Rozēni mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Rozēni mõisa häärber
Rozēni mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1903). Mõis on kaardil tähistatud numbriga 40

Rozēni mõis (saksa keeles Koddiak, läti keeles Rozēnu muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Aloja kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Aloja piirkonnas Staicele vallas Rozēni külas.

Mõisa juures kasvavad Rozēni Mežmuiža pärn ja Rozēni Mežmuiža tamm on looduskaitse all.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1508 liideti sealsed maad ja mõis Ungernite Ungurpilsi mõisaga. Aastal 1535 tühistas Thomas Schöning selle otsuse ja andis selle hoopis Smertenitele. Neile kuulus mõis kuni Liivi sõjani. Aastal 1568 said mõisa omanikuks Rauschked. Aastal 1599 ostis mõisa Karsten von Rosen. See läks tema tütrelt Taubedele, seejärel Johann Georg Blücherile, kes loovutas selle aastal 1738 Mengdenitele. Aastal 1747 läks mõis Engelhardtide valdusesse. Aastal 1775 ostis selle major Balthasar Adolph Güldenhof.[2]

Engelhardtid ei olnud aga nõus kogu valdustest loobuma ja nii eraldati sellest aastal 1809 Limšeni mõis, mis jäi Engelhardtidele; ühtlasi tagastasid nad ostusummast 4200 taalrit. Aastal 1829 loovutas paruness Ramm (sünd. Güldenhof) mõisa oma lastele. Üksteist aastat hiljem suri Berend Julius lastetuna ja tema õde müüs mõisa veel samal aastal Nicolai von Huhnile. Aastal 1850 müüs see mõisa koos Dripati mõisaga aga Hollandi konsulile Johann Friedrich von Schröderile.[3]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal 4 ja 1/4 adramaad, sellele allus 81 mees- ning 99 naishinge.[4] Aastal 1757 kuulus mõisale 4 ja 1/4 adramaad maad. Aastal 1734 oli mõisal koos Limšeni mõisaga adramaid 2 ja 3/8, aastal 1688 aga neli. Aastal 1641 oli nende mõisade suurus 1 ja 1/2 adramaad.[5] Aastal 1832 oli mõisa suurus 3 ja 2/3 adramaad, aastal 1881 aga 8 ja 33/80, lisaks veel 4 ja 49/80 adramaad maad mõisale alluvate talude koosseisus.[6]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale üks karjamõis: Staicele (Staizeln).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS
  2. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 142-143
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 135.
  4. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 246.
  5. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 138
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 127.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Baltisches historisches Ortslexikon. Teil II. Lettland (Südlivland und Kurland). − Quellen und Studien zur baltischen Geschichte. Köln-Wien: Böhlau Verlag, 1990. Lk 290.