Põldvarblane

Allikas: Vikipeedia
Põldvarblane
P. m. saturatus
P. m. saturatus
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Varblaslased Passeridae
Perekond: Varblane Passer
Liik: Põldvarblane
Ladinakeelne nimetus
Passer montanus
(Linné, 1758)
Levila Aafrikas ja Euraasias
Levila Aafrikas ja Euraasias
Põldvarblase munad

Põldvarblane (Passer montanus) on linnuliik värvuliste seltsist varblaslaste sugukonnast varblase perekonnast.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Põldvarblane on levinud suuremas osas Euraasias ja Malai saartel. Teda on sissetoodud mujale, sh Filipiinidele, Indoneesiasse, Mikroneesiasse, Austraaliasse ja USAsse Missouri osariiki, kuhu toodi põldvarblane 1870. aastal linnustiku rikastamise eesmärgil. Uute alade vallutamisel on põldvarblane koduvarblasest siiski vähem edukas. Põldvarblane on paigalind, ent põhjapoolseimad populatsioonid rändavad talveks lõunasse [1] ,ja väike osa Lõuna-Euroopast Põhja-Aafrikasse ja Lähis-Idasse. [2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Põldvarblase üldpikkus on 12,5–14 cm. Ta on koduvarblasest väiksem. Mõlemal sugupoolel on tunnuslikud kastanpruun pealagi ja kukal, neerukujuline must laik valgel põsel, ja kaks kitsast valget tiivavööti. Noorlinnud on vanalindudest tuhmimad. Häälitsused on koduvarblase sarnased. Isas- ja emaslinnud on samasuguse välimusega. Põldvarblane laulab kiirete silpidega. Kutsumiseks teeb tsu-itt. Hoiatuseks täriseb teravalt.[3]

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Põldvarblane on Eesti mandriosa kultuurmaastikul ja asulates tavaline. Läänesaartel ja Saaremaal oli pool sajandit tagasi haruldane, ent tänapäeval tavaline.[3] Põldvarblane on Euroopas põllumaastike lind, seevastu Aasia idaosas laialt levinud linnades ja teistes asulates. Vastupidiselt ladinakeelsele nimetusele pole põldvarblane tavaliselt mägede lind. Kui põldvarblane ja koduvarblane esinevad koos ühessamas piirkonnas, pesitseb koduvarblane linnades ja põldvarblane maapiirkondades. [4] Seal kus puid on napilt, nt Mongoolias, kasutavad mõlemad varblaseliigid pesitsemiseks inimkäte loodud kohti. [5]


Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Põldvarblase toidu moodustavad pesitsusajal ülekaalulalt putukad, väljaspool pesitsusaega peamiselt seemned, pungad ja toidujäätmed. Toitub salkadena maapinnal, sageli koos koduvarblaste, vintide või tsiitsitajatega. Külastab lindude toitmispaiku.

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Põldvarblane pesitseb Eestis linnaparkides, kalmistutel, põllumaastiku metsaservadel, puisniitudel ja tihedates põõsastikes. [6] Pesa ehitab looduslikesse õõnsustesse, ehitiste urgastesse, haraka, valge-toonekure, hallhaigru, merikotka, kalakotka või must-harksaba pessa. Troopikas kasutab pesapaigana ka palmivõrasid ja verandasid. Põldvarblase kerakujuline pesa koosneb heinakõrtest, rohust, villast või muust materjalist, ning on vooderdatud sulgedega. [7]. Pesa sissepääs asub küljel.[3] Täiskurnas tavaliselt 5 või 6 muna, [8], mis on valged kuni helehallid ja rohkelt kirjatud tähnide, täppide ja laigukestega. Mõlemad vanalinnud hauvad mune 12–13 päeva. Pojad väljuvad pesast 15–18 päeva vanuselt. Põldvarblaste poegi toidetakse 12 päeva putukatega, pärast seda hakatakse neile andma taimtoitu.[3] Põldvarblane pesitseb kaks või kolm korda aastas. [9] Mõnikord üritab üle võtta teiste suluspesitsejate, näiteks suitsupääsukese, räästapääsukese, kaldapääsukese või mesilasenäpi pesa. [10] Pesitseb paaridena üksikult või hajusates kolooniates, [11] pesakaste asustab meelsasti. Põldvarblane saavutab suguküpsuse ühe aasta jooksul pärast koorumist. [12] Põldvarblase keskmine eluiga on umbes kaks aastat. Põldvarblane pesitseb koduvarblasest meelsamini inimasustusest eemal looduses.[3]

Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]

Põldvarblase looduslikud vaenlased peale inimese on erinevad haukad, pistrikud ja kakud, mõnikord ka valge-toonekurg. Mune ja poegi võtavad harakad, näärid, nirk, rotid, kassid ja maod.

Arvukus[muuda | muuda lähteteksti]

Põldvarblase ülemaailmne arvukus on teadmata. Euroopas hinnatakse nende arvuks 52–96 miljonit isendit. Populatsiooni arvukuse suundumusi (trende) pole hinnatud.

Kuigi põldvarblane on Fennoskandias ja Ida-Euroopas levilat laiendamas, on suures osas Lääne-Euroopas tema arvukus vähenenud, [2] [13] nagu ka kiivitaja, põldlõokese ja halltsiitsitaja arvukused. Põldvarblase arvukus Suurbritannias kahanes 95% aastatel 1970–1998. [14]

Eestis pesitseb 80 000 kuni 110 000 paari.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Arlott (2007) p.222
  2. 2,0 2,1 Snow (1998) pp. 1513–1515
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 Varblased hoiduvad inimeste naabrusse
  4. Clement et al (1993) pp.463–465
  5. Melville, David S.; Carey, Geoff J. (1998). "Syntopy of Eurasian Tree Sparrow Passer montanus and House Sparrow P. domesticus in Inner Mongolia, China" (PDF). Forktail 13: 125.
  6. Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Tallinn, Valgus 1974
  7. Coward (1930) pp.56–58
  8. Robinson & Chasen (1927–1939) Chapter 55 (PDF) 284–285>
  9. "Tree Sparrow Passer montanus [Linnaeus, 1758"]. Bird facts. British Trust for Ornithology. Retrieved 30 January 2009
  10. Czechowski, Paweł. ”Nesting of Tree Sparrow Passer montanus in the nest of Barn Swallow Hirundo rustica in Pinowski, Jan (ed.) (2007) (PDF). International Studies on Sparrows. 32. pp. 33–35.
  11. Hegyi, Z.; Sasvári, L. (1994) "Alternative reproductive tactics as viable strategies in the Tree Sparrow (Passer montanus)." (PDF) Ornis Hungaria 4: 9–18
  12. "An Age entry for Passer montanus". AnAge, the animal ageing and longevity database. Retrieved 30 January 2009
  13. "Eurasian Tree Sparrow Passer montanus" (PDF). Birds in Europe. BirdLife International. Vaadatud 31.1.2009
  14. "Tree sparrow". Conservation case studies. Royal Society for the Protection of Birds. Vaadatud 3.2. 2009.