Nazgulid

Allikas: Vikipeedia

Nazgulid on tegelased J.R.R. Tolkieni triloogias "Sõrmuste Isand".

Eellugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nazgulid olid Sõrmuse vaimud. Kuid enne, kui neist said Sõrmuse vaimud, olid nad suured Numenori kuningad. Kuid ahnusest pimestatult võtsid nad vastu Sauroni kingitud üheksa sõrmust. Need sõrmused pikendasid ebaloomulikult nende eluiga ja muutsid elamise neile talumatuks. Lõpuks jäid neist järele vaid nähtamatud vaimud. Neid nähti vaid siis, kui nad enesele keebid peale heitsid. Neid nimetati ka Mustadeks ratsanikeks – kui nad olid enesele üle heitnud mustad keebid ja liikusid mustadel hobustel.

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nazgulitel puudus oma isiklik tahe ja nad olid täielikult Sauroni kontrolli all. Seega said Üheksa kandjatest ainsad, kelle üle omas Sauron täielikku kontrolli – kontrolli, mida ta Sõrmuste jagamisega algselt oligi soovinud. Kuid erinevalt inimestest, haldjad ja päkapikud ei langenud Sauroni kontrolli alla.

Nazgulid eksisteerisid vaid viirastuslikul kujul (v.a kui nad keepe kandsid) ja vaid Sauron ise ja Sõrmusekandja, kui ta sõrmuse sõrme pani, võisid näha nende viirastuslikke kujusid – nende kahvatuid siluette põlevate silmadega, hallide juuste, valgete rüüde ning hõbedaste kiivritega.

Nazgulid viibisid Nähtamatus maailmas ja enamus, mis nad seal nägid, olid Sauroni poolt loodud viirastused. Nad ei näinud eriti valguses füüsilist maailma ja keskpäevavalguses ei näinud nad midagi. Inimesi nägid nad aga varjudena. See-eest nägid nad teineteist selgelt ka päevavalges ja pikkade vahemaade pealt. Kõige ohtlikumad olid Sõrmuse Vaimud aga pimedas, sest siis nägid nad ka asju, mida tavaline inimene polnud võimeline nägema.

Omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nende haistmismeel oli erakordselt terav. Nad tundsid vere ja elava olevuse lõhna. Samuti tunnetasid nad Sõrmust ja suutsid näha isikut, kes seda kannab isegi siis, kui ta oli teistele nähtamatu. Samuti püüdis sõrmus ise end Sõrmuse vaimudele kättesaadavaks teha – iga kord kui Nazgulid olid läheduses, tundis Frodo suurt kiusatust sõrmus sõrme panna.

Nazgulid suutsid inimestega rääkida, kuid nende hääl kõlas kummaliselt ja ebameeldivalt. Teineteist kutsusid nad aga kriiskavate karjetega, mis kõlasid verdtarretavalt. Samuti kuulsid nad teineteise kriiskeid ülisuurte vahemaade tagant.

Nazgulite läheduses oli alati tunnetada õudust ning õhk nende ümber läks külmaks. Inimesed tunnetasid nende kohalolekut isegi siis, kui nad neid ei näinud. Samas oligi inimeste hirmutunnetus suurem, kui Nazgulid olid nendele nähtamatud – ilma nende mustade katvate keepideta. Samuti oli nende poolt tekitatav õud suurim pimedas ning siis, kui kõik üheksa vaimu olid koos.

Hirm ise aga oligi Nazgulite suurim relv. Oli vähe inimesi, kel oli tahtejõudu seista nendele vastu. Nazgulid kasutasid ka mürki, mida nimetati Mustaks Hinguseks, see mürk põhjustas haigust ja isegi surma sellele, keda oli sellega kahjustatud.

Ka loomad kartsid Nazguleid. Mustad hobused, kes olid nende ratsudeks, olid treenitud neid teenima. Need hobused olid ilmselt sündinud Mordoris, kuid võisid olla ka varastatud Rohanist. Hiljem kui ratsud olid hukkunud, andis Sauron oma teenrite teenistusse uued olevused kohutavad tiivulised elajad.

Kuid kõige selle hirmsa juures olid ka Nazgulitel omad nõrgad kohad. Kõik Nazgulid, kaasa arvatud Nazgulite isand, kartsid vett. Nad ei ületanud kunagi jõgesid, välja arvatud siis, kui üle jõe viis sild. Nad küll talusid päikest, kuid kaheksa vähemat neist sattusid päevavalguses tihti segadusse, kui nad jäid üksi ja nende võim oli väiksem kui pimedal ajal. Samuti pelgasid nad tuld.

Nazgulid kartsid ka haldjaid, eriti Kõrghaldjaid, kes olid elanud Kadumatutel Maadel, sest neil oli võimu ka nähtamatus maailmas. Samuti kartsid nad jõudusid, mida nimetati Valariks, eriti Elberethi - teda, kes oli loonud tähed, ja kes oli väga austatud just haldjate poolt.

Nazgulitel polnud ka suurt füüsilist võimu, et seista vastu neile, kes neid ei kartnud. Kuid siiski ei saanud Nazguleid tappa tavalisel viisil. Enamus relvi neid ei kahjustanud ning iga tera, mida puutus Nazgulite isand, purunes.

Selleks läks vaja erilist mõõka - valmistatud Dunedanile ja sinna olid peale pandud loitsud, kui sellega haavati Nazgulite isandat, siis ta langes. Ülejäänud kaheksa Nazgulit hävisid leekides, kui Turmamägi kokku vajus. Nad hukkusid, kuna nende saatus oli seotud Sõrmusega ja kui Sõrmus hävis, siis hävisid ka nemad ja seesama side kindlustas, et Nazgulid ei tõuse enam iial.