Põllküla-Klooga-Paldiski sõjapõgenike laagrid
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (August 2023) |
.jpg)
Põllküla-Klooga-Paldiski sõjapõgenike laagrid oli aastatel 1942–1944 Eestis Põllkülas, Kloogal ja Paldiskis tegutsenud sõjapõgenike karantiini- ja kogumislaagrite võrgustik, mille eesmärgiks oli Nõukogude Liidust, peamiselt Leningradi oblastist, Saksa vägede poolt okupeeritud aladelt evakueeritud ingerisoomlaste ajutine majutamine enne ümberpaigutamist Soome, Saksamaale ja Eestisse.
Põllküla-Klooga-Paldiski laagri kaudu evakueeriti aastatel 1942–1944 Soome üle 63 000 ingerisoomlasest sõjapõgeniku.[1]
Tippajal, 1943. aasta sügisel saabus laagrisse kuni kuus rongitäit ehk 300–1300 pagulast ööpäevas, mistõttu muutusid laagrid kiiresti ülerahvastatuks.[2]
Laagrites suri haiguste ja viletsate elutingimuste tõttu hinnanguliselt 1500 inimest, kes on maetud ühishaudadesse Põllkülas, Kersalus ja Paldiski õigeusu kalmistul.[2]
Laagrites hukkunute mälestuseks on avatud Põllküla memoriaal mälestustahvlitega hukkunutele ja evakuatsiooni juhtinud Pentti Kaiterale.[2]
Eluolu ja olukord laagrites[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed põgenikud paigutati Põllküla ja Paldiski piiril paiknevatesse paekiviseintega laohoonetesse. Hiljem kasutati ka ajutisi telke, kuhu mahutati sada kuni kakssada inimest. Osa kasarmuist oli 1940. aastal eesti trahvipataljonlaste poolt Punaarmee tarbeks ehitatud vahetult enne Nõukogude vägede taandumist.[3][4] Ehitused olid pooleli, puudusid uksed-aknad, mõnel pool isegi põrandad. Paldiskis olevad ingerlased olid majutatud kergetesse barakkidesse, 100–200 inimest ühe baraki kohta[5]. Barakkides ei olnud põrandat ega lavatseid, olid küll kaminad, aga need olid liiga väiksed, seinad olid osaliselt läbi vettinud, ruumide valgustatus puudulik[5]. Klooga laagris oli kolm suurt Nõukogude okupatsiooni ajal ehitatud kahekorruselist telliskivikasarmut, rühm haldus- ja majandushooneid ning hulk kahekorruselisi puumaju personali korteriteks[5]. Inimesed magasid kivipõrandatel, sest mingisugust mööblit kasarmutes ei leidunud.
Pagulased olid aga juba laagrisse jõudes nõrgad ega suutnud kehvades oludes kosuda. Tervishoiutoimkonna ülemaks oli meditsiiniteenistuse major (lääkintämajuri) Niilo Nathanael Pesonen, tema ametijärglane aga Pentti Halonen. Meedikud Esko Näätänen, Saara Nopola-Ranta, Katri Malmivaara püüdsid ebasanitaarsetes oludes anda parimat.[6] Klooga laagris hoolitsesid pagulaste eest muidugi organisatsiooni Lotta Svärd lotad (Sylvia Heino, Liisa Holma, Hertta Levas, Anni Tukia, Liisa Tenkku, Maria Virolainen, Sandra Yllö, tõlk Elsa Dubbelmann jt). Suurem osa neist olid ingerisoomlased. Laagris olid vaid mõned eestlastest meedikud. Ülejäänud abijõud pärinesid pagulaste endi seast. Teismelise tüdrukuna oli haiglas abistanud ka Toini Luukkanen, kes meenutas, et lastel esines ainevahetushäireid ning selliseid haigusi nagu rahhiit, roosihaigust ehk erüsiipel) ja meningiit. Haiglas, kuhu teda abitööjõuks värvati, suri sülelapsi väga palju. Suure suremuse tõttu hakatudki inimesi matma ühishaudadesse. Üksikult ei lubatud enam matta, samuti polevat lubatud püstitada ka riste. Asjakohased palvedki laususid enamasti naised ise. Naised hankinud siis kusagilt telliseid ja ladunud neist lahkunud omastele ristid maapinnale. Need kattunud aastakümnete jooksul samblakihiga. Ent nii mõnedki on 1990. aastatel omaste üksikkalmusid otsinud ja need suuremate puude asendi järgi üles leidnud (teade: Ilmar Laherand 2011). Kogumislaagrites tegutses kolm kirikuõpetajat ja lapsed käisid isegi koolis.[7] Kaose keskel üritati moraali ja argirutiini üleval hoida.
1942. aasta suvel puhkes laagris plekiline soetõbi, mistõttu peatati ligi kaheks kuuks uute põgenike vastuvõtt.[8]
Akadeemik Mihkel Veiderma meenutas, et põgenikke püüdsid abistada ka ümberkaudsed talunikud.[9][3] Veiderma põgusast mälestuskillust nähtub, kuivõrd ahtad olid eestlaste võimalused Saksa okupatsiooni aegses Eestis sündmusi mõjutada. Veiderma kirjeldab üksikasjalikult, kuidas ta 14-aastase poisina endisest haridusministrist isaga kogumislaagrit külastas ning millise masendava mulje see jättis. Ei saa öelda, et Eesti avalikkus ja eriti haritlasringkond poleks Klooga ja Paldiski oludest üldse midagi teadnud. Klooga laagrit külastasid mitmed haritlased, kes sealses suvilapiirkonnas suvitasid või ajutiselt elasid.
Inimesed viibisid laagris mõnest päevast kuni paari nädalani, üksikutel juhtudel ka kauem. Tuli ette harvu juhuseid, mil inimesed olid laagris ligi kuus kuud.[8].
Kokkuvõttes võib öelda, et ingerisoomlasi õnnestus küll aktiivsetest kui ka tulevastest rindepiirkondadest välja tuua, kuid küllaltki suurte ohvrite hinnaga. Suuri puudusi esines kogumislaagrite korralduses ja hooldamises. Samas võimaldati ingerisoomlastel enne evakueerimise alustamist okupeeritud alal (Ingerimaal) kehtinud rubla eest oma loomad ja vara maha müüa, mis mõnevõrra kindlustas nende positsiooni Soomes. Ingerisoomlased ise olid kõige suhtes võtnud juba fatalistliku hoiaku, sest üldjoontes tajuti, et käimasolev operatsioon ei saanud asja hullemaks teha.
Pealtnägija ja koduloo-uurijana on Põllküla laagri oludest kirjutanud Ilmar Laherand (2008). Ta on ka eravestlustes kirjeldanud, et inimesed olid juba saabudes kurnatud ja mõned veeti ühishauda otse vagunitest. Olud läksid eriti keeruliseks siis, kui venelased uputasid ühe transpordialuse ja ülevedu ei julgetud samas tempos jätkata. On andmeid, et esines ka torpedeerimiskatseid.[10][7] Vene pool oli 1943. aasta lõpus levitanud Ingerimaal lendlehti, kus ähvardati laevad põhja lasta, kui elanikkond evakuatsiooniga kaasa läheb. Ajutine katkestus ülevedudes tähendas aga toiduvarude kiiret lõppemist. Seejärel kaanetas karm talv mõneks ajaks lahejää. Keegi polnud ette näinud, et laagrisse kogunes korraga 15–17 tuhat põgenikku. Laagri vastuvõtu- ja põgenike ülalpidamisvõime oli mitmekordselt ületatud.
Toitlustamine laagrites toimus sõjaväe kaudu. Kuigi olukord oli märksa parem kui oleks olnud Ingerimaal ja otseselt nälga keegi enam ei surnud, tuli aeg-ajalt ette ka toidu puudust. Oma panuse andsid lotad, kelle käsutuses olid väikesed väliköögid. Põllküla eestlasest laagriülem leitnant Rein Espre (ka Saksa väejuhatuse Sicherheitsdienst'i poolt Ingerimaa rahvusrühmade registreerimiste läbiviijaist) käis ümberkaudsetest taludest toiduabi palumas – jahu, kartuleid jm. Kui oli, muidugi anti. Ümbruskonna majapidamistes teenisid toidulisa need ingerisoomlased, kel kas kokkuleppel laagrivõimudega või salaja õnnestus laagrist lahkuda. Kokku viidi ligi 3000 inimest talutöödele ka teistesse Eesti piirkondadesse – Harju-, Pärnu- ja Viljandimaale.[11][12] See võis päästa sadade inimeste elu ka kogumislaagris, sest talus tööd leidnud võisid toetada laagrisse jäänud pereliikmeid. Mõnedki taludesse värvatud ei läinudki Soome, vaid jäid elama Eestisse.
Memoriaal[muuda | muuda lähteteksti]
Sõjapõgenike korraldamise valitsuse juhataja Edgar Neggo teatas 2. juulil 1943 oma külaskäigul laagrisse, et kõikide laagrite surnuaedadele rajab tema asutus mälestusmärgid.[5] Jussi Tenkku tegi 1. juulil 1943 päevikusse järgmise sissekande:
Õhtul olid Klooga surnuaial talgud, kuhu oli tulnud kontoritöötajaid ja ka palju ingerisoomlasi. Enamik haudu olid ilma ristideta, osadel olid puuristid, millele olid pliiatsiga kirjutatud lahkunute isikuandmed. Proovisime vähemalt mingisugustki korda luua. Mõnetunnise töö järel sai surnuaed hoopis teise ilme. Põllküla ja Paldiski surnuaedadel oli juba algusest peale olnud parem korraldus. Tirraneniga oli juttu ka mälestusmärgist, mis tuleks siia kunagi püstitada.[10]
Üks mälestusmärk jõuti Põllkülla rajada küll juba sõja ajal, ent see hävitati Nõukogude okupatsiooni alguses, mil need maa-alad jäid suletuks Paldiski linna suletud tsooni.[7]
Uus mälestuskivi avati ja pühitseti Põllkülas 1992. aasta 10. mail.[13]
2004. aasta 20. juunil avati ja pühitseti teine mälestuskivi.[14]
2018. aasta suvel avati samas mälestustahvel evakuatsioonilaagrite ja ingerisoomlaste evakueerimisoperatsiooni juhile Pentti Kaiterale.
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Nevalainen, Pekka (1990). Inkeriläinen siirtoväki Suomessa 1940-luvulla. Helsinki: Otava.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 "Mälestushiis Põllkülas ja Paldiskis 1942.–1943. aastail viimsele unele vaibunud tuhatkonnale ingerisoomlasest sõjapõgenikule". Eesti Akadeemilise Ingerimaa Seltsi koduleht. Vaadatud 15.11.2018.
- ↑ 3,0 3,1 Laherand, Ilmar (2008). Ingerimaa sõjapõgenikud Paldiskis. Paldiski: OÜ Infotrükk. Lk 4.
- ↑ Pesonen, Niilo (1992). Voi, voitettuja. Pitkän elämän varrella muistiin merkittyä. Helsinki: Tammi. Lk 45.
- ↑ 5,0 5,1 5,2 5,3 Tuuli, Erkki (1998). Inkeriläisten vaellus: inkeriläisen väestön siirto 1941-1945. Helsinki–Porvoo: WSOY. Lk 113-116.
- ↑ Kaitera, Pentti (1984). Inkerinsuomalaisen väestönsiirto Suomeen. Inkeriläisten Viesti. Lk 8.
- ↑ 7,0 7,1 7,2 Miettinen, Helena (1988). Erkki Tuuli: emme erkane konsaan. Inkeriläisten Viesti. Lk 6.
- ↑ 8,0 8,1 Noormets, Tiit (2001). Eestlaste ja teiste rahvusvähemuste ümberasustamine Loode-Venemaalt Saksa okupatsiooni ajal 1942–1943. Tuna: Ajalookultuuri ajakiri, nr 2, lk 39–55.
- ↑ Veiderma, Mihkel (2005). Ääremärkusi ingerisoomlaste kohta. Akadeemia, 5. Lk 850–851.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: koht sisaldab numbrit (link) - ↑ 10,0 10,1 Tenkku, Liisa; Tenkku; Jussi (Suomalaisen Kirjallisuudeen Seuraan Toimituksia, 2008). Inkeriläisiä siirtämässä. Jussi ja Liisa Tenkun päiväkirjat 1943–1944. Helsinki: Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Lk 238.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend)CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link) - ↑ Kurs, Ott (Akadeemia, 7 1990). Ingeri põliselanike saatus. Tartu. Lk 1484–1499; 1513–1520.
{{raamatuviide}}: kontrolli kuupäeva väärtust:|aasta=(juhend) - ↑ Osa neist tulid siiski üleveojärjekorra kätte jõudmisel tagasi Paldiskisse ja viidi samuti Soome. Eestisse jäid peamiselt need, kellest oldi tööjõuna väga huvitatud, muu hulgas ka lapsed, keda oli jõutud adopteerida.
- ↑ Jukarainen, Aili. Muisotkiven siunaus Virossa. Inkeriläisten viesti, nr 10, 1992, s 14.
- ↑ Pakki, Rudolf. Muistokiven paljastustilaisuus Pöllkülässä. Inkeriläisten viesti, nr 5-6, 2004, s 17-18.