Ralph Miliband

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Ralph Miliband (sünninimega Adolphe Miliband; 7. jaanuar 192421. mai 1994) oli Belgias sündinud juudi päritolu Briti sotsioloog, üks oma põlvkonna tuntumaid marksiste.[1]

Teise maailmasõja käigus Inglismaale pagenud Miliband sai 1948. aastal naturalisatsiooni korras Suurbritannia alamaks. 1960ndateks oli temast saanud oluline tegelane Briti uusvasakpoolses liikumises. Ta kirjutas mitu mõjukat raamatut, milles käsitles marksistlikku teooriat ja kritiseeris kapitalismi.

Mõlemad Milibandi pojad on aktiivsed Tööpartei poliitikud. Ed Miliband oli aastatel 2010–2015 leiboristide esimees.

Noorpõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Milibandi vanemad, Samuel ja Renia, emigreerusid mõlemad 1922. aastal Poolast Belgiasse.[2] Nad kohtusid esimest korda juba Belgiasse jõudnuna, ning abiellusid 1923. aastal. Adolphe Miliband sündis 1924. aastal Brüsselis.

1939. aastal, 15 aasta vanuselt, liitus Miliband sotsialistliku-sionistliku noortegrupiga Hashomer Hatzair (Noor valvur).[3] Mais 1940 tungis natsi-Saksamaa armee Belgiasse ja Miliband põgenes oma isaga Londonisse. Et ta nimi Adolphe seostus Adolf Hitleriga, hülgas Miliband oma sünninime ja hakkas end Ralphiks kutsuma. Milibandi emal ja nooremal õel Anne-Mariel õnnestus põgeneda talusse, kus üks prantsuse perekond neid sõja lõpuni varjas. Pärast sõda Milibandide perekond taasühines.[4] Mitmed nende sugulased ja sõbrad hukkusid Holokausti käigus. Teismelist Milibandi hämmastas ja kurvastas Londonis kohatud antisemitism.

Miliband sai Belgia eksiilivalitsuse abiga õppima Londoni Majanduskooli (LSE). Ta huvitus marksismist ja revolutsioonilisest sotsialismist. On teada, et ta külastas Londoni Highgate'i surnuaiale maetud Karl Marxi hauda, kus vandus, et kavatseb seista tööliste huvide eest. LSE-s õppis Miliband kuulsa ajaloolase ja sotsialistist poliitteoreetiku Harold Laski juhendamisel. Laski mõjutas oluliselt Milibandi poliitilisi vaateid.[4]

1943. aasta juunis liitus Miliband kuningliku mereväega ja teenis kolm aastat mereväe Belgia sektsioonis. Ta teenis mitmel sõjalaeval, kus tema ülesandeks oli sakslaste raadioside häirimine. Osales ka Normandia dessandi toetamises.

Pärast sõda jätkas Miliband õpinguid LSE-s ja lõpetas 1947. aastal kiitusega. Astus kohe ka doktorantuuri, kuid Prantsuse revolutsioonist rääkinud doktoritöö valmis alles 1956. aastal. 28. septembril 1948 sai ta naturalisatsiooni korras Briti alamaks.[5] 1949 hakkas LSE-s assistendina politoloogia loenguid pidama.

Uusvasakpoolsus[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1951 astus Miliband Tööparteisse. 1958 liitus Briti uusvasakpoolsetega ja hakkas kaastööd tegema kommunistlikule ajakirjale New Reasoner, millest 1960. aastal sai New Left Review.

1961 ilmus Milibandi esimene raamat "Parliamentary Socialism", milles Miliband lahkas marksistlikust seisukohast lähtudes Tööpartei tegevust Briti poliitikas ja ühiskonnas. Miliband kirjutas, et Tööpartei tegutses kapitalistliku ühiskonnakorralduse piirides ega olnud piisavalt radikaalne.[6] Raamat kogus 1960ndate mässumeelsete üliõpilaste seas arvestatava lugejaskonna.[4] 1960ndate keskel lahkus Miliband parteist ja kutsus Briti sotsialiste üles ehitama elujõulist ja ehedalt revolutsioonilist sotsialistlikku liikumist, mis pakuks alternatiivi olemasolevale.[1] Sellist liikumist siiski ei sündinud.

1964 asutas ta koos John Saville'iga väljaande Socialist Register, mis oli kriitiline New Left Review suhtes ja soovis sarnaneda varasema New Reasoneriga.

1969 ilmus raamat "The State in Capitalist Society", kus Miliband lükkas tagasi arusaama nagu poliitiline pluralism aitaks võimu ühiskonnas laiema ringi inimeste kätte levitada, ja väitis, et lääne demokraatiates on võim koondunud domineeriva klassi kätte.

Miliband kritiseeris karmilt USA osalemist Vietnami sõjas ja mõistis hukka vietnamlaste vastu sooritatud veretööd. Ta arvustas teravalt ka tolleaegset briti peaministrit Harold Wilsonit USA sõjategevuse õigustamise pärast. USA Vietnami-poliitika toetamine oli Milibandi sõnul "Tööpartei ajaloo kõige häbiväärsem peatükk".[7]

Aastal 1972 lahkus Miliband LSE-st ja asus tööle Leedsi Ülikooli politoloogia professorina. Leedsi periood kujunes Milibandi jaoks õnnetuks. Peagi pärast kolimist tabas teda südamerabandus. Samuti ei meeldinud talle osakonna juhataja ametiposti juurde kuulunud administratiivsed kohustused. 1978. aastal astus ta ametist tagasi ja pidas loenguid mitmes USA ja Kanada ülikoolis. 1977. aastal ilmus raamat "Marxism and Politics" ja 1982. aastal "Capitalist Democracy in Britain". 1980ndail oli Miliband tegev sotsialistlikus ühingus Socialist Society.

Elu lõpus oli Milibandil probleeme südamega. Ta suri 1994. aastal ja on maetud Londoni Highgate'i surnuaeda, Karl Marxi lähedale. Milibandi viimane raamat "Socialism for a Sceptical Age" ilmus pärast tema surma.

David ja Ed Miliband[muuda | muuda lähteteksti]

1961. aastal abiellus Miliband oma endise õpilase, poola-juudi päritolu Marion Kozakiga. 1965. aastal sündis poeg David ja 1969. aastal Edward. Mõlemad vennad on Tööpartei poliitikud. David oli 2005–2010 ametis mitmel ministrikohal, sealhulgas töötas 2007–2010 välisministrina. Ed töötas 2007–2008 kolmanda sektori ministrina ja 2008–2010 energia ja kliimamuutuste valdkonna eest vastutava ministrina. 2010. aastal kandideerisid mõlemad vennad Tööpartei esimeheks, võitis noorem vend Ed.

27. septembril 2013 avaldati ajalehes Daily Mail artikkel, mis seadis kahtluse alla sisserändajast Ralph Milibandi patriotismi.[8] Kolm päeva hiljem avaldati Ed Milibandi vastulause, milles Ed kirjeldas oma isa elu ja süüdistas Daily Maili artiklit alusetus mustamises.[9] Samas lehes avaldati juhtkiri, milles ajaleht keeldus vabandamast.[10] Ed Milibandi vastulause kogus toetust poliitilise spektri eri osadest, muuhulgas avaldas toetust konservatiivist peaminister David Cameron.

Publikatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Parliamentary Socialism: A Study of the Politics of Labour (1961)
  • The State in Capitalist Society (1969)
  • Marxism and Politics (1977)
  • Capitalist Democracy in Britain (1982)
  • Class Power and State Power (1983)
  • Divided Societies: Class Struggle in Contemporary Capitalism (1989)
  • Socialism for a Sceptical Age (1994)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]