Matti Moguči
Matti Moguči on Eesti kirjanduses tähelepanu pälvinud kirjanduslik müstifikatsioon – pseudonüüm, mida kasutasid ühiselt luuletaja Priidu Beier ja kunstikogujana tuntud Matti Milius. See sündis 1980. aastate algul varjunimena, mille all kirjutas tollase ühiskonna vastu protestivaid luuletusi peamiselt Beier, Milius kandis neid ette.[1] Miliuse väitel on pseudonüümi kasutanud teisedki autorid, näiteks Hasso Krull[2].
Esimesed kaks Moguči autorinimega luulekogu olid "Mina – Eiffeli torn" (1982) ja "Mina – metsikuim mehike" (1984). Ametlikult sai trükiloa alles kolmas luulekogu, 1989. aastal ilmunud "Õrn ja rõve".[1] Luulekogu tutvustamiseks korraldasid Milius ja Beier ühise turnee mööda Lõuna- ja Kesk-Eestit[3]. 1989. aastal avaldas Moguči luulevaliku ka ajakiri Vikerkaar nr 4 ("K. J. Petersoni mälestussamba avamise puhul", "Kooljate ball", "Hymn KGB-le", "Rändaja", "Järelhyye iseendale", "Laul")[4]
1993. aastal Beieri ja Miliuse suhted jahenesid. 1998. aastal avaldas Moguči nime all uue kogu "Sind armastan, president Meri: luulet aastaist 1995–1998" Matti Milius. Beier ähvardas kirjastus Umara kohtusse anda, kuna Matti Moguči oli tema ametlikult registreeritud pseudonüüm. Miliuse hinnangul oli varjunimi ühine, kuid ta siiski vabandas Beieri ees ja lisas raamatule vahelehe, mille järgi on kogu autor Mats Maalen.[1]
Ka Moguči kaks käsikirjalist luulekogu avaldati lõpuks trükis: 1999. aastal "Mina – Eiffeli torn" ja 2005. aastal "Mina – metsikuim mehike".
Priidu Beieri looming, mis koondus Moguči nime alla, on olnud valdavalt maskuliinne, jõuline ja käsitlenud ka otseselt seksuaalseid teemasid, säilitades samas Beierile omase (enese)iroonia. Nõukogude kirjanduses valdavalt taunitud teemad ja otsekohene keel muutsid Moguči kuju toonases õhustikus skandaalseks, sellele aitas kaasa Miliuse kui poolpõrandaaluse kultuuritegelase kuvand. Sven Kivisildniku hinnangul on Moguči-luule Beieri loomingu paremik, ta taunis innukalt selle väljajätmist autori soovil Beieri 2008. aastal ilmunud valikkogust.[5]
Moguči nime all avaldatud tekste on kasutanud muusikas ansamblid Rosta Aknad (luuletus "Olen Sappho!"), J.M.K.E. ja Vennaskond ("Dostojevskilik Doris", luuletus Doris Karevast).
2004. aastal tegi Tartu režissöör Toomas Griin omaaegsest müstifikatsioonist filmi "Moguči". [6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Tiit Tuumalu "Milius armastab presidenti"[alaline kõdulink] Postimees, 06.01.1999
- ↑ Doris Kareva "Autor välja!"
- ↑ Sakala, 19.04.1990
- ↑ http://www.vikerkaar.ee/?page=Arhiiv&a_act=content&a_number=36
- ↑ Kivisildnik "Kuritegu eesti kirjanduses – geeniuse kohitsemine"[alaline kõdulink] Pärnu Postimees, 25.01.2008
- ↑ "Kinokohvikus: "Kinolinn Tartu"" Tartu linnamuuseum, 12.04.2002
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jaak Urmet, "Lähemalt ühest legendist" (pseudonüümist Matti Moguči) – Vikerkaar 2000, nr 4, lk 81–90
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Doris Kareva "Autor välja!"