustada, eraldades Gondori ja Rohani enne, kui ta neid kolmelt poolt ründab.

Põhja rinne[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjas saadeti Dol Gulduri orkid Metsa kuningriigi ja Lothlorieni vastu ja massiivne Idalaste armee Rhunis Erebori ründama. Kord kui üksildane mägi oli langenud, pidid Idalased minema ja lõpetama Metsa kuningriigi lahingu, sealt edasi Lorieni üle Udumägede Rivendeli ja siis lõunasse, rünnates Rohani.

Põhja kaitsjatel tuli vaid Idalaste väge kinni hoida, et nad ei saaks abistada Sünklaane orki vägesid. Sauronile võisid olla päkapikud head liitlased ja ta saatis isegi sõnumitooja, et nad liituksid tema sõjaga, kuid Erebori kuingas Dain Raudjalg keeldus liidust ja hoopis valmistas Üksildast mäge sõjaks. Lõpuks kui massiivne Idalaste armee mäe poole marsis, hoitsid Oru kaitsjad neid tagasi kolm päeva, enne kui Üksildasse mäkke taganesid. Kuigi Oru linn põletati, taganesid nad mäkke kaitstes väravat, kuid said suure kaotuse, sest langes oru kuningas Brand 1 ja Dain, kui ta talle appi jooksis ja suri oma sõbra keha kaitstes.

Kui nad end Erebori sisse parikeerisid, pidasid nad veel paar päeva vastu piisavalt, et lasta Idlastel oma missioonil läbi kukkuda ja mitte toetada Sünklaane orke. Tulemuseks oli, et Metsa kuningriik kuningas Thrandruili juhtimisel suutsid haldja armee orkid tagasi lükata Puude aluses lahingus ja Lorieni lahingus. Lõpuks tuldi ja tõmmati hoopis Dol gulduri müürid maha, kuna ida abiväed ei jõudnud kohale on öeldud ka, et ida armee oli üldiselt väiksem kui oleks võinud olla. Seda peeti sinivõlurite Pallando ja Alatari tegevuseks kuna arvati, et nad vähendasid Sauroni võimu idas seal aega veetes.

Lõuna rinne[muuda | muuda lähteteksti]

Lõunas käis samuti sõda mitmel rindel, kuid pea-eesmärk oli mitte ainult Minas tirith hävitada, vaid ka peatada nende liitlaste Rohani appikutse. Selle kindlustamiseks liitis Sauron end Sarumaniga Raudlinnas, kes hakkas looma orki ja Uruk-hai armeed. Salaja sai Saruman ka Dunlandi metslaste liidu ja saates nemad koos oma armeega, et rüüstada Rohanit. Raud-rinde lahingus sai raskelt haavata ja hiljem ka suri Rohani kuninga Theodeni poeg Theodred. Olenevalt olukorrast ei suutnud Theoden midagi teha, kuna ta mõte oli muudetud Grima ussikeele poolt, kes lõpuks aitas Sarumanil kuninga oma mõju alla saada.

Kahjuks Sarumanile Gandalf hall oli uuesti sündinud Gandalf valgena, kes murdis kuninga loitsu kuid selle asemel, et võidelda, taganes kuningas Helmi süvikusse. Grima, kes teadis, kuhu Theoden lõpuks taandub, läks tagasi Raudlinna ja loovutas Sarumanile süviku asukoha ja väitis ka, et kuninga abiks oli põhja Dunedaini rühkija, kes kandis Barahiri sõrmust (kahe mao ja smaragdi sõrmus, mis näitas haldjate ja inimeste liitu ning läks Gondori ja Arnori kuningate järel tulijatele edasi ja jõudis Aragonile). Saades teada sellest ja uurides raamatust, et kaks hõbemadu ja smaragd on tõesti Barahiri sõrmus ning iidne haldjate ja inimeste liidu näidis, informeeris Saruman Sauronit, et Gondori õige troonpärija on leitud ja et Gandalfi plaan on teha temast kuningas ning Keskmaa rahvad ühe lipu alla saada (mis oligi muide ta plaan). Seda muidugi ei tohtinud juhtuda, aga hea pool oli ka selles, et Aragorn ei tahtnud nii väga seda võimu.

Saades sellest teada, saatis Saruman oma 10 000 urik-hai armee Helmi süvikut ründama, et tappa Rohani kuningas ja ka Gondori troonipärija. Teades sellest rünnakust, saadi abi Loreni haldjatelt ja nende kindralilt Haldirilt. Öö saabudes algas Helmi süviku lahing. Alguses progressi polnud, kuni urukid tõid välja Sarumani salarelva- plahvatavad miinid. Need olid suured metallist kerad täis plahvatusohtliku püssirohtu ja olid ka esimesed tulirelvad lohede kõrval, mida sai iga päev kasutada. Kaks neist oli piisavad, et murda auk müüri, mida kaitsti. Haldir kahjuks suri lahingus ja nad taganesid linnusesse, kuni koidikul saabus Gaandalf Eomeri (kuninga nõbu) talle appi koos teiste Rohirimi pataljonidega.

Samal ajal said entid- elavad, liikuvad ja rääkivad puud teada, et Saruman on nende kallist metsa raidunud ja põletanud. Saanud vihaseks, kutsus entide karjus Puupard kõik entid ja huornid välja, et rünnata Raudlinna alustades Raudlinna lahingut. Lahingu ajal võtsid entid kogu Raudlinna kaitse alla, kuni huornid hävitasid Helmi süvikust taganevaid urukeid. Lahingu käigus hävitati tamm, mis toetas Raudlinna tellinguid veega. See hävitas sealsed puitehitised ja kraanad, kuid Sarumani torn jäi püsima. Olles lõksus, tapeti Saruman tema liitlase Grima ussikeele poolt ja nii jäi Raudlinn entide ja huornidele asutada.

Pärast seda saadi teada, et Sauron tahab rünnata Minas tirithit, saates esmalt Umbari palgasõdurid Gondori lõunarannikut ründama, et hoida kohalike lordide armeed seal. Päevade möödudes võtsid kõigepealt orkid, Idalased, Haradrimid ja Khandi variagid Osgiliathi linna. Päevi hiljem rünnati Minas tirithit nii katapultide kui ka piiramistornidega. Orke juhtis mitte ainult Gothmog vaid ka nazgulite isand ja öö saabudes suudeti murda linna väravad viimase suure sõjarelvaga nimega Grond (saades nime Melkori sõja haamri järgi). Väravatest läbi tungitud, tulid esmalt trollid ja siis orkid koos liitlastega idast ja lõunast. Koidikul saabusid aga Rohani abiväed, kuna Sarumanil ei õnnestunud neid tagasi hoida kui võit oli lähedal ja orkid jooksus, tulid Osgiliathi poolt suured Mumakilid, mille otsas ratsutasid Haradrimid lõunarahvas.

Rohani sõdurid olid ehmunud ja hirmul, et kuidas nad nendega sõdivad, kuid asi läks hullemaks, kui Theoden sai surmavalt haavata nazgulite isanda Angmari-nõidkuninga käest, kes nägi, et orkid olid ilmselt liiga lollid, et hobuste ratsuritega võidelda nii, et sihtis nende kuningat, et Rohanlaste moraali vähendada. Kuid kui elajas oli valmis kuningat sööma, astus Eowyn (Eomeri õde), samuti kuninga nõbu kuninga kaitseks välja. Lausega vaimult "Ära tule nazguli ja ta saagi vahele" andis nõid-kuningas teada, et Eowyn pole talle vastane ning hoiatas teda eemale hoidma.

Hoolimata hoiatusest raius naine maskeeritult meheks Nõid-kuninga elaja pea maha. Vihastatuna sellest teost otsustas kuningas naise tappa ja tal õnnestus öeldes "Sa narr mind ei tapa ükski mees sure nüüd", kuid just sellel hetkel pussitas teda jalga kääbik Merry ja nii jäi nõidkuningas haavatavaks. Olles haavatavas seisundis, näitas Eowyn, et ta pole mees ja pussitas sõrmusevaimu oma teraga näkku, mis ta lõpuks tappis. Olles kaotanud nazguli ja Gothmogi, kaotasid orkid moraali ja taganesid, kuid nad võideti täielikult kui saabus Aragorn surnute armeega (armee, mis neeti, kui nad ei tulnud Gondorile appi, kui vaja ja et ei saa rahu enne kui vanne oli täidetud).

Võitnud küll Pellenori väljade lahingu, olid nad endiselt vähemuses ja nii nad kogusid kogu oma väe ja marssisid musta värava juurde. Kuna Frodo oli juba Mordoris, tuli talle anda aega, et ta saaks ületada välja, mis oli Sauroni leegioneid täis ning mis viib otse Turmamäkke ja et ta silm, mis muidu Mordori jälgib, jälgiks neid.

Värava lahingus olid nad kaotuse äärel, eriti siis kui nähti, et ülejäänud kaheksa sõrmusevaimu tulid ka lahingusse, kuigi nendega tegelesid hiid-kotkad. Turmamäe sees sai sõrmus Frodo üle võimu (kuna sõrmus suutis üle pika aja oma kandjad oma alluvaks teha ja sundida nad sõrmuse sõrme panna, et Sauron või tumedad ratsanikud saaks nende asukoha teada).

Pannes sõrmuse sõrme, sai Sauron kohe teada, et sõrmus on ohtlikus kohas ja saatis oma vaimud neile järele . Kahjuks said vaid kolm minna, kuna ülejäänud tegelesid kotkastega. Neil kolmel kästi täiskiirusel minna Turmamäkke, kuid nad jäid liiga hiljaks ja sõrmus hävitati. Sellega lõppes Sauroni ja nazgulite elu ja ka sõrmuse sõda.