Urga mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Urga mõisa vesiveskis asub tänapäeval kõrts
Urga mõis 1903. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt "Wegekarte des Wolmarschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen" (1903). Mõisa maad on kaardil tähistatud numbriga 42

Urga mõis (saksa keeles Orgishof, varem Idel ja Idelshof, läti keeles Urgas muiža) oli rüütlimõis Liivimaal Volmari kreisis Aloja kihelkonnas. Tänapäeval asub Lätis Aloja piirkonnas Braslava vallas Urga külas.

Mõisa pargis kasvav Urga nulg on looduskaitse all.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisast on esimesi teateid aastast 1436, kui Liivi ordumeister läänistas Jan Orgisele maad. Aastal 1597 sai mõisa omanikuks samast suguvõsast Philip Orgas, kes müüs selle Zoegede soost daamile, kes andis selle aastal 1630 oma Dönhoffide soost pojale. See suri meessoost järglasteta ja nii omandas mõisa aastal 1636 Jürgen Zoege, kes selle aasta hiljem Ungern-Sternbergidele müüs. Aastal 1757 läks mõis Ceumernite valdusse.[2] Aastal 1833 läks mõis abielu kaudu Stadenite valdusse.[3]

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus 1816. aastal kuus adramaad, sellele allus 157 mees- ja 159 naishinge.[4] Sama suur oli mõis ka aastal 1757, aastal 1734 oli adramaid 3 ja 7/8, aastal 1688 aga 5 ja 1/2. Aastal 1641 oli mõisa suurus üks adramaa.[5] Aastal 1832 oli adramaid 5 ja 16/20, aastal 1881 aga 4 ja 15/30, lisaks veel 11 ja 40/80 adramaad maad mõisale alluvate talude koosseisus.[6]

Karjamõisad[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1816 kuulus mõisale kaks karjamõisat: Kihle ja Kabbul.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Latvijas īpaši aizsargājamām dabas teritorijām dabas datu pārvaldības sistēmā OZOLS
  2. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 140-141
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 130.
  4. Bienestamm, H. von. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Riga: Deubner, 1826, lk 246.
  5. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands, Heinrich von Hagemeister; lk. 138
  6. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 127.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]