Kaldapääsuke

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kaldapääsuke
Uferschwalbe-Naumann.jpg
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Pääsulased Hirundinidae
Perekond Kaldapääsuke Hirundo
Liik Kaldapääsuke
Binaarne nimetus
Riparia riparia
Linné (1758)

Kaldapääsuke (Riparia riparia) on Eesti ja Euroopa kõige väiksem pääsulaste sugukonda kuuluv linnuliik. Eestis asub kaldapääsuke enamasti Lõuna-Eestis[1]. Ülemaailmselt aga leiab teda Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Aasias, Euroopas ja Vahemereriikides. Kaldapääsuke on Holarktiline lind.[2]

Välimus[muuda | muuda lähteteksti]

Kaldapääsuke

Kaldapääsukese selga ja pead katavad ühtlaselt pruunid suled, kõhualune ja pea alumine pool on valge. Rinna peal on pruun kaelus, noorematel lindudel on kaelus vähem rõhutatud. Nokk on must ja jalad on neil pruunid.[3] Neil on ühevärviline harkis saba[4], mis on lühem kui teistel pääsulastel[1]. Tiivad on tahakäänatud ja aluselt laiad.[3]

Kaldapääsuke on väike lind: keskmine kehapikkus on 12 cm, keskmine kaal 14 g ja keskmine tiibade siruulatus 28 cm.[3]

Veel tunneb kaldapääsukese ära tema hüpleva ja laperdava lennu poolest.[4]

Arvukus ja levik[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis leidub kaldapääsukesi kõige enam Lõuna-Eesti liivakivipaljandite läheduses[1]. Olles hajusalt levinud lind, pesitseb neid Eestis umbes 5000 – 10 000 paari, mis on ligi viis korda vähem kui 20 aasta eest.[5]

Globaalselt on kaldapääsuke üpris levinud liik, mida leidub nii Euraasias, Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Kanada lõunaosas kui ka Põhja-Mehhikos.[3]

Arvukus on sarnaselt Eestiga ka maailma mastaabis langemas.[1]

Suremus[muuda | muuda lähteteksti]

Keskmiselt sureb aastas 70% kõigist lindudest. Hukkumise põhjusteks on enamasti:[5]

  • pesitsusnõlvade varingud;
  • pesade rüüstamine röövloomade poolt;
  • jahedad ja putukavaesed suved;
  • pesaparasiitide rohkus;
  • ebasoodsad tingimused rändeteedel ja Aafrika talvitusaladel.

Talvitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Putukate arvukuse vähenemise tõttu varasügisel hakkavad kaldapääsukesed varakult suunduma Lõuna- ja Ida-Aafrikasse ning India poolsaarele.[6] 

Eestist lahkuvad nad augusti teisel poolel, kõige hiljem septembris; naasevad aprilli lõpus või maikuu jooksul.[5]

Kaldapääsukese pesad liivakalda sees

Elupaigad[muuda | muuda lähteteksti]

Kaldapääsukese looduslikeks elupaikadeks pinnajärsakud näiteks veekogude kaldad, jõekaldad, suured liivahunnikud ning liiva- ja kruusakarjääride seinad[1]. Pesitsusalasid on leitud ka paesõelmetes, graniidisõelmetes, põlevkivi avakaevanduse tranšee seinas või turbatootmisalade kuivenduskraavide pervedes.[5]

Mitmetes Kesk- ja Lääne-Euroopa riikides on kaldapääsuke kolinud karjääridesse, kuna tammide ja kaldakindlustuste ehitamise ning jõesängide õgvendamise tagajärjel on looduslikke elupaiku jäänud järjest vähemaks[6].

Eluviis[muuda | muuda lähteteksti]

Kaldapääsukese laul

Kaldapääsukesed pesitsevad seltsinguliselt ehk kolooniate kaupa, kuhu võib kuuluda paar kuni mitusada lindu.[5]

Halva ilma ja toidunappuse korral võib parv mõneks päevaks või öötundideks jääda tardumusunne. Tardumusunes väheneb nende kehatemperatuur kuni kümne kraadi võrra, sellega vähendades energiakulu ja toiduvajadust.[1]

Eluiga[muuda | muuda lähteteksti]

Pikim teadaolev eluiga on üle 6 aasta.[3]

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Kaldapääsukese munad

Pesakäik uuristatakse liiva või muu sobiliku materjali sisse. Pesa koosneb pesakoopast ja pesakambrist ning valmib 2–15 päevaga. Uuristamisel osalevad mõlemad vanemad kasutades nokka ja jalgu. Uru pikkus võib ulatuda 1,5 meetrini. Pesakamber on uru avaraim osa, kuhu rajatakse rohukõrtest pesa, mida vooderdavad veelindude suled ja udusuled.[1]

Emaslind muneb 4–6 muna, mida mõlemad vanemad hauvad 13–15 päeva. Pärast koorumist veedavad pojad pesas ligi kolm nädalat, mille järel nad ka lennuvõimestuvad[1]. Pojad pesitsevad esimest korda üheaastaselt.

Kaldapääsukesel on 1–2 kurna aastas[3]. Pesitsushooaeg kestab maist septembrini.[5]

Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]

Kaldapääsukesed toituvad selgrootutest putukatest. Toitu jahivad nad koos suure hajusa parvena nii veekogude, soode kui ka niitude juures.[1]

Kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Kaldapääsuke kuulub Eesti III looduskaitsekategooriasse[1], mis tähendab, et nende suurim oht on elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine. Kuna kaldapääsukeste arvukus on nii palju vähenenud, satuvad nad suure tõenäosusega ohustatud liikide hulka.[5]

Looduskaitse üks seadusi kohandab väljaspool III kaitsekategooria isendi kaitse, mis tähendab, et linde, nende pesi ega mune ei tohi hävitada, kahjustada või kõrvaldada.[5]

Kuid see ei tähenda, et kaevandustööd peaksid lõppema, sest kaevandamine loobki neile pesitsuspaiga.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 "Kaldapääsuke – liigikirjeldus". Vaadatud 12.11.2022.
  2. "Sand Martin" (PDF). Vaadatud 12.11.2022.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Kaldapääsuke". Vaadatud 12.11.2022.
  4. 4,0 4,1 Hayman, Peter ja Hume, Rob. Linnusõbra taskuraamat, Euroopa linnud. Lk 171.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 5,6 5,7 5,8 "Kaldapääsuke karjäärides ja ehitusplatsidel" (PDF). Vaadatud 12.11.2022.
  6. 6,0 6,1 "Kaldapääsuke". Vaadatud 12.11.2022.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]