P2 retseptorid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

P2-retseptorid ehk nukleotiidi retseptorid (ka P2) on paljude loomade rakkudes toimivad retseptorid, millel on mitu funktsiooni.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

P2-retseptorid jagatakse kahte klassi:

P2Y-retseptorid[muuda | muuda lähteteksti]

P2Y-retseptorid on G-valguga seotud valgud, millel eristatakse alatüüpe P2Y1 (ADP), P2Y11 (ATP), P2Y12 (ADP), P2Y6, P2Y2, P2Y4.

Need retseptorid mängivad olulist rolli müelopoeesis ja müeloidsete rakkude talitluses.

P2X-retseptorid[muuda | muuda lähteteksti]

P2X-retseptorid on rakumembraani läbivad ioonkanalid, millel eristatakse alatüüpe P2X1, P2X2, P2X3, P2X4, P2X5, P2X6, P2X7.

P2X-retseptorite avanemist reguleerib ATP.

P2X-retseptoreid ekspresseerivad neuronite vastavad piirkonnad, gliiarakud nii kesk-, perifeerses kui ka autonoomses närvisüsteemis.

P2-retseptorid võivad kutsuda esile mitmete rakkude, nagu südamelihase, skeletilihaste ning veresoonte, seemnejuha ja kusepõie silelihaste kontraktsiooni.

P2X7[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis P2X7

P2X7retseptorit ekspresseerivad immuun- ja põletikurakud. Arvatakse, et selle pikemajaline või korduv stimulatsioon ATP-ga võib viia mitteselektiivsete pooride tekkele rakumembraanis.

Selle molekuli füsioloogiline roll on teadmata. Arvatakse, et P2X7 osaleb ATP vahendatud tsütotoksilises raku surmas, immuun- ja põletikureaktsioonides.[1]

ATP stimulatsioonile järgneb Ca2+- ja Na+-ioonide sisenemine raku tsütoplasmasse ja K+-ioonide väljumine.[2]

P2 ekspressioon tüümuses[muuda | muuda lähteteksti]

Täiskasvanud isaste roti tüümuste uurimisel, kus kasutati immunohistokeemilisi ja in situ hübridisatsioone, tuvastati tümotsüütidel nii P2X- kui ka P2Y-retseptoreid.

P2X1,2,3,4 ja P2X5 retseptorid tüümuses paiknevates veresoontes, P2X1,2 ja P2X4 retseptorid tuvastati teatud silelihastes (vascular smooth muscle), P2X3 retseptoreid seostati endoteelirakkudega, mõned väiksed arterid olid positiivsed P2X5le. P2X2,3,6 ja P2X7 retseptoreid tuvastati tüümuse epiteelirakkudest. P2X2 ja 3-sid oli rohkelt tüümuse säsi epiteelirakkudes ja P2X6 Hassalli kehades.

P2X2-retseptoreid ekspresseerisid tüümuse kihnu ja perivaskulaarsed epiteelirakud. P2X2,6 ja P2X7-retseptorid olid aga tüümuse sidekoest vaheseinte epiteelirakkudes.[3]

Patoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Vähirakud ekspresseerivad samuti P2-retseptoreid – nende retseptorite alatüüpide aktivatsioonist või inhibitsioonist võib sõltuda, kas vähirakk paljuneb või sureb.

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Neid retseptoreid kirjeldas esmakordselt purinergic signalling'i kontseptsiooniga seoses Geoffrey Burnstock (1929) 1970. aastatel.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Di Virgilio F, The P2Z purinoceptor: an intriguing role in immunity, inflammation and cell death., Immunol Today., november 1995;16(11):524-8., veebiversioon (vaadatud 24.02.2015)(inglise keeles)
  2. Chen L, Brosnan CF., Regulation of immune response by P2X7 receptor., Crit Rev Immunol. 2006;26(6):499-513., PMID 17341191, veebiversioon (vaadatud 24.02.2015)(inglise keeles)
  3. Glass R, Townsend-Nicholson A, Burnstock G. P2 receptors in the thymus: expression of P2X and P2Y receptors in adult rats, an immunohistochemical and in situ hybridisation study., Cell Tissue Res. mai 2000;300(2):295-306., veebiversioon (vaadatud 24.02.2015)(inglise keeles)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]