Rein Kelpman

Allikas: Vikipeedia
Rein Kelpman Tallinnas, mai 2013. Foto: Cornelius Hasselblatt

Rein Kelpman (sündinud 13. aprillil 1960 Tartus) on eesti maalikunstnik.

Elu ja looming[muuda | muuda lähteteksti]

Rein Kelpman lõpetas 1979. aastal Tallinnas keskkooli ja töötas seejärel 1987. aastani reklaamibüroos kunstnikuna. Maalikunstnikuna on ta autodidakt. Ta on olnud Eesti Kunstnike Liidu liige 1986. aastast, mil tema looming oli esmakordselt väljas Tallinnas (Tallinna Kunstihoone Galeriis). 1987. aastast elab Rein Kelpman Tallinnas vabakutselise kunstnikuna. Paljudel tema maalidel on kubistlikke elemente, tema teoseid on sageli võrreldud Paul Klee loominguga.[1]

Näitused[muuda | muuda lähteteksti]

Rein Kelpman on teinud ligi nelikümmend isikunäitust ja osalenud üle kahekümne korra grupinäitustel. Suurem osa tema näitusi on olnud Eestis (Tallinnas, Tartus, Pärnus, Viljandis, Võrus), 1989. aastal võis tema loominguga tutvuda esmakordselt aga juba ka Saksamaal. Näitus oli väljas Berliinis Köpenicker Bank'is. Hiljem on Kelpmani teoseid esitletud mitut puhku Helsingis (1990, 1991, 1995), kus kunstnik on ajutiselt elanud. Näitusi on olnud ka Rootsis (1992), korduvalt Saksamaal (1994, 1998), Lätis (2000) ja 2006. aastal ka Austrias.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1984 Eesti Kunstnike Liidu noortekoondise aastapreemia
  • 1986 Balti Noorte Kunstnike Triennaali eriauhind
  • 1989 Tallinna linnakujunduse aastapreemia supergraafika eest vanalinnas
  • 1991 II Balti Noorte Kunstnike Triennaali eriauhind
  • 1993 Eesti Kultuurifondi aastapreemia
  • 1995 Eesti Kultuurkapitali kujutava ja rakenduskunsti aastapreemia (personaalnäitused galeriis Vaal ja Tartu Kunstimuuseumis)
  • 2010 Ajakirja Akadeemia kunstiauhind

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ants Juske: Kelpmanist. – Vikerkaar 1991, nr. 11, lk 55.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Ants Juske: Kelpmanist. – Vikerkaar 1991, nr. 11, lk 54–55.
  • Kelpman. Tallinn: Varrak 2003. ISBN 9985-3-0687-2.
  • Jüri Ööbik: Noortekunst ja Rein Kelpman. – Vikerkaar 1986, nr. 2, lk 50–52.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]