Kuigi kuralased olid 1201. aastal Riia piiskopiga rahu teinud ja seni neil ristisõdijatega konflikte polnud tekkinud, siis otsustasid kogedega Ojamaa ranniku lähedale jõudnud ristisõdijad rünnata samuti sel ajal seal viibinud 8 kuralaste laeva, kus arvestades nende keskmist meeskonna suurust (20–30) võis kokku olla 160–240 meest. Kogedel oli ka Riia piiskop Albert, kuid kroonika ei maini, kas rünnak toimus tema käsul.
Ristisõdijad asusid kogedelt ümber paatidele ja sõudsid kuralaste juurde, kes omakorda korraldasid oma laevad kahekaupa paaridesse ning tõstsid laevaninad neid raskusest vabastades kõrgele õhku. Ristisõdijate kaks esimest päralejõudnud paati takerdusid paarikaupa olevate laevade vahele ega suutnud kõrgemal asetsevate kuralaste vastu midagi teha. Paremal positsioonil olevad kuralased tapsid samal ajal umbes 30 ristisõdijat, enne kui ellujäänud oma kogede juurde taandusid. Kuralased võtsid tapetutelt ära riided ja muu vara. Surnukehad maeti hiljem ojamaalaste poolt.
Kui levis teade kuralaste võidust ristisõdijate üle, siis olevat liivlased, kuralased, eestlased, semgalid, leedulased ja venelased vastastikku saadikuid läkitanud ning Riia linna ja sakslaste hävitamise plaani pidanud. Reaalse tegutsemiseni jõudsid leedulased, kes üritasid Koknese linnust vallutada, ja kuralased, kes mõnede liivlaste ärgitusel ründasid Riiat.
Henriku Liivimaa kroonika = Heinrici chronicon Livoniae. Ladina keelest tõlkinud Richard Kleis, toimetanud ja kommenteerinud Enn Tarvel. Tallinn: Eesti Raamat 1982. Peatükk XIV (1-5), lk 101–107.
