Adriaen Isenbrant
Adriaen Isenbrant, ka Adriaen Isenbrandt või Adriaen Ysenbrandt (sündinud ajavahemikus 1480–1490, surnud juulis 1551) oli Madalmaade maalikunstnik, kes tegutses 16. sajandi algul Brugges. Tema töökojast on pärit Tallinnas Niguliste muuseumis eksponeeritav Kannatusaltar[1].
Eluloolist
[muuda | muuda lähteteksti]Adrian Isenbranti on esmamainitud 1510. aastal, mil ta saab Brugge maalijate ja kullasseppade ning sadulseppade gildi liikmeks. Teda on nimetatud mittekohalikuks, kuid puudub viide ta sünnilinnale. Aastail 1516–1548 leiab ta mitmel korral äramärkimist kui gildi alamametnik (vanahollandi vinder), aastail 1526–1538 kui varahoidja (gouverneur). Ta oli kaks korda abielus, teise naisega oli tal kolm tütart.[2]
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]Amsterdamis 1624. aastal välja antud Antonius Sanderuse teose "De Brugensibus eruditionis fama claris libri duo" järgi – seal tsiteeritakse varasemat autorit Dionysius Hardwijni (1530–1604/1605) – oli Adriaen Isenbrant Gerard Davidi õpilane ja tema tugevateks külgedeks olid portreemaal ja alasti figuuride kujutamise oskus. Davidi õpilaseks olemisele pole tõendeid kirjalikes allikates, ja võimalik, et sõna "õpilane" ei tuleks mõista sõna-sõnalt. Isenbranti maalidest leiab tsitaate varasemate tunnustatud meistrite nagu Jan van Eycki ja Hugo van der Goesi maalidelt. Leitud on sarnasusi ka tema Brugge kaasaegsete Ambrosius Bensoni ja Lanceloot Blondeeli teostega. Isenbranti nimega seostatud teoste suur arv ja varieeruv kvaliteet reedab, et tal oli suur töökoda sellide ja õpipoistega ning arvukalt jäljendajaid.[2]
Isenbrant oli rahvusvahelise tuntusega meister, kelle tellijatering ulatus Hispaaniast Põhja-Euroopani ja kuninglikest õukondadest kaupmeesteni. Isenbrandti töökoja teoseid iseloomustavad oskuslik värvikäsitlus, detailipeenus, melanhoolse ilmega näod ja pikendatud proportsioonidega figuurid.[3]