Ristikandmine

Ristikandmine on pildisüžee kristlikus kunstis, mis kujutab Kristust teel Kolgatale kandmas risti, millele ta hiljem naelutatakse. Süžee lähtub Johannese evangeeliumis antud kirjeldusest. Ristikandmine on passioonitsükli osa ja esineb sageli Kristuse kannatuslugu kujutavates pildisarjades, aga alates 14. sajandist ka eraldi harduspildina.

Jutustavas ristikandmise stseenis on enamasti kujutatud ka Rooma sõdurid, kaks röövlit, kes hukati koos Kristusega, ja püha Veronika.

Katoliku ja anglikaani kirikus, vahel ka luteri kirikus on kiriku seinale paigutatud piltidest või reljeefidest seeria ristiteekonna 14 peatusega; ristikandmisega seostuvad 2.-9. peatus.

Motiivi ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Umbes 1100. aastani kujutati narratiivsetel piltidel risti kandmas sagedamini Küreene Siimonat kui Jeesust. Alates sellest ajast hakkab kasvama ristikandmise stseenis kujutatavate isikute arv. Bütsantsi päritolu kujutistel kõnnib Jeesus seotud kätega ja Rooma sõdur ajab teda edasi hoides nööri, ning Siimon kannab risti. Mõned varased kujutised on Jeesusest ja Siimonast kandmas risti koos. Keskajal alates 12. sajandi teisest poolest ilmuvad kunsti, võib-olla keskaja teatri kannatusmängude mõjul, rahvarohked stseenid, kus Kristust ümbritseb suur rahvahulk väljendamas laia tundeskaalat kaastundest mureni; üks varane näide on Giotto seinamaal Arena kabelis, üks erakordselt rahvarohke hiliskeskaegne kujutis on Pieter Brueghel vanema maal aastast 1564. Varasematel piltidel pole alati edasi antud risti raskust, hiliskeskaja kujutistel on aga selle kandmine kujutatud alati vaevarikkana, risti alumine ots sageli maad mööda lohisemas, ja see on kooskõlas Kristuse kannatuste üle mõtisklemise tõstmisega usulise vagaduse fookusse hiliskeskajal.^[1] Hiliskeskaja piltidel kannab Jeesus risti kandes peas okaskrooni.

Varane näide harduspildist, mis kujutab Kristust risti kandmas eraldatuna teistest stseeni osalistest, on väike tahvelmaal Barna da Sienalt 1330.–1350. aastaist. Taoline pilditüüp jätkus ka renessanss- ja barokk-kunstis, neil oli Kristus kujutatud enamasti poolfiguurina lähivaates. Esmakordselt esineb see kompositsioonitüüp Põhja-Itaalias 1490. aasta paiku. Erinevalt paljudest muudest Kristuse kannatusi käsitlevatest harduspiltidest on Kristuse vaev ristikandmise stseenidel vähem üksikasjalikult rõhutatud kui jutustavates stseenides, kus vaenulik rahvahulk teda mõnitab ja lööb.^[2]

Triptühhonitel, mille keskpaneel kujutas ristilöödud Kristust ja tema lähedasi Kolgatal, paigutati ristikandmise stseen vasakpoolsele tiivale ja Kristuse haudapanek parempoolsele; sellise kompositsiooniga on ka Tallinna püha Antoniuse altar.