Rahvusnimekiri
Rahvusnimekiri on Eestis elavate või Eestis elanud vähemusrahvustesse kuuluvate või kuulunud isikute nimekiri. Terminiga tähistatakse nii 1925. aasta vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seaduse kui ka 1993. aasta vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse alusel koostatatud nimekirju.
1925. aasta seadus[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesena käsitleti rahvusnimekirjadesse puutuvat 1925. aasta 12. veebruaril vastu võetud vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja sama aasta 8. juunil vastu võetud rahvusnimekirjade pidamise määrus. Rahvusnimekirja kandmine oli kultuuromavalitsuse liikmestaatuse saamise alus ja selleaegne register koosnes kahest osast: täiskasvanuid hõlmav register A ning register B laste jaoks. Nimekirja kandmise eeldus oli Eesti Vabariigi kodakondsus. Selleks, et end ise registrisse kanda, pidi inimene olema 18 aastat vana. Lapsed lisati registrisse koos vanematega ning pärast 18-aastaseks saamist tuli neil aasta jooksul kinnitada oma soov jääda liikmeks.[1]
1931. aastal seadust muudeti, tõstes rahvusnimekirjadesse kandmise ea 20. eluaastani. Aasta hiljem muutus kohustuslikuks isikute elukohaandmete kandmine rahvusnimekirjadesse.[2]
1993. aasta seadus[muuda | muuda lähteteksti]
Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse järgi peavad rahvusnimekirja koostama kas rahvuslikud kultuuriühingud või nende liidud.[3] Isik kantakse rahvusnimekirja isikliku avalduse alusel ja vanemate soovil kantakse sinna ka nende alla 15-aastased lapsed. Omal soovil on võimalik end ka rahvusnimekirjast kustutada. Peale selle kustutatakse isik nimekirjast surma, Eesti kodakondsusest loobumise või alaliselt välisriiki elama asumise korral.[3]
Rahvusnimekiri on oluline vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse valimistel, kuna nimi kantakse valijate nimekirja just rahvusnimekirja alusel. Kui nõusoleku enda nime kandmiseks valijate nimekirja annab vähem kui pool rahvusnimekirja kuuluvatest isikutest, siis kultuuriomavalitsuse valimisi korraldada ei saa.[3]
Kehtiva seaduse alusel peab valitsus lõpetama sellise kultuuriomavalitsuse tegevuse, milles alaliselt Eestis elavate vähemusrahvusse kuuluvate isikute arv on rahvusnimekirja alusel viimase viie aasta jooksul olnud alla 3000. Seaduses ei käsitleta aga kõiki vähemusrahvusi võrdsetel alustel. Nimelt võivad selle järgi moodustada oma vähemusrahvuse kultuuriomavalitsuse: "saksa, vene, rootsi ja juudi vähemusrahvusest isikud ja nendest vähemusrahvustest isikud, kelle arv on üle 3000".[3] See on üks põhjustest, miks Eestis elavatel soomlastel on raskusi oma kultuuriomavalitsuse loomisega.[4] Samas said rannarootslased moodustada oma Eestirootslaste Kultuuriomavalitsuse vaatamata sellele, et rahvusnimekirja kuulus 2016. aasta seisuga ligikaudu 600 inimest, kellest vaid 450 olid kantud ka valimisnimekirja.[5]
1993. aasta seadusest lähtuv rahvusnimekirjade pidamise ja kasutamise kord kinnitati valitsuses 1996. aastal. Sellega pandi vähemusrahvuse kultuuriomavalitsusele kohustus kontrollida ja täpsustada rahvusnimekirja iga aasta esimesel kvartalil.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Kaido Laurits. "Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940". Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2006. Tartu, 2008. Lk 32, 37.
- ↑ Kaido Laurits. "Vähemusrahvuste kultuuromavalitsuse seadus ja Saksa Kultuuromavalitsus Eesti Vabariigis 1925–1940". Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2006. Tartu, 2008. Lk 39–40.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus – Riigi Teataja. Vaadatud 20. detsembril 2018.
- ↑ Toivo Kabanen: riigi tegevusetus lõpetab soome kultuuriautonoomia. Tartu Postimees, 02.11.2017. Vaadatud 20. detsembril 2018.
- ↑ Eestirootslased valivad neljandat kultuurinõukogu. Lääne Elu, 22.10.2016. Vaadatud 20. detsembril 2018.
- ↑ Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadusest tuleneva õigusakti kinnitamine – Riigi Teataja. Vaadatud 20. detsembril 2018.