Lõigumärk

Allikas: Vikipeedia
Märk eri fontides: Helvetica Arial Consolas Garamond Baskerville Palatino Gentium
Lõigumärgi oletatav kujunemine sõna capitula esitähest
Lõigumärgid tekstis 1500. aasta trükises

Lõigumärk (sks Absatzzeichen, inglise keeles pilcrow) on käsitsi kirjutatud märk või tüpograafiline sümbol uue lõigu alguse märkimiseks.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Ladina tekstides[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka kirja lõigumärgi asemel, mis kujutas endast horisontaaljoont lõigu algusest vasakul, hakati kasutama tähte k, lühendit ladinakeelsest sõnast kaput 'pea', st uue mõtte algus ehk pea. Umbes 300 aasta paiku eKr tuli lõigu vm tekstiosa kohta kasutusele ladinakeelne sõna capitulum 'peake' ja lõigu algust hakkas tähistama täht C.

Keskajal[muuda | muuda lähteteksti]

1100. aastatel oli C-täht täielikult asendanud K-tähe kasutuse. Kirjutajad jätsid enamasti lõigu algusse ruumi, kuhu sai värviga või erivärvilise tindiga kirjutada lõigumärgi; sellest, kui see koht jäi tühjaks, kujunes tänapäeval tuntud taandrida. Rubrikaatorid lisasid tähele sageli kaks vertikaaljoont ja täitsid tähe ümara osa tindiga (⸿), võib-olla parema nähtavuse huvides, nii et see hakkas sarnanema tänapäeval tuntud lõigumärgile (¶).[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]