Political Philosophy

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

"Political Philosophy" on Jean Hamptoni sissejuhatav raamat poliitikafilosoofiast. See ilmus 1997. aastal Westview Pressi sarjas "Dimensions of Philosophy". Kui autor suri, oli ta käsikirja juba kirjastusele ära andnud.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Sissejuhatus[muuda | muuda lähteteksti]

Poliitikafilosoofia aine on poliitilised ühiskonnad: mis need on, millised vormid on õigustatavad ja mida need peaksid tegema. Poliitikafilosoof ei püüa konkreetseid poliitilisi ühiskondi pindmiselt kirjeldada, vaid mõista riikide süvaaluseid ja eetilist õigustatust. Missugune peab ühiskond olema, et olla poliitiline ühiskond? Kuidas poliitilised ühiskonnad tekivad? Miks peaks neid pidama moraalselt legitiimseteks? Kuidas eristada head poliitilist ühiskonda halvast? Kuidas on inimesed neis ühiskondades omavahel seotud? Võimalike vastuste sõnastamiseks peab poliitikafilosoof tegelema nii mõisteanalüüsi kui ka moraaliteooriaga. Paljud, kuigi mitte kõik vastused on ikka veel vaidluse all.

1 Poliitilise autoriteedi probleem[muuda | muuda lähteteksti]

Me allume pidevalt reeglitele, mida me pole otseselt ise teinud, nimelt seadustele. Neid jõustavad teatud inimesed, kes järgivad reeglite loojate juhtnööre ja määravad karistusi nende rikkumise eest. Reeglite rikkumine toob tõenäoliselt kaasa soovimatud tagajärjed. Pinnapealselt tundub see tähendavat, et kui mind valitsetakse, siis peale allutamise mind ka sunnitakse. Kas see allutamine on tõesti moraalselt lubatav, eriti kui inimesed vajavad õitsemiseks vabadust? Mis vahe on heana ja halvana tunduval kontrollil? Kaheaastase lapse ohjeldamist vanema poolt ei peeta tavaliselt mitte ainult lubatavaks, vaid ka moraalselt nõutavaks. Püssimehe kontrolli püssi ähvardusel röövitud ohvri üle peetakse tavaliselt väga lubamatuks, seda taunitakse kui moraalselt õigustamatut, õiguste rikkumist. Vanema kontrolli lapse üle peetakse moraalselt õigustatuks ja lapse õigustega kooskõlas olevaks, isegi neid toetavaks. Mis vahe siin on? Ja kuna poliitiline kontroll erineb oluliselt vanema kontrollist lapse üle, siis miks seda peaks pidama heaks kontrolliks? Intuitiivselt me ütleme, et head kontrollimise vormid tulevad mingit laadi autoriteedist, mis kontrollijal kontrollitava üle õiguspäraselt on, näiteks vanemal lapse üle, õpetajal õpilaste üle, preestril koguduse üle. Kust see tuleb? Kas poliitilise ühiskonna valitsejatel on see? Kui on, siis mis liiki see on? Igatahes pole see sama mis lihtsalt võim. Autoriteet on seotud õigusega valitseda. Kui valitsejatel on õigus anda ja jõustada seadusi, siis neil on poliitiline autoriteet. Sellega on seotud alamate kohustus autoriteetse valitseja käskudele alluda. Kui ma alamana pean valitsust autoriteetseks, siis ma ei allu mitte ainult sanktsiooni kartuses, vaid ka usust, et ma peaksin alluma. Seadus tekitab mulle kohustuse sõltumatult selle sisust. See kohustus on mõeldud üle trumpama kõik põhjendid selle täitmise vastu (me võime küll pidada erandiks moraaliprintsiipidel põhinevaid põhjendeid, nagu soovitavad kodanikuallumatuse aktivistid). Inimesel on poliitiline autoriteet teise inimese üle siis ja ainult siis, kui asjaolu, et esimene nõuab teiselt mingi teo tegemist, annab teisele põhjendi see teha sõltumata selle teo iseloomust, kusjuures see põhjend on mõeldud üle trumpama kõik (või peaaegu kõik) põhjendid seda tegu mitte teha. Aga kust see tuleb? Mis laadi autoriteet valitsejatel on? Mis valdkonnas on neil autoriteet reegleid teha ja jõustada? Kas igas inimelu valdkonnas? Kas nende autoriteedil on moraalsed piirangud? Kas nende tehtud reeglite autoriteet (siduvus) sõltub nende moraalsest sisust? Thomas Hobbesi järgi on poliitiline autoriteet nii ulatuse kui ka sisu poolest piiramatu. John Locke'i järgi on see mõlemas suhtes oluliselt piiratud. Igal juhul on poliitiline autoriteet nii suur, et see puudutab alamate elu ja surma. Kõige ilmsem on see karistuste puhul, aga isegi kui surmanuhtlust ei ole, avaldub see riigi õiguses pidada sõda ning kasutada surmavaid vahendeid ohtlike õigusrikkujate jälitamiseks. Kuidas seda legitiimsena kaitsta? Anarhistid on jõudnud järeldusele, et seda ei saa kaitsta, ning kritiseerinud vaadet, et poliitiline domineerimine on domineerimise moraalselt õigustatud vorm. Anarhistide järgi on ainus moraalselt kaitstav inimühenduse vorm niisugune, kus ükski inimene ega institutsioon ei anna käske jõu kasutamise toel. Anarhistid mõjutasid kodanikuallumatuse ja rahumeelse revolutsiooni pooldajaid, kuid nii Mahatma Gandhi kui ka Martin Luther King tahtsid võidelda ainult ebaõiglase valitsemise, mitte valitsemise kui niisuguse vastu. Nad uskusid mingisuguse poliitilise autoriteedi vormi legitiimsusesse. Ent kuidas seda näidata, kui valitsemine on sundiv?

Jumaliku autoriteedi teooria[muuda | muuda lähteteksti]

Jumaliku autoriteedi teooria järgi on valitsejal legitiimne autoriteet inimesi valitseda siis ja ainult siis, kui see autoriteet kuidagi tuleb Jumala autoriteedist inimese üle, mida peetakse kaheldamatuks. Kas Jumala autoriteet tuleb tema võimsusest või tema headusest? Või on see kuidagi fundamentaalne ning Jumalale loomupärane?

Ideel, et valitseja autoriteet tuleneb Jumala autoriteedist, on olnud kolm põhilist vormi. Esiteks, valitseja ongi Jumal inimese kujul. Teiseks, valitseja on Jumalaga kuidagi seotud või tal on mingi jumalik staatus (näiteks Vana-Egiptuses jumala ja kuningliku ema poeg, Sumeris jumalanna abikaasa, mõlemal maal sageli jumaliku piimaga toidetud). Kolmandaks, Jumal on valitsejale autoriteedi andnud. Seda jumalike õiguste teooriat pooldas näiteks Robert Filmer, kelle järgi Euroopa monarhid on pärinud Jumala antud poliitilise autoriteedi Aadamalt. (Üldisemalt on ka vanema autoriteet lapse üle ja mehe autoriteet naise üle pärilik.) Kõige ilmsem raskus oli see, et kõik Euroopa monarhid olid usurpaatorite järeltulijad. Seda sai õigustada ainult sellega, et Jumal mõnikord otseselt sekkub ning võtab pärijalt võimu ära ja annab selle usurpaatorile. Mõned kuningad väitsid (James I), et Jumal autoriseerib iga valitseja otseselt. Tundub, et kui võim saadakse Jumalalt, siis saab pretendeerida õigusele valitseda nagu väike jumal. Monarhid peavad küll hoolitsema oma alluvate heaolu eest nagu isa (Jumal on ju rahvaste isa), kuid nende autoriteet on absoluutne. Inimesed on nende orjad, kel pole vabadust valitsejat ega valitsemisvormi valida. Tänapäeval on see teooria peaaegu täielikult poolehoiu kaotanud. Esiteks, jumalikku autoriteeti ei saa tõestada. Võidakse küll öelda, et tõestuseks on võimule saamise fakt, siis võidakse vastu väita, et poliitilise autoriteedi annab võim, mitte poliitiline toetus. Pealegi on mõeldav, et võimule ei saanud mitte Jumala väljavalitu, vaid keegi teine. Seetõttu ei ole otsustamisel selle üle, kellel on poliitiline autoriteet, jumaliku autoriteedi teoorial tähtsust. Teiseks, jumaliku autoriteedi teooria viinud mõned valitsejad mõttele, et nende võim on ulatuse ja sisu poolest piiramatu. Selline arusaam jätab võimaluse võimu kuritarvitamise õigustamiseks.

Loomupärane alluvus[muuda | muuda lähteteksti]

Paljud leiavad, et neil on õigus valitseda loomi, keda nad "omavad". Enamik inimesi ei omista kariloomadele õigust sõltumatusele ega sõnaõigust perekonna või talu asjades. Nad peavad enesestmõistetavaks, et loomad ei ole nendega võrdsed. Ühe teooria järgi on inimesed loomade hoidjad, teise järgi on nad loomade peremehed, milleks annab õiguse nende üleolek. Loomade väiksem mõtlemisvõime võimaldab ja lubab inimestel nende üle valitseda (ja vähemalt mõnikord) neid oma moraalselt lubatud huvides (näiteks selts, toit) kasutada. Seejuures on inimestel küll moraalsed kohustused loomade vastu, näiteks mitte neid asjatult piinata. See on näide usust "loomupärasesse alluvusse", teooriast, mille järgi mõnedel olenditel on niisugune loomus, et nad vaistlikult alluvad (ja peaksidki alluma) neile, kelle loomus sobib nende üle valitsemiseks. Seda vaadet väljendab juba 8. psalm. Kas aga saab olla loomupärast valitsemist inimeste seas? Ajaloos on seda üldiselt eeldatud. Seda nimetab Hampton poliitilise autoriteedi loomupärase alluvuse teooriaks. Sellega on õigustatud nii orjandust, rassismi kui ka naiste allutatust. Mõnikord lubatakse alaväärse omamist, mõnikord eestkostet. Aga esiteks, kas inimesed ikka on nii ebavõrdsed, et selle tagajärjel ühed teisi valitsevad? Ja teiseks, miks loomupärane üleolek annab õiguse valitseda ja mis laadi loomupärane üleolek selle annab? Üks vastus oleks see, et selle õiguse annab loodus ise, nagu emamesilasele õiguse valitseda töömesilaste üle. Aga ei saa väita, nagu alluvad ei saaks ise valitsema hakata, sest nii ju ühtelugu juhtub. Siis saab seda vastust kaitsta väitega, et tegu on loomuvastaste kõrvalekalletega, mis ei saa kuigi kaua kesta. Ent sel juhul omistatakse loodusele normatiivsus, mida tänapäeva teaduslik maailmapilt ei toeta. Siiski kasutavad seda argumenti need, kes ütlevad, et mõned järglaste saamise viisid ja mõned seksuaalpraktikad on loomuvastased, ning sellele toetub ka inimeste loomupärase võrdsuse idee, kui see tähendab, et me oleme võrdsed looduse moraaliprintsiipide jõul. Teine vastus on teadusliku maailmapildiga paremini kooskõlas: alaväärne peaks üleolevale alluma parajasti siis, kui alaväärsus on seda laadi, et üleolevale allumine on lõppkokkuvõttes alaväärse huvides või selle kogukonna huvides, kuhu ta kuulub. Niisugune alaväärsus võiks olla näiteks halvem mõtlemisvõime. See on "konsekventsialistlik" argument loomupärase alluvuse kasuks.

Sellise seletuse pakub Aristoteles "Poliitikas". Loomupärasel domineerimisel on Aristotelese järgi kaks vormi: loomupäraste isandate domineerimine loomupäraste orjade üle ja meeste domineerimine naiste üle. Nii loomupärased orjad kui ka naised on halvema mõtlemisvõimega. Loomupärasel orjal on nii palju mõistust, et käsku täita, kuid mitte nii palju mõistust, et endale või teistele käske anda. Aristoteles väidab, et niisugune domineerimine ei ole mitte ainult vältimatu, vaid ka nii isandale kui ka orjale hea. Isand saab "elusa tööriista". Hiljem on öeldud, et orjapidamine teeb isanda õilsamaks, kohusetundlikumaks, lihvitumaks. Kuigi see väide kõlab absurdsena, tahtsid orjanduse pooldajad seda uskuda. Aristoteles ütleb, et ori vajab isandat sellepärast, et tal ei jätku mõistust omaenese eluplaani koostamiseks. Osaledes isanda elukavades, saab ta osaleda projektides, milles ta iseenda mõistusest turvaliselt ja tõhusalt osaleda ei saaks. Ori hakkab end nägema isanda laiendusena, kes saab kasu, kui isanda asjad hästi edenevad. Sellepärast on tal põhjust isanda plaane kohusetundlikult edendada. Aristoteles ütleb, et loomupärased orjad otsivad aktiivselt alluvust selle heade tagajärgede pärast, kui miski teda ei takista. Orjanduse pooldajad USA-s väitsid, et Ameerika orjandus parandab ka orja iseloomu, tsiviliseerides teda, pöörates teda kristlusse ning pakkudes talle piiranguid, mis hoiavad teda moraalsel teel. Need arvamused tunduvad fantastilised. Ent ei Aristoteles ega orjanduse pooldajad Ameerikas ei ütle, et kui konkreetsel juhtumil need head tagajärjed jäävad olemata, siis ori võib mässu tõsta. Kui kogu orjanduse praktikat legitimeerivad üldised head tagajärjed, siis isegi kui mõned isandad ei valitse oma orje hästi, ei kaota nad õigust neid valitseda. Ateenas ja Ameerika lõunaosariikides kaitsti orjandust muidugi ka sellepärast, et see oli nende majandusele vajalik, aga orjanduse pooldajad väitsid, et orjandus on ka üldiselt õiglane, sest see (tavaliselt, kuigi mitte alati) vastab hästi väga erinevat laadi inimeste vajadustele. Aristoteles ütleb, et loomupärane alluvus on kogukonnale hea, sest kui orjad võtaks loomuvastaselt isanda rolli, tooks see häda. 2. raamatus vaatleb ta neid riike, mis julgustasid alaväärseid valitsema, ja teeb ülevaate selle halbadest tagajärgedest. Kõige rohkem kannatavad need, ekslikult arvasid, et nad suudavad valitseda.

Naistel, kes pole loomupärased orjad, on küll täielik mõistus, kuid see pole "tõhus". Kommentaatorite arvates peab ta silmas seda, et tunded ei lase nende mõistusel valitseda. Sellepärast peavad neid valitsema need, kellel mõistus pidevalt valitseb. See tagab nende turvalisuse. Naised on nagu lapsed. On olnud suhteliselt vaieldamatu, et vanematel on laste üle autoriteet, sest nood ei suuda end täielikult mõistusega valitseda, sest neil pole järelduste tegemiseks vajalikku kogemust või nad ei ole igasuguste arutluste jaoks intellektuaalselt küpsed või tunded saavad neist kergesti võitu. Hiljem on naiste allutatuse põhjusena sageli nimetatud naiste võimule saamise väidetavaid halbu tagajärgi, kuigi sageli on peale ebatõhusa mõtlemisvõime rõhutatud teisi naiste väidetavaid nõrkusi (näiteks argus, kalduvus paanikasse sattuda, vastumeelsus avalikkuses osaleda, agressiivsuse puudus). John Knox väitis, et naise valitsemine riigis on loomuvastane ja Jumala tahte vastane ning õigluse õõnestamine. Asi ei ole mitte niivõrd nende mõistuse võimetes kui heaks valitsemiseks hädavajalike vooruste puudumises: nad on loomu poolest nõrgad, kannatamatud ja rumalad ning kogemus kinnitab, et nad on muutlikud, julmad ning nõuandmise ja valitsemise vaimuta. Jean-Jacques Rousseau leidis, et naiste ideaalne kasvatus paneb nad rõõmsalt alluma meestele, mis on pahelise loomuse tõttu neile kohane.

Kuigi tänapäeval on vähe neid, kes arvavad, et mõned inimesed on loomupäraselt orjad, leidub palju neid, kes arvavad, et ühed inimrühmad peaksid teisi (näiteks mehed naisi või valged mustanahalisi) valitsema, sest need teised ei suuda end ise valitseda.

Loomupärase alluvuse ideed ka kritiseeritakse. Mõte, et ta vajab hooldamist, on enamikule inimestele solvav ning põhjustab sageli viha ja isegi vägivalda. Mõte, et keegi vajab eluks ajaks isa, on paternalistlik. Institutsionaliseerituna (näiteks Jim Crow' seadused, seksistlikud töökeelud) kujundab see inimeste eluväljavaateid ning mõjutab nende võimalusi elada väärikalt. Miks see idee on väär? Esiteks, tõendid näitavad, et valitsemiseks oluliste omaduste poolest on inimesed võrdsed. Loomupärase alluvuse idee pooldajad tavaliselt ei täpsustagi, milles kõnealune ebavõrdsus seisneb. Inimestevahelised erinevused on küll olemas, kuid sellest ei tundu piisavat poliitilise valitsemise õigustamiseks. Aristotelese järgi loeb ainult võime oma elu mõistuspäraselt suunata. Enamik teisi loomupärase alluvuse pooldajaid jätab tähelepanuta, et seda saab õigustada ainult teatud liiki ebavõrdsusega. Aristoteles toob välja kaks mõistuspärase enesesuunamise võimetuse liiki, mis alluvust õigustavad: võimetus kaalutleda (orja võimetus) ja võimetus tõhusalt kaalutleda (naise võimetus). Aga ta ei tõesta kumbagi ega tõesta, et meestel, kelle ta teeks isandateks, seda võimetust ei ole. Tal ei õnnestu ka legitimeerida orjandust, sest majanduslikud ülesanded, mida naised ja orjad täitsid, eeldasid just sellist tõhusa kaalutlemise võimet, mis õigustab nende poliitilist võrdsust. Kuidas saab olla, et orjal on piisavalt mõistust, et olla inimene ja suuta täita orjalt nõutavaid ülesandeid, aga enesesuunamiseks ei ole? Paljud kommentaatorid on väitnud, et Aristotelese õpetus loomupärastest isandatest ja loomupärastest orjadest on vastuoluline. Kui orjal jätkub mõistust, et saada aru mõistuspärasest käsust ja seda täita, miks ta ei saa siis ise selliseid käske koostada? Ja kuidas saab tõestada, et naised teevad elu kavandamisel ja tegude suunamisel tõenäoliselt rohkem vigu või neil on ebapiisav võime oma elu mõistuspäraselt suunata, kui Aristotelese järgi peavad naised kasvatama Ateenas vabu poisse, et nad oleksid võimelised linna juhtima hakkama? Knox ja Rousseau väidavad ilma empiirilise toega enesekindlalt, missugused naised on. Valitseva rühma tõendamata väide, et nad teavad, et nood inimesed on meist halvemad, näitab, et argument põhineb rohkem soovmõtlemisel ja võimu saavutamise soovil kui tõenditel, et allutatud rühm vajab valitsemist. Võib-olla kartes oma empiiriliste väidete nõrkust, on loomupärase alluvuse toetajad korraldanud neile, keda nad valitseda tahavad, keskkonna, mis muudaks nad "alamateks" olenditeks, kes paistavad sellist valitsemist vajavat ning aktsepteerivat ja tervitavat. Inimestele, kelle üle tahetakse valitseda, tagatakse halb toit, halvad õppimisvõimalused, halb eluase, halb juurdepääs korralikele töökohtadele jne. See on nagu räkit, mida võib olla raske läbi näha. Peaaegu kõigi moodsate moraali- ja poliitikafilosoofide järgi on tõsi see, et selle võime poolest me oleme kõik enam-vähem võrdsed, nii et pole erinevust, mis õigustaks, et ühed oleks teiste hooldajad. See väide põhineb osalt selle pooldajate arvates empiiriliselt kinnitatavatel faktidel: vaatlused ja moodsate demokraatiate kogemus näitavad, et pole inimeste rühma (peale väikeste laste, sügava vaimse puudega inimeste, teadvuseta inimeste ja raskete vaimuhaigete), kelle mõtlemisvõime, elukogemus või kirgede kontrollimise võime oleks nii vilets, et nad ei saa oma elu ise suunata. On küll inimesi, kes ei ela teiste silmis edukalt (sest nad rikkuvad seadusi, jäävad vaeseks või hätta), kuid seda ei saa seostada ühegi inimrühmaga. Veel enam, Hampton väidab, et see edutus ei tule mitte mõistuspärase enesesuunamise võime puudumisest, vaid inimese vabast valikust elada teatud liiki elu, mille eest me peame teda moraalselt vastutavaks (see näitab, et me ei pea teda vaimselt võimetuks). Moodsa demokraatia kaitsjad lükkavad tagasi igasuguse loomupärase alluvuse teooria, kuigi neis ühiskondades on olemas räkit (näiteks rassistlikud ja seksistlikud praktikad).

Autoriteet Hüvelt[muuda | muuda lähteteksti]

Platonilt pärineb perfektsionistlik poliitilise autoriteedi teooria. See on erijuht üldisest väitest, et ühel inimesel on mingis valdkonnas teise üle autoriteet siis ja ainult siis, kui tal on selles vallas suuremad teadmised või asjatundmine. Sellel põhinevad lapsevanema, õpetaja ja õpetlase autoriteet. Perfektsionisti järgi saab valitseja autoriteeti õigustada ja see saab üldse olemas olla ainult juhul, kui tal on erilist laadi suuremad teadmised. Mis laadi teadmised need oleks? Platoni järgi oskab see, kes valitseb autoriteediga, teha kogukonda õnnelikuks, rakendades igas asjas õiglust. Poliitiline autoriteet tuleb Hüvelt eneselt, poliitiline autoriteet ainult vahendab Hüve tekitatud autoriteeti. "Riigis" väidab Platon, et inimene koosneb mõistuslikust, emotsionaalsest ja himulisest osast. Kuigi õnneliku elu jaoks on kõik need vajalikud ja väärtuslikud, peab mõistuslik osa teiste osade üle valitsema, muidu hakkab inimene tegema valesid asju valesti. Himuline osa võib olla metsik ja seadusetu ja emotsionaalne osa võib tekitada ohjeldamatuid viha- ja vägivallasööste. Õigesti arenenud mõistuslik osa saab mõlemat ohjeldada. Ta saab seda teha õigesti, sest tal on ligipääs Hüvele, mille poole Platoni järgi kõik oma elus püüdlevad ja mida nad järgivad. Õiglane teab tõde ja valitseb end mõistuse abil Hüve ettekirjutuste järgi.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hampton, Jean (1997). Political philosophy. Boulder, Colorado: Westview Press. ISBN 9780813308586