Pliimennik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Pliimenniku pulber

Pliimennik (ka lihtsalt mennik ja pliipunane) on ere-oranžpunane värvipigment, mida keskajal kasutati laialdaselt käsikirjade kirjutamisel ja kaunistamisel, samuti õli- ja temperamaalis, näiteks ühe komponendina inkarnaadi segamisel. Koostiselt on see tripliitetraoksiid Pb3O4. Tänapäeval kasutuselt kõrvale jäänud vähese valguskindluse ja mürgisuse tõttu.

Värvainete indeksis on pliimenniku tähised PR 105 (Pigment Red 105) ja C.I. 77578, CAS-number on CAS 1314-41-6.[1]

Etümoloogia ja sõnavara[muuda | muuda lähteteksti]

Keskaegne käsikiri Escorialist. Pliimennikut kasutati initsiaalide ja lõigumärkide (pilcrow, Absatzzeichen) joonistamiseks, samuti illustratsioonide koloreerimiseks, millest on tulnud tava nimetada käsikirjade illustratsioone miniatuurideks

Eesti keelde on sõna jõudnud laenuna saksa keelest.[2] EKI soovitab eelisterminina kasutada sõna pliimennik[3] menniku, pliipunase jm asemel.

Menniku värvi erepunast tähistab omadussõna mennikpunane (ladina keeles miniata).[4]

Pliimenniku tähenduses kasutatakse eksitavalt ka sõna tinamennik, tinamenning.[5][6]

Saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Mennikut leidub mineraalina (minium) looduses[7] ja sellest tehti värvi juba antiikajal. Koostiselt on ta plii(II,IV)oksiid, mis sisaldab nii Pb2+ kui ka Pb4+ ioone, ja ta keemiline valem on Pb3O4. Vana- ja keskajal tehti pliimennikut pliivalge kuumutamisel õhu käes umbes 450 kraadi juures, ta kuulub varaseimate kunstlikult sünteesitud pigmentide hulka. Värvus sõltus töötlemise kestusest.[8]

Omadused[muuda | muuda lähteteksti]

San Francisco Kuldvärava silla (arhitekt Joseph Strauss, 1937) jooksvaks korrashoidmiseks kulus iganädalaselt 2 tonni pliimennikut[9]

Erepunase värvusega raske kristalliline aine. Lahustub lahjendatud hapetes, ent on vees praktiliselt lahustumatu - seda ei saa kasutada freskomaalis ega vesivärvides.

Hea kattevõimega pigment, ent pikal valguse käes seismisel pleegib. Ei saa kasutada koos auripigmendiga,[10] sest kokkupuutel sulfiididega mustub.[11]

Mürgisuse annab pigmendile pliisisaldus (plii on mürgisuselt kolmas element elavhõbeda ja kaadmiumi järel). Mürgistus tekib pikaajalisel ja korduval kokkupuutel, näiteks tööstuses (akude ja klaasi tootmine, korrosioonivastane töötlemine). Pliimennik on inimesele tõenäoliselt kartsinogeense toimega.[12]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Maalikunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Pliimenniku kasutamise kõrgaeg jääb vana- ja keskaega. Keskajal kasutati seda eelistatult raamatumaalis nii Pärsia, Bütsantsi kui ka Lääne-Euroopa käsikirjades. Kinaveri kõrval oli pliimennik üks värvipigmente, mis oli sageli inkarnaaditooni koosseisus, samuti teistele värvidele sooja tooni andjana. Seda on leitud Rode altari skulptuuridelt[13] ja Pühavaimu altari tabernaaklilt,[14] baroksetelt vappepitaafidelt[15] ja renessanssmaalidelt, nagu Raffaeli "Ansidei madonna", Hieronymus Boschi "Kristuse pilkamine" või El Greco "El Expolio".[10] Ka Edgar Degas' üleni punastes toonides maal "Coiffure" ("Juustekammimine") sisaldab suurtel pindadel pliimennikut.

Klaasis, keraamikas ja emailis[muuda | muuda lähteteksti]

Pigment leiab kasutust lisaks kunstile ka käsitöös ja tehnoloogias. Sulatatud klaasimassile lisatult annab pliiklaasi (tavalisest säravam, suurema murdumisnäitajaga klaas, mida kasutatakse vääriskivide jäljendamisel). On oluline komponent klaasjates emailides, mille poolest olid kuulsad Bütsantsi ja Prantsusmaa (Limoges) meistrid.[16]

Tehnikas[muuda | muuda lähteteksti]

Mennikuvärviga korrosiooni vastu töödeldud paadikere

Korrosioonivastase kruntvärvi koostises raud- ja teraskonstruktsioonide värvimiseks kasutati mennikuvärvi 20. sajandi lõpulgi.[11] Tänapäeval on selle värvi kasutamine taunitud, sest värv põhjustab õhu ja vee saastumist pliiga.

Samuti kasutatakse pliimennikut ühe komponendina pliiakudes.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]