Paluniit
Paluniidud on kujunenud palumetsadest, harvem laanemetsadest, neid on ka varem põlluna kasutatud aladel. Paluniite leidub kõrgema asendiga tasandikel, lamedatel kühmudel ja künnistel. Tüüpilised on leetunud-, gleistunud leetunud- või näivleetunud saviliiv- ja liivasavimullad, harvem liivmullad liivsavil. Kooslused on võrdlemisi liigivaesed. Paluniite esineb suhteliselt väikeste laikudena Kagu-Eesti lavamaal ja Kesk-Eesti tasandikul, mujal harva. Niisked paluniidud moodustavad ülemineku soostunud niitudele.[1] Soostunud niidud levivad liigniisketel muldadel, kus mullas on tekkinud kuni 30 cm paksune turbakiht[2].
Kuiva paluniidu kasvukohatüüp[muuda | muuda lähteteksti]
Kuiva paluniidu relieefiks on mõhnastikud, sandurid ning harvem luidete nõlvad. Mullad on tüübilt leetunud liivamullad või saviliivmullad, mille ülakiht on perioodiliselt kuiv. Puurindes võib leida üksikuid, omavahel liitumata võraga puid, näiteks arukaski, sookaski, mände või kuuski.[1] Mänd on Eestis levinuim puuliik, millele järgevad kask ja kuusk[3].
Põõsarinde esinemine on harv, kuid selle esindajateks võivad olla kadakas, paakspuu, lodjapuu või pajud.[1] Neist harilik paakspuu on meie metsades kõige arvukam alusmetsa liik[4].
Kuiva paluniidu taimekooslused[muuda | muuda lähteteksti]
Tähtsamateks kuiva paluniidu kasvukohatüübi taimekooslusteks loetakse lamba-aruheina-jussheina kooslust, võnk-kastevarre kooslust, hariliku kasteheina - punase aruheina kooslust, maarjaheina - punase aruheina kooslust.[1]
Niiske paluniidu kasvukohatüüp[muuda | muuda lähteteksti]
Niiske paluniidu kasvukohatüübi relieefiks on mõhnade, sandurite või saviliivmoreenist kühmude madalamad osad või nendevahelised madalad nõod. Mullaks on gleistunud saviliivmullad, mis on enamasti ülaveest küllastunud. Puurindes kasvab üksikult soo- ja arukaski. Põõsarindes esineb paju ja paakspuud. Rohurindes ohtralt kõrrelisi ja tarnu.[1]
Niiske paluniidu taimekooslused[muuda | muuda lähteteksti]
Tähtsaimaks niiske paluniidu kasvukohatüübi koosluseks loetakse tedremarana - luht-kastevarrekooslust, kus luht-kastevars on domineerivaks liigiks ning tedremaran esineb karaktse liigina.[1] Tedremaranat on lihtne teistest maranatest eristada, sest taime õiel on vaid neli kroonlehte, teistel maranatel viis.[5]
Nimetatud koosluse tüüpilisteks liikideks on veel näiteks punane aruhein, maarjahein, mitmeõiene piiphein, mugultimut, keraluga, niitluga, soo-ohakas.[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Paal, J. (1997). Eesti taimkatte kasvukohatüüpide klassifikatsioon. Tallinn. Lk 160-163.
- ↑ Tokko, U. (kuupäev puudub). Taimekooslused. Eesti Bioloogiaõpetajate Ühing. http://www.ebu.ee/tokko/33.php
- ↑ Katre Ratassepp. „Kuidas läheb Eestimaa metsadel?“ Eesti Maavara. Vaadatud 9. juuni 2023. https://eestimaavara.ee/kuidas-laheb-eestimaa-metsadel/.
- ↑ Aitsam, Viio, Allan Sims, Tarmo Tolm, Maris Nikopensius, Helen Karu, Madis Raudsaar, Mati Valgepea, Tiiu Timmusk ja Enn Pärt. „Statistiline mets. 20 aastat statistilist metsainventeerimist Eestis“. Keskkonnaagentuur, 2019. Vaadatud 9. juuni 2023. https://keskkonnaagentuur.ee/media/884/download.
- ↑ Rautavaara, T. (1998). Kuidas meie taimi kasutada. Sinisukk. Lk 168-169.