Rhûn

Kunstniku nägemus Rhûnist pärit sõdurist.

"Rhun" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Rhun (täpsustus).

Rhûn (r̥uːːn) on piirkond J. R. R. Tolkieni väljamõeldud Keskmaa idaosas.

Üldvaade

Rhun on Keskmaa idapoolne regioon. Seda nimetati ka veel Suureks idamaaks või lihtsalt Idaks, sealseid rahvaid kutsuti üldiselt idalasteks. Rhunist veel kaugemal idas asusid Orocarni (Punamäed), Cuivienen ja Hildorien, samuti Idameri.

Esimesest ajastust alates teenisid idalased tumedat isandat Melkorit ja hiljem Sauronit ning olid nende liitlased kuni Neljanda ajastu alguseni. Idalased olid Sauroni vägede ühed oskuslikumad sõdurid, kes võitlesid tihti kuni surmani või kuni nad lahingust ära kutsuti.

Rhûni külastasid ka kolm võlurit: Saruman Valge ja 'sinised võlurid' Alatar ja Pallando. Saruman tuli idast tagasi, kuid siniste võlurite saatus on teadmata.

Geograafia

Rhûni lääneosa oli ainus koht, mida keskmaa kaardil sai näha. See hoidis endas Rhûni merd, millesse jooksid kaks jõge põhjast: Celduin (Rutujõgi) Üksildasest mäest ja Punajõgi (Carnen) Raudmägedest.

Merest kirde pool asus mets ja edelas künkad, loodes maa nimega Dorwinion, koht, kus asus Keskmaa suurim veiniistandus.

Metsikus looduses elas seal Küünis Araw (härja ja veise vahepealne) loom.

Rhûni maastik on üldiselt kõrb või soe stepp, kuna sealsed inimesed sõdisid tihti hobuste seljas ja kaarikutes.

Rhûni kaugemat ida ei ole kunagi täpselt selgitatud, kuid kusagil idas asub inimeste ja haldjate ärkamis koht esimesel ajastul. Steppidest kaugemal idas asub Helcari meri mille ranniku lähedalt inimesed ja haldjad ärkasid.

Helcari meri on sisemaa meri, kus kunagi asus valarite põhja lamp Illuin, mis valgustas Ardat, kuid Melkor hävitas selle ja sula vetest moodustus Helcari meri. Mere ranniku ida osas asuv maa on Cuivienen, kus ärkasid esimesed haldjad, Suure rännaku ajal läände jäid mõned sinna maha ja neid kutsuti Avari haldjateks nad elasid Metsikus metsas, mis asus Helcari mere ida rannikul.

Cuivienenist idas asuvad Orocarni mäed, kus ärkas osad päkapikkudest.

Helcari merest kagus asus Hildorien, kus inimesed ärkasid ja rändasid seejärel läände. Osad aga jäid maha ning nendest inimestest sai sajandite vältel idalaste esivanemad. Mitmed inimesed said lähemalt tuttavaks avari haldjatega ja sõbrunesid üksteisega jagades teadmisi ja kultuuri, kuid sajandite möödudes sekkusid tumedad isandad Melkor ja Sauron ning muutsid sealses inimeste südamed kurjaks ja õelaks katkestades nii sõprussuhted haldjatega.

Hildorienist ja Orocarnist idas asus Ida meri rannik ja Hildorienist kaugemal lõunas asus asustamata Tume maa.

Kultuur ja eluviis

Idalaste kultuur ja eluviis oli teistsugune kui lääne inimestel, sealse sooja kliima ja maastiku tõttu ei loonud idalased suuri asustusi. Tihti oli nende rahvas pidevas liikumises olles rändkarjakasvatajad, Avari haldjate ja tumedate isandate sekkumisel arenes idalaste eluviis: nad õppisid ehitama kivist müüre ja rauast relvi. Rändhõimud asusid looma püsivamaid asulaid ja oma riike. Sellegipoolest ei olnud idalased ühendatud rahvas: iga kuningriik järgis oma eluviisi ja tihti nad võitlesid omavahel rikkuste ja võimu pärast. Seda lõhenemist kasutas ära Sauron, et nad enda mõju võimu alla saada.

Inimesed olid ka nahavärvi poolest erinevad, nende silmad olid tumedamad ja nahk hele pruunikam ning juuksed tihti musta värvi.

Sõjavägi

Sõjavägi oli väga teistsugune nagu lääne rahval. Nende riietuseks oli tavalised punased nahkkindad, mustad nahast kõrged saapad, burgundilased pikad püksid, pikkade varrukatega burgundiline tuunika, burgundi pearätik ja must näokate.

Nende relvad olid tihti pikad odad, kilbid, mõõgad ning nende taga vibulaskjad. Vibulaskjad tihti olid tihti ka hobustel või kaarikutel peal. Kaarikud olid ka Rhûni tuntuimad sõjariistad.

Sõrmuse sõja ajal ehitasid idalased mitmeid väelaagrid Gondori piirile, kust nad siis edasisi rünnakuid korraldasid.

Ajalugu

Esimesel ajastul kui haldjad ärkasid, juhiti mitmed neist valarite poolt läände, kuid mõned otsustasid jääda itta, saades nime Avari. Esimesed inimesed ärkasid samuti idas, kus nad kohtusid päkapikkude ja avaridega. Edainide (läänlased) ja druedainide esivanemad reisisid samuti pärast pärast ärkamist läände.

Teisel ajastul oli Rhûn peamiselt neutraalne. On teada, et üks Sauroni üheksast inimestele mõeldud võimusõrmusest läks kusagil idas elavale inimeste valitsejale Khamûlile, kellest sai hiljem nazgûl ja Angmari nõidkuninga parem käsi. Viimse liidu sõjas (3430–3441 TA) võitlesid idalased Sauroni poolel. Pärast kaotatud sõda taganesid nad oma kodumaale ja jäid ootama Sauroni naasmist.

Kolmandal ajastul püsisid Idalased Sauroni poolel ja sõdisid pidevalt Gondoriga. 490 KA algas Esimene idalaste sõda (490-550 KA), mille käigus purustati Gondori kaitse Dagorladis ja idalaste armee tungis Gondori kirdeossa. Kuningas Ostoher (elas 222 KA-492 KA), kes oli juba vanas eas, saatis oma poja Tarostari (elas 310 KA-541 KA) idalaste rünnakuid peatama. Aastal 500 KA võitis Tarostar idalasi ja sundis nad taganema, võttes võidu tähistamiseks endale uueks nimeks Romendacil I ('ida võitja').

Võit ei olnud täiuslik, kuna idalastel õnnestus Rhûnis uuesti vägesid koondada ning 541. aastal ründasid jälle. Romendacil sai sissetunginud vägede vastu võideldes surma. Uueks kuningaks saanud Turambar (elas 397 KA-667 KA) tahtis oma isa surma eest kätte maksta ning purustas Gondori kirdepoolses osas toimunud suures lahingus idalaste väe, misjärel liikus edasi Rhûni peale. Aastal 550 KA oli Turambar idalased täielikult alistanud ning reparatsioonina võttis ta suure osa idalaste maadest endale. Uusi valdusi nimetati Gondoris Idaterritooriumiks, see ulatus Rhovannioni kuningriigist Mordorini ja Rhûn mere idaosast Dagorladini.

1000. aastal KA ründasid Idalased Rhovannioni kuningriiki ja vallutasid selle kahe sajandi möödudes rõhuti sealset rahvast ja 1200-de alguses suunduti Gondorisse.

13. sajandi alguses alustati idast uute retkedega Gondori vastu ning puhkes Teine idalaste sõda (1200-de algus KA-1248 KA). Gondori regendiks kuulutatud Minalcar (elas 1126 KA-1366 KA) lõi idalaste väe 1248. aastal Rhovanioni ja Rhûni mere lähistel puruks. Pärast sõda võttis Minalcar endale uueks nimeks Romendacil II.

1851. aastal KA ründas uus idalaste vägi Gondori Idaterritooriumi. Vägi koosnes Vankrisõitjate nime all tuntud idalastest, kes kasutasid sõjavankreid ja -kaarikuid. Tegu võis ühe rahva asemel olla mitmete hõimude konföderatsiooniga. Kaariku ratsurite tulekuga algas uus sõda Vankrisõitjate sõda (1851 KA-1899 KA) 1856 aastal KA rünnati Dagorladi ja Väljade lahingus (1856 KA) võitsid Idalased Gondori armee, tappes kuningas Narmacil II (elas 1684 KA-1856 KA).

Lahingu kaotusega jäid Gondori kirdepoolsed alad ja Rhovanioni kagupoolsed alad kaitseta ning idalased said sealset piirkonda vabalt rüüstata. Eriti rängalt sai kannatada Rhovanion, kust palju rahvast põgenes Oru kuningriiki või läände Anduini jõe äärde, arenedes seal hilisemaks Rohani riigiks. Sõjad Gondori ja põhjapoolsete inimestega jätkusid ka hiljem: 1899. aastal lõi Gondori kuningas Calimehtar (elas 1736 KA-1936 KA) põhjas tegutseva Vankrisõitjate ja idalaste väe puruks ja kindlustas aastateks rahu.

1944. aasta paiku sõlmisid kaarikuratsurid liidu lõunamaalastega Lähis-Haradist ja varjaagidega Khandist alustades Teise Vankrisõitjate sõda (1944 KA).

Plaani järgi pidid idalased ründama lääneinimeste kuningriike põhjast ning haradrimid ja varjaagid lõunast, sundides läänlasi oma sõjaväed kaheks jagama. Gondori 31. kuningas Ondoher (elas 1787 KA-1944 KA) läks koos oma kahe pojaga vastu retkele Rhûni, kuid sattus Mordori Musta värava juures varitsusse ning sai poegadega koos surma.

Lõunarindel tegutsenud Gondori väejuht Eärnil (elas 1883 KA-2043 KA) oli Haradist ja Khandist tulnud väed tagasi löönud ning asus tegutsema ka idapoolsete sissetungijate vastu: üllatusrünnakuga tungis ta Gondori kuninga hukkumist tähistanud idalaste laagrisse ja Laagri lahingus (1944 KA) lõi kogu nende väe puruks. Riismed paisati tagasi Rhûni ning vankrisõitjate konföderatsioon lagunes.

2490. ja 2500. aastatel tungis Rhûni merest ida poolt tulnud Balcothi hõim Sünklaane ja Dagorladi vahelistele aladele ning rüüstas sealseid põhjalaste asulaid alustades Balcothi sõda (2510 KA), võttes Rutujõe lähistelt üha enam ette rüüsteretki läbi Sünklaane. Gondori kojaülem Cirion (elas 2449 KA-2567 KA) palus 2510. aastal nende vastu abi éothéodide rahvalt, keda juhtis Rohani kuningriigi rajanud väejuht Eorl (elas 2485 KA-2545 KA).

Idalased said tuge ka Dol Gulduris end varjanud Sauronilt ning Udumägede orkidelt. Balcothi hõim tungis paatidel üle Anduini jõe ning alistas lahingus nende vastu saadetud Gondori väe, mis sattus taganedes lisaks Udumägede orkide varitsusse. Siis jõudis kohale Eorli abivägi ning Celebranti väljade lahingus (2510 KA) hävitati nii Balchoti hõimu kui Udumägede orkide väed.

Pärast Balchotide sõda 2510. aastal ja Rohani riigi loomist jäid idalased paiksemaks. Väikseid rünnakuid võeti küll ette, kuid Rohanil õnnestus need valdavalt tagasi tõrjuda.

Sõrmuse sõja ajal (3018-3019 KA) sõdisid idalased kahel rindel. Lõunas osalesid nad Pellenori väljade lahingus ning põhja rindel näiteks Oru lahingus, Erebori piiramises ja Metsakuningriigi lahingus koos orkide väega Dol Guldurist. Kui Sauroni võimusõrmus hävitati, taganesid idalaste vägede riismed Rhûni.

Neljandal ajastul pärast Sauroni surma hakkasid idalased aktiivselt piirialasid kindlustama, eeldades peatseid läänlaste rünnakuid. Pikka aega pärast kuningas Aragoni kroonimist sõdisid nad Gondori ja Arnori ühendkuningriigi ning Rohani kuningriigiga. Mingil hetkel sõlmis Aragon Idalastega rahu ja lasi neil oma maadel vabalt elada.

Välislingid

• Artikkel Rhûnist Tolkien Gateways (inglise keeles)