Personaalprintsiip
Personaalprintsiip on Karl Renneri ühiskonnakorralduslikest ideedest lähtudes põhimõte, mille järgi riigisisest ühiskonda ei struktureerita väiksemateks üksusteks (omavalitsusteks) mitte territoriaalse loogika alusel, vaid vastavalt üksikisikute vabatahtlikule jagunemisele kultuuriliste ja keeleliste tunnuste alusel moodustatud kogukondadesse.
Tänapäeval kasutatakse Renneri ideedest lähtuva personaalprintsiibi mõistet eelkõige keeleliste õiguste kontekstis. Vähemal määral viidatakse sellele ka mitteterritoriaalset autonoomiat käsitlevas kirjanduses selgitamaks Renneri ja teiste autonoomiateoreetikute ideede olemust.
Renneri nägemus[muuda | muuda lähteteksti]
Personaalprintsiip kui ühiskonnakorralduse põhimõte on laiemalt tuntuks saanud Austria sotsiaaldemokraadi Karl Renneri ideedest Austria-Ungari mitmerahvuselise ühiskonna ümberkorraldamiseks. Renner oli vastu riigi jagunemisele territoriaalseteks autonoomseteks üksusteks, pidades seda julmaks ja ebasobivaks lahenduseks etnilise mitmekesisuse probleemile. Ta leidis, et kõik taolisel territooriumil elavad rahvusrühmad muutuvad sellises olukorras paratamatult üksteise suhtes vaenulikuks ja tulemuseks on lõputud konfliktid, kuna iga rühm püüdleb suurema võimu poole, et oma huvisid kaitsta. Samuti kaasneb sel juhul titulaarrahvuse hoiak, et ülejäänud rahvusrühmad peavad talle alluma.[1][2]
Renneri välja pakutud personaalprintsiip oleks seevastu rahvused territooriumi survest vabastanud. Tema nägemus personaalprintsiibi toimimisest tugines eeldusele, et üksikisikuid ei kategoriseerita rahvusrühmadesse mitte objektiivsete tunnuste alusel, vaid vastavalt nende vabale tahtele. Kuna kuuluvusest ühte või teise rahvusrühma lähtuvad ka vastavad õigused ja kohustused, sai ühiskond Renneri arvates toimida ainult siis, kui üksikisikud on andnud oma nõusoleku konkreetsetesse rühmadesse kuuluda. Personaalprintsiibi toimimiseks olid Renneri järgi vajalikud rahvusnimekirjad, millesse registreerumise võimalus pidi kõigile riigi kodanikele olema tagatud olenemata sellest, millises riigi osas nad elasid.[3]
On leitud, et Renneri arusaam etnilisest identiteedist oli personaalprintsiibi sõnastamisel paindumatu ja ülemäära lihtsustatud, kuivõrd ta ei võtnud arvesse identiteedi dünaamilisust. Arvatakse, et ta eeldas vaikimisi, et indiviidid registreeruvad just sellesse kogukonda, millega nad on kõige tihedamalt seotud, kusjuures sobiv rahvusrühm oleks võimalik olnud valida ainult etteantud nimekirjast. Tema arusaam etnilisest identiteedist ei pruukinud olla siiski sel määral lihtsustatud, kui kriitikud on väitnud. Olles pärit segarahvastikuga Määrimaalt, oli ta kokku puutunud mitmekeelsuse, võõraste rahvusrühmade domineerimise, akulturatsiooni ja assimilatsiooniga. Renner teadvustas, et inimesed ei pruugi kindlalt teada, millisesse rahvusse nad kuuluvad või et nad on tihedalt seotud kahe kultuuriga, mis mõlemad nende identiteeti mõjutavad. Seega oli tänapäevane arusaam dünaamilisest ja mitmikidentiteedist Rennerile tuttav.[3]
Teadvustades etnilise identiteedi keerukust, leidis Renner, et kõigil inimestel peaks olema vabadus soovi korral mistahes põhjusel ja ajahetkel loobuda oma senisest rahvuse deklaratsioonist ja valida uus rahvusrühm. Renneri nägemuses ei pidanud rahvuse deklaratsioon peegeldama mitte indiviidi lojaalsust valitud rahvusrühmale, vaid olema vahend avalike teenuste pakkumise korraldamiseks. Rahvuse ametliku deklareerimisega väljendas inimene seega soovi, et riik suhtleks temaga teatud keeles.[4]
Õigused, mida Renneri ühiskonnakorralduslik mudel ette nägi, oleks olnud siiski kollektiivsed, mitte individuaalsed. Rahvusrühmad oleks Renneri järgi koondunud õiguslikult tunnustatud kogukondadesse, mis tegelevad oma pädevusvaldkonda kuuluvate ja rahvuslike huvidega seotud valdkondade haldamisega. See lahendus oleks taganud konkreetsete rahvusrühmade huvide kaitse ka neis piirkondades, kus nad moodustasid arvulise vähemuse. Samuti oleks kõigile rahvusrühmadele olnud tagatud kultuuriautonoomia, mis samas ei oleks pakkunud võimalusi täielikuks poliitiliseks enesemääratluseks, mida nad Renneri nägemuses ka ei vajanud.[5]
Mõiste hilisem kasutus[muuda | muuda lähteteksti]
Personaal- ja territoriaalprintsiibist on viimastel aastakümnetel sageli räägitud seoses keeleliste õiguste problemaatikaga. Need terminid on jõudnud akadeemilisest keelekasutusest ka avalikesse diskussioonidesse, eriti riikides, mis on ametlikult mitmekeelsed (näiteks Belgia ja Kanada). Personaalprintsiibi mõiste kasutus on seotud küsimusega, kas teatud piirkondades vähemuses olevad keelekogukonnad (näiteks prantsuskeelsed kanadalased Ontarios või hollandi keelt kõnelevad belglased Valloonias) on õigustatud saama avalikke teenuseid oma emakeeles.[6]
Üldjoontes peetakse keelelise personaalprintsiibi all silmas, et teatud keele kõnelejal on õigus oma keelelisi õigusi kasutada mistahes piirkonnas sellise territoriaalse üksuse (näiteks riigi) piires, mis on personaalprintsiipi rakendab. Personaalprintsiibi pooldajad leiavad, et territoriaalprintsiibi rakendamine asetaks erinevad keeled ja nende keelte kõnelejad ebavõrdsesse positsiooni, kuivõrd konkreetse territoriaalse üksuse piires on eelisseisu asetatud üks, selle piirkonna ametlik keel.[7]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Allikad[muuda | muuda lähteteksti]
- Arzoz, Xabier. "Karl Renner’s Theory of National Autonomy". Filozofija i društvo / Philosophy and Society 31, nr 3 (2020): 301–318. (DOI: 10.2298/FID2003301A)
- Morales-Gálvez, Sergi ja Daniel Cetrà. "Regulating Language: Territoriality and Personality in Plurinational Spain". Ethnicities 22, nr 2 (2022): 253–273. (DOI: 10.1177/14687968211050180)
- De Schutter, Helder. "Personality and Territoriality in Theory and in Belgium". Language Problems and Language Planning 45, nr 2 (2021): 218-238. (DOI: 10.1075/lplp.00078.sch)
- Schwarzmantel, John. "Karl Renner and the Problem of Multiculturalism". National-Cultural Autonomy and its Contemporary Critics, toim Ephraim Nimni, 63–73. Abingdon, New York: Routledge, 2005.
Lisalugemist[muuda | muuda lähteteksti]
- Renner, Karl. "State and Nation". National-Cultural Autonomy and its Contemporary Critics, toim Ephraim Nimni, 15–47. Abingdon, New York: Routledge, 2005.