Rēzekne ordulinnus

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Räisaku ordulinnus)
Räisaku linnusevaremed jõe poolt läänest vaadatuna. Esiplaanil kunagise väravaehitise ja sillapea asukoht
Räisaku linna vapp

Rēzekne ordulinnus ehk Räisaku ordulinnus (läti Rēzekne, saksa Rositten, Rositen, vene Rža, Režitsa, poola Rzeżyca)[1] asub Ida-Lätis, Latgales Räisaku piirkonnas (Rēzeknes novads)[2], Räisaku linnas, Räisaku (Rēzekne) jõe parempoolsel ehk põhjakaldal ja see kuulus Liivimaa ordu Räisaku foogtile. Linnusevaremed asuvad peaaegu keset linna mööda Räisaku jõe kallast kulgeva Krasta iela tänava ääres (Krasta iela 33).[3]

Räisaku foogt oli tähtis ordukäsknik, kellel oli hääleõigus ka ordumeistri valimistel.

Nimekujud[muuda | muuda lähteteksti]

Pealinnuse lõunapoolne müür siseküljelt vaadatuna. Ülal säilinud väike aknaava sillusega
  • 1264 – Резня
  • umbes 1280 – Rositen
  • 1324 – castrum Rositen
  • 1366 – hus Rosyten
  • 1464 – Rositten
  • 1465 – Roitische becke
  • 1478 – Rusieteschen beke
  • 1483 – Rossiten
  • 1581 – Rositza
  • XVII – XIX sajandil – Резница, Резица, Режица; poola – Rzezyca.[4]

Paiga eestikeelset nimekuju on kirja pandud 1894, 1910, 1914 ja 1926.[5]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vaade samale müüriosale väljastpoolt
Vaade samale, ühele kõige rohkem säilinud müüriosale linnusepargis idast. Korralikult laotud pealinnuse nurgast on näha, et eeslinnus rajati sinna vastu hiljem
Räisaku ordulinnus XVIII sajandil
Vaade linnusevaremetele edelast 1794, Brotze
Räisaku linnusevaremete plaan aastast 1889
Vaade linnusevaremetele 1904
Vaade jõelt Räisaku linnusevaremetele ja katoliku katedraalile. Maal 1920ndatest.

Kohalik muistend räägib, et ordu idapoolsete piirilinnuste nimed Rositen, Ludsen ja Marienburg tulenevad Räisakust lõunasse jääva Makonkalne (Wolkenburg) ordulinnuse kunagise pealiku tütarde – Roza, Lucia ja Maria nimedest.[4]

Linnuse algusaegadest linnuse esmamainimiseni[muuda | muuda lähteteksti]

IX–XIII sajandini asus Räisaku jõe äärsetel kaljudel latgalite muinaslinnus,[6] mis oli tekkinud tänu siit läbijooksvale kaubateele Venemaa ja Skandinaavia vahel.[7] Novgorodi kroonika nimetab seda maad "Lotigoluks". Vanale lätlaste linnusele vihjavad ka vallikõrgendikud eeslinnuse alal.[8]

1209. aasta sügisel, pärast Jersika ründamist rüütlite poolt, sai Jersika vürstist Visvaldisest Riia piiskop Alberti vasall. Albert läänistas 1/3 maast, sealhulgas Räisaku Visvaldisele tagasi. Räisaku oli kuulunud Jersika vürstiriigi võimupiirkonda.

1224. aastal sai piiskop Albert kogu maa endale.

1239. aasta 19. aprilli lepinguga jaotati surnud Jersika vürsti valdused Liivimaa ordu ja Riia piiskopi Nicolaus von Naueni toomkapiitli ja vasallide vahel. Suurema osa Jersikast sai ordu teatud tingimustel omale.

1264. aastaks oli Liivimaa ordu seal piirkonnas oma võimu kindlustanud ja võidi mõtlema hakata uue tugipunkti suuremale väljaehitamisele.[9]

1281 toimus Räisaku vana puitlinnuse lähedal suur lahing orduvägede ja leedulaste vahel, kust vähestel ordurüütlitel õnnestus eluga pääseda. Sellest ajast nimetavad vene kroonikad Räisakut Reznitsaks, mis tuleneb vene sõnast "rezak" – "suur nuga", "kirves".[4]

1285 alustas järjekorras XXII ordumeister Wilhelm von Schauerburg 1239. aasta lepingu alusel latgalite vanale linnamäele uue kivilinnuse ehitust. Ürikulist kinnitust sellele daatumile siiski pole. Linnusest sai foogti, kes allus Vana-Väina (Vecdaugava, Dünaburg) komtuurile, residents. Samal aastal mainiti asulat (Rositten) Lübecki dokumentides[10].

1288. aastast oli üheks esimeseks foogtiks Otto Paschedach. Foogti ülesanne oli maksude kogumine, kohalikele õiguse mõistmine ja linnuse kaitsmine vene ja leedu rünnakute eest.

13. sajandi lõpuks pidi olema valminud 2 korruseline 3 hoonetiiva ja 3 korruselise torniga pealinnus, millele hiljem lisati ida poole eeslinnus. Pealinnusesse jõudmiseks tuli läbida tõstesild ja 3 raudvõredega väravat.[11]

1324 mainitakse linnust esmakordselt dokumentides. Samal aastal tungisid Novgorodi vabariigi väed Räisaku foogtkonda ja võtsid pantvangi suure osa elanikkonnast.

Linnus Liivi sõjani[muuda | muuda lähteteksti]

14. sajandist ja hiljemgi on ehitusalase spetsialiseerumise kohta teada, et Räisaku foogtkond varustas Vana-Liivimaad kvaliteetse tellisesaviga.[12]

13481555 on tuntud 17 foogti nimed.[7]

1437 toimusid linnuse all lahingud.[10]

1438. aasta augustis on Räisaku foogt olnud tegev diplomaadina, saates Saksa ordu kõrgmeistrile Preisimaal ettekande ja ülevaate toimuvatest rahutustest Liivimaal seoses ebaselgusega uue maameistri valimisel ja kinnitamisel. Reinimaalaste kõrvaletõrjutud kandidaat Heinrich von Notleben sai järgmisel aastal Räisaku foogtiks.[13]

1451 toimus ordulinnuste revisjon. Räisaku linnuses oli tollal aruande järgi 3 orduvenda, turviseid oli varutud kokku 10 rüütlile.[14]

1481 ründasid Pihkva väed koos liitlastega Räisaku linnust.

14821488 oli Räisaku foogtiks üks kuulsamaid hilisemaid ordumeistreid Wolter von Plettenberg, kes oli ka üks viimaseid linnuste kindlustajaid Vana-Liivimaal.

1488 toimus Saksa ordu kõrgmeistri Martin Truchseß von Wetzhauseni käsul Liivimaal ordulinnuste visitatsioon, milles kirjutatakse, et "Item das sloss Russitten wol bespeyset mit allirley notdurfft, das eyn sloss haben sal und eyn fromir man zcum voythe ..." – "Räisaku linnus on täielikult varustatud kõige vajalikuga, mis ühes lossis olema peab ja foogtil ..."[7]

1534. aasta 27. detsembril volitas ordumeister Wolter von Plettenberg 4 ordukäsknikku sealhulgas Räisaku foogti Dietrich van der Balet Poola kuninga juurde läbirääkimistele piiri kulgemise täpsustamise üle Leeduga.[15]

1556. aasta juuli algul peeti Räisaku foogti Werner Schall von Belli valvesalga poolt kõrvalisel rajal foogtkonnas kinni poola kuninga Zygmunt II Augusti saadik, Biržiai valitseja Kaspar Łącki, kes üritas eest ära põgeneda. Valvesalga talupoegade poolt tapeti saadiku teenrid ja püüti kinni ka saadik ise, kes siis ühe taluniku poolt seljatagant surmati. Saadikult võeti ära Poola kuninga salajased kirjad peapiiskopile Wilhelm von Brandenburgile ja edastati need ordumeistrile Heinrich von Galenile. See intsident sai poola kuningale viimaseks ajendiks kuulutamaks sõda Liivimaa ordule. Poola kuningas, kel oli Riia piiskopkonna suhtes kaitseõigus, sekkus ordu ja peapiiskopi vahelisse koadjuutorivaenusesse eesmärgiga tülikat ordut Vana-Liivimaal nõrgestada ja hävitada.[16]

1558 lasi Preisimaa esimene hertsog Albrecht von Hohenzollern koostada oma erisaadikutel – spioonidel luureraporti Liivimaa orduväe sõjajõudude suuruse kohta. Räisaku foogt võis raporti järgi 1555–1556 aastal sõjaolukorras välja panna 250 ratsanikku.[17]

15581559 oli Liivimaa ordu sunnitud sõja finantseerimiseks Venemaaga pantima linnuse Poola kuningale Zygmunt II Augustile.

Liivi sõda 1558–1561[muuda | muuda lähteteksti]

1558. aasta 24. jaanuari paiku tungis osa Kaasani khaani Segelei vene vägedest Ivan Groznõi korraldusel Räisaku piirkonnas Liivimaale sisse. Põhjuseks oli, et liivimaalaste saatkonnal ei olnud tribuuti kaasas, kuid tegelikult olid ettevalmistused sõjaks alanud palju varem. Esimene 400-mehelise väe rünnak Ludza kandis löödi puruks. Veebruaris tungis teine 500-meheline vaenlaste salk Räisaku piirkonna Eesseni mõisa lähistele, mille Räisaku ja Vana-Väina (Vecdaugava) linnuste kaitsesalgad ühiselt tagasi lõid ja maalt välja ajasid. 10. märtsil tegid Räisaku linnuse väed vasturünnaku Venemaale ja põletasid Võšgorodi (Wesselgorre) linnuse ümber Pihkvamaal maha 10 bojaarimõisat ja naasid suure röövsaagiga. 19. märtsil tungisid venelased jälle juba 3000 mehega Räisaku alale sisse. Lutsi linnuse kaitsesalk ründas vaenlast, kuid ei teadnud midagi venelaste nii suurest hulgast ja löödi Stoucke talu juures puruks. 23. märtsil suundusid Vana-Väinast orduväed uuesti Venemaad rüüstama, kuna venelased olid veel Räisakul. Sealt läks 500 venelast neid takistama, kuid hävitati orduvägede poolt.[18]

1558. aasta 1. mail jõudis Räisakule ordumeistri saadetud 200-meheline abivägi. 100 meest saadeti edasi ida poole Lutsi ordulinnusesse. Juuni keskel tungis üks venelaste salk Räisaku foogtkonda, sai aga orduvägedelt mitu korda lüüa. 7. juulil rüüstasid venelased uuesti Räisaku kandis ja põgenesid, kui sakslased neid taga ajama hakkasid.[19]

1559. aasta märtsi algul jõudis Vana-Väinast suur venelaste vägi enam kui 7000 mehega Räisaku alla ja peatusid ühe järve ääres. Sakslased hakkasid neid suurtükkidest tulistama, misjärel venelased taandusid röövides ja põletades Lutsi kaudu Venemaale. See suur 13 000-meheline vene vägi oli tulnud Alulinna juures jaanuari algul Liivimaale ja liikus laastades ja nõrgemaid või tühje linnuseid vallutades läbi ordu ja peapiiskopkonna alade Riia kaudu Kuramaa suunal ja pööras siis Zemgale kaudu Vana-Väina suunas, eksides korraks ka Leetu. Sel sõjakäigul kaotasid venelased 6000 meest. Mai algusest kuni 1. novembrini kehtis Taani saatkonna poolt Moskvas saavutatud relvarahu. Rahust Räisakusse teatama tulnud vene saadikud vangistati seal. 31. augustil koostati Vilniuses maapäeval ürik, millega Liivimaa ordu pantis mitmed linnused koos piirkondadega, sealhulgas Räisaku, sõja finantseerimiseks Poola kuningale Zygmunt II Augustile.[20] Et Liivimaad venelaste eest paremini kaitsta, anti poolakatele eelkõige just idapoolsed linnused ja piirkonnad.

1559. aasta septembris saabus linnusesse pidulikult 100-meheline poola abivägi.[4]

17. septembriks kogunesid tähtsamad ordukäsknikud, sealhulgas ka Räisaku foogt Werner Schall von Bell Võndu (Cesis), kus nad valisid 4 aastat ametis olnud Wilhelm Fürstenbergi asemel ordumeistriks Gotthard Kettleri. Räisaku foogt määrati ametisse Kuldiga komtuuriks. 8. novembril saabusid 3 orduametnikku Räisakusse linnust poola komissaridele üle andma. 10. detsembril lahkus vana foogt foogtkonnast. 15. detsembril läksid ka ordumeistri saadikud minema, kuna poola ametnikke polnud määratud ajaks saabunud.[21]

1560. aasta 6. jaanuaril jõudis Leedu peavarustusülem Johannes Chodkiewicz; olles määratud kõigi 4 poolakatele mineva piirkonna – Bauska, Selpilsi, Vana-Väina ja Räisaku – kuninglikuks kuberneriks; Räisaku linnusesse, kaasas 480 meest, 10 kahurit, 8 kergemat tulirelva, 12 tündrit püssirohtu ja muud sõjavarustust. Sõjamehed ja varustus jaotati Räisaku ja Lutsi linnuste vahel ära. Chodkiewicz ise hakkas resideeruma Lutsis ja määras Räisakusse pealikuks Kriemenieci vabahärra Nicolaus Ościki. Vahepeal venelased ründasid ja röövisid poola voori, kuid poolakad said hiljem oma varustuse tagasi, kuna Poola ja Venemaa vahel oli ametlikult veel rahu. Räisaku aadlikud andsid linnuse üle. Seal viidi läbi inventuur. Linnus oli varustatud 4 suurema kahuri ja 25 väiksema tulirelvaga, 5 püstoli, 2 tündri püssirohu ja muu relvastusega.[22] Liivi sõja selles etapis venelased poolakatele antud linnuseid enam ei rünnanud.

Poola aeg 1561–1773[muuda | muuda lähteteksti]

Pealinnuse hoonetiiva idakülg eeslinnuse õuest vaadatuna. Esiplaanil näha värava kaitseks rajatud nelinurkse flankeeriva torni vundament

15611620 kuulus Räisaku Poolale alluvasse Liivimaa kuningriiki (Herzogtum Livland).

1575 elas linnuse naabruses 500 elanikku. Liivi sõjas loss põles ja inimesed viidi ära vangi. Järgnevalt linnust laastati ja ehitati ümber mitmeid kordi.

1577 juunis kogus Ivan Groznõi Pihkva all sõjaväge ja suundus selle eesotsas endise Riia Peapiiskopkonna kaudu Liivimaale. Kõigepealt vallutati juuli keskel Vilaka, seejärel 25. juuliks Räisaku eelpost ja abilinnus Lutsi, edasi 30. juuliks Räisaku[23], kust suunduti Vana-Väinale ning sealt edasi Krustpilsi ja Liivi – Keskmaale (Vidzeme).[24] Purustati linnust ja hävitati ka kirik,[10] vangilangenud aadlikud koos naiste, neitsite ja lastega saadeti Pihkvasse[23]. Venelaste kätte jäi Räisaku 1579. aastani.

1582 läks Räisaku Jam Zapolski rahu tulemusel Poola koosseisu. Linnuse staarostiks sai sakslane Tiesenhausen, kellele anti Poola võimude poolt korraldus taastada katoliku kabel, kuid kes sellega pikalt venitas, kuna oli arvatavasti luterlane.[10]

1582 koostas paavsti Gregorius XIII legaat Põhja-Euroopas jesuiit Antonio Possevino, kes oli juhtinud ka Poola ja Venemaa vahelise vaherahu sõlmimist, ilmselt paavsti ülesandel Liivimaa linnade ja kindluste kaardi, kus iga linnus oli kujutatud oma kordumatu silueti ja vastavalt tähtsusele ka suurusega. Räisaku on kujutatud 4 torniga ja keskmise suurusega. Nimekujuna on kirjas Rositza.[25]

1601, 1. märtsil tuli Räisaku linnuses aadel Otto Vietinghoffi ja Fabian Tiesenhauseni mõjutusel Rootsi kuninga poole üle. Varasem poola staarost Matthias Karkoffsky olevat käitunud kohalike talupoegadega jõhkralt.[26]

1611 aasta paiku on Fabriciuse kroonikas üles tähendatud, et keskaegsetele Räisaku, Lutsi ja Vana-Väina linnustele kuulus ordule alluvas Ida-Latgales 120 järve.[27]

1621 eraldati endisest Võnnu vojevoodkonnast Poola Latgale (Inflanty Polskie) ja moodustati Inflanty vojevoodkond, kuhu läks ka Räisaku piirkond.

1625. aastal hõivas Räisaku ja Lutsi linnuse[28] Rootsi Liivimaa kindralkuberneri Jacob Pontusson De la Gardie käsul rootsi rügement kapten Hans von Wrangeli juhtimisel.[29]

1629 said poolakad Altmarki rahuga linnuse tagasi. Poola-Rootsi sõja ajal 1600–1629 sai Räisaku pidevalt kannatada, kuid taastati alati osaliselt.[4]

16541656 valdasid linnust vene tsaari Aleksei Mihhailovitši väed.

1656 toimunud Räisaku lahingus lõid rootslased endast palju suuremat vene väge, kes olid selles nn. II Põhjasõjas poolakate liitlased. 1565–1660 toimunud Poola-Rootsi sõjas hävitasid rootslased linnuse täielikult. Enam seda ei taastatud.[6]

1660 läks ala Oliwa rahuga rootslastelt tagasi Poolale ja mehitati uuesti poola garnisoniga, kuid linnus kaotas oma endise sõjalise tähtsuse ja polnud enam eriti kasutuskõlbulik. Räisaku sai staarostkonna keskuseks.

1712 ümbritseva asula majaomanikud said ametliku loa linnusemüüride kivide kasutamiseks oma elu- ja majapidamishoonete vundamentide ehitamiseks.[30]

1773 läks piirkond veebruaris 1772 toimunud Poola I jagamisega Venemaa keisririigi koosseisu ja ühendati Pihkva kubermanguga.

Tsaaririigist tänapäevani[muuda | muuda lähteteksti]

Tegemist on kas linnusega seotud peaväravakompleksi või zwingeri välisseina müürilõiguga

1794 joonistas linnusevaremed üles Johann Christoph Brotze.

1889 koostati linnusekindlustuste ja vallikraavi rekonstrueerimise plaan.

XX sajandi algul olid linnusemäel alles veel elu- ja majandushooneid. Osa linnusealast heakorrastati avalikuks kasutamiseks: istutati park, rajati valgustus, ehitati suveteater ja restoran.[30]

19801981 viidi lossimägedes läbi Ē. Mugurēvičsi poolt arheoloogilised kaevamised u 300 m2, millest selgus, et X–XI sajandil olid siin elanud latgali kaupmehed ja käsitöölised.

2003. aasta algul ehitati ühiskondliku organisatsiooni "Läti ajaloo park" poolt linnusevaremete lähedale munitsipaalettevõtte Rēzeknes Ūdens territooriumile Räisaku linnuse makett. Maketi autor on Edmunds Smans. Linnusemäe otsanõlva juures asuvale platsile anti piiskop Jāzeps Rancānsi nimi.

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Pildil on hästi vaadeldav kasutatud müüriladumistehnika, kus ehitamise kiirendamiseks ja lihtsustamiseks laoti müüritise välis- ja siseküljed valitud maakividest ja nende vahe täideti segu ja juhusliku materjaliga

Räisaku linnusele allus ida pool paiknev Lutsi (Ludza) ordulinnus, milleni oli otsejoones maad 25 km (3,5 miili). Räisakust lõunakagusse 27 km (4 miili) kaugusele jäi kunagine esimene ordulinnus Ida-Latgales ja komtuuri asupaik enne selle üleviimist Vana-Väinale (Vecdaugava, Dünaburg): Valkenberga (Wolkenburg). Edelas, Väina jõe (Daugava, Düna) ääres asuva hilisema komtuurkonnakeskuse Vana-Väina endani oli juba 76 km (11 miili) ja viimase; Räisakust otse lõuna suunas; abilinnuse Krāslavani (Kreslawka) 70 km (10 miili). Need 5, ülejäänud ordu- ja piiskopimaadest eraldiseisvat ordulinnust moodustasid enam-vähem kompaktse grupi Vana-Liivimaa kagunurga kaitseks. Esimeste lääne, loode ja põhja poole jäävate linnusteni, mis kuulusid juba tihedamasse Keskmaa linnuste gruppi, jäid 75–90 km kaugusele kõik Riia Peapiiskopkonna kindlused: Krustpils, Laudona, Cesvaine, Kulna ja Vilaka.[31] Oluline tähendus oli sellel ordu ja peapiiskopi vaenutegevuse perioodil.

Räisaku linnus ehitati omal ajal jõelooke sees asuvale 15 m kõrgusele künkale. Linnuse ette kaevati kraav – jõgi õgvendati otseks – ja linnusealast tekkis jõesaar.[4]

Linnuse ehitus on Vana-Liivimaa kaitsearhitektuurile üpriski erandlik, kus keskse tornlinnusesüsteemiga on seotud mantelringmüürlinnus. Lisaks oli pealinnuse kaitsesüsteemiga ühendatud eraldiseisev tugev tõstesillaga väravarajatis, kust läks eeslinnusesse zwingeriga kaitstud linnusetee.[32] Ehitise asukoht oli hästi valitud, kõrgkaitse oli seotud veekaitsega.[33]

Kindlus koosnes pea- ja eeslinnusest. Pealinnuse moodustas 3-korruseline suletud hoonekorpus, kus elas foogt ja asus ka kabel. Loodenurgas, kapiitlisaali all asusid väravad, mis ühendasid pealinnuse sisehoovi eeslinnuse hooviga. Väravat kaitses flankeeriv neljakandiline torn, mis nagu müürivuugid näitavad, on hiljem rajatud. Pealinnuse keskseim rajatis oli võimas bergfriedi tüüpi ümar liigendamata valdustorn, mis kõrgus kaugele üle linnuse ja võttis enda kaitse alla kogu kaitserajatise läänepoolse osa. Teine väiksem ümartorn kaitses sillaväravat ja võis olla hiljem ehitatud. Pealinnuse hoovis oli ka kaev. Pealinnus ei olnud lihtsa ehitusega eeslinnusest kraavidega eraldatud, kuid asus viimasest meetri jagu kõrgemal. Hoonetest pole tänaseni midagi säilinud, aga nagu osadel müüridel näha, olid ruumidel palkkatused ja valitses lihtne stiil, nagu seda nõudis ka ehitusmaterjal – põllukivi tellise lisandiga.[33] Ehitamise kiirendamiseks ja lihtsustamiseks kasutati osades seintes, nagu paljudes saksa ordulinnustes tavaks[34], nn Schalenmauertechniki müüriladu, kus seina välis- ja sisepind laoti hoolikalt valitud maakividest, nende vahe aga valati täis väikseid kive, segu ja tellisetükke. Ka vundament tehti tavaliselt töödeldud põllukividest.

Eeslinnus oli ümara kujuga, selle kõrge müüriliin järgis kaldanõlva kulgu. Siin asusid majandushooned, sõdurite kasarmud ja teenijate elamud.

Praegune seisukord[muuda | muuda lähteteksti]

Linnusest on säilinud üksikuid kõrgemaid müürilõike ja kohati on ka jälgitav kaitsemüüri vundamentide kulgemine mäel. Mägi on puudest-põõsastest lage ja hästi vaadeldav. Suur osa mäest on kaetud rohtukasvanud varingurusudega. Lossimägedest avanevad head vaated ümbruskonnale ja Räisaku kesklinnale.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. EKI KNAB
  2. Läti kaart
  3. Räisaku kaart
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 Travelzone
  5. EKI KNAB
  6. 6,0 6,1 http://www.rezekne.lv/en/tourism/sightseeing/
  7. 7,0 7,1 7,2 Burgen und Stadtmauern in Europa, http://www.bernievancastle.de/index.php?option=com_content&view=article&id=1064
  8. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 82
  9. Neumann, Ordensburgen 312 ff
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 http://offtop.ru/castles/v10_96989__.php
  11. Rezekne koduleht, http://www.rezekne.lv/turisms/apskates-objekti/
  12. Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 162
  13. http://www1.uni-hamburg.de/Landesforschung/pub/orden1438.html
  14. "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 33, 48, ISBN 978-9985-62-622-1
  15. Index corporis historico-diplomatici Livoniae, Esthoniae, Curoniae: oder ..., Karl Eduard Napiersky, http://books.google.ee/books?id=yFRNAAAAYAAJ&pg=PA310&lpg=PA310&dq=Rositen&source=bl&ots=pWpeLU0o14&sig=F410wnmsEd-qj9JHF3rR8fC7ESA&hl=et&sa=X&ei=ZiQYUYSUF4yo0AXOkoDgDg&ved=0CGAQ6AEwCDhG#v=onepage&q=Rositen&f=false
  16. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 21, 22
  17. "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 44, 49, ISBN 978-9985-62-622-1
  18. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 27, 35, 36, 37
  19. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 45, 52
  20. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 81, 86, 97
  21. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 102, 109, 110
  22. Johann Renner, "Liivimaa ajalugu 1556 – 1561", Olion, Tallinn, 2006 a., tõlge Ivar Leimus, lk. 112, 113
  23. 23,0 23,1 Scriptores rerum livonicarum: Bd. I. Balthasar Russow., lk. 123
  24. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 239
  25. "Rakvere linnuse ajalugu I aastatuhandest XX sajandini.", Oliver Pagel, Odette Kirss, SA Virumaa Muuseumid ja Tänapäev, 2008, lk. 71, 73, ISBN 978-9985-62-622-1
  26. Otto v. Vietinghoffi ja Fabian v. Tiesenhauseni kiri hertsog Karlile, Rosittenist 1. III 1601, — Mittheilungen XVII, lk. 501.
  27. Dionysius Fabricius, "Liivimaa ajaloo lühiülevaade 1158 – 1610", Gustav Bergmann, 1795, Johannes Esto Ühing, 2010, tõlge Jaan Unt, lk. 53
  28. Geschichte der Familie von Wrangel vom Jahre Zw lfhundertf nfzig bis auf die ..., Henry von Baensch‏, http://books.google.co.il/books?id=NZPJ9k2GqugC&pg=PA290&lpg=PA290&dq=hans+wrangel+ludzen&source=bl&ots=aYW3ft9Mkj&sig=nnI88NiqlJtNvQtt7FpThjxG_Ss&hl=iw&sa=X&ei=VgaNUM77I4Hm4QT7x4GoCw&ved=0CCYQ6AEwAQ#v=onepage&q=hans%20wrangel%20ludzen&f=false
  29. Svea rikes historia under konung Gustaf Adolf den stores regering 3, Jonas Hallenberg‏, http://books.google.co.il/books?id=M5UCAAAAYAAJ&pg=PA381&lpg=PA381&dq=gustav+II+adolf+ludzen&source=bl&ots=S_e21Eu-GM&sig=gJvgQZGWyx65R5YyHpfFUhbN8Eo&hl=iw&sa=X&ei=KfCMUNy9HMrMswb-hIC4CA&ved=0CD4Q6AEwBA#v=onepage&q=gustav%20II%20adolf%20ludzen&f=false
  30. 30,0 30,1 http://www.rezekne.lv/ru/turizm/obekty-dlja-osmotra/
  31. Зона Путешествий – vaatamisväärsusi kogu maailmast, http://www.kartes.lv/?wp=57&lg=3&show_tb_map=true
  32. http://www.latvia.travel/et/sihtkoht/rezekne-lossivaremed
  33. 33,0 33,1 Armin Tuulse. Die Burgen in Estland und Lettland. Dorpater Estnischer Verlag. 1942. lk. 81, 82
  34. http://www.brandenburg1260.de/gerswalde.html

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]