Põld-lõosilm

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Põld-lõosilm
Akkervergeet me nietje RIMG0007.JPG
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts määratlemata
Sugukond Karelehelised Boraginaceae
Perekond Lõosilm Myosotis
Liik Põld-lõosilm
Binaarne nimetus
Myosotis arvensis

Põld-lõosilm (Myosotis arvensis (L.) Hill) on taim kareleheliste sugukonnast lõosilma perekonnast, rahvapäraselt ka meelespea, äraunustamislill ja ära-unusta-mind-lill.

Ta ei ole nii suurte õitega kui näiteks aedades sageli ilutaimena kasvatatav mets-lõosilm ja seega ei ole tal ka väärtust iluaednike jaoks. Luubiga uurides selgub, et põld-lõosilma väikesed õied on täpselt sama ilusad kui suurte peenralillede omad. Ka need on taevasinised ja viie kroonlehega, mille tipul on väikene sisselõige. Kroonlehed on omavahel kokku kasvanud ja moodustavad rattakujulise õie.

Taim on levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopas, Skandinaavia lõunaosas, Kesk- ja Väike-Aasias, Põhja-Aafrikas. Võõrliigina kasvab ka Jaapanis ja Põhja-Ameerikas. Eestis väga sage.

Ta kasvab peamiselt põldudel ja aedades umbrohuna, vähem ka kuivadel pärisniitudel, teede ääres, mäenõlvadel, vahel liivikutel, enamasti aga inimesest mõjustatud aladel.

Õisi tolmeldavad putukad. Seemned levivad loomade ja inimeste abiga.

Põld-lõosilma ladinakeelne perekonnanimi on kreeka päritoluga: mys tähendab kreeka keeles 'hiir' ja otis 'kõrv'; arvensis tähendab 'põllu-'; nii et kokku 'põld-hiirekõrv'.

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Põld-lõosilm on üheaastane tiheda ja laialivalguva puhmastikuga taim (peetakse rahvasuus ka samblaks), mis levib seemnete abil. Taim on inimkaasleja: kasvab peamiselt inimestega asustatud aladel. Seemneid on igal puhmal 500–1000.

Põld-lõosilm eelistab veidi niisket ja varjulist kohta, kuigi võib lühikest aega õitseda ka väga päikesepaistelistes kohtades. Selle põhjuseks arvatakse olevat seemnete ja juurestiku küllaltki maapinnalähedane kinnitus. Ta õitseb hiliskevadest suve keskpaigani.

Lillest mööda käijaile hakkab esialgu silma vaid suur sinetav õiemeri. Aga lähemal vaatlusel osutub see ühtlaselt sinakas õitekompleks suhteliselt sümmeetriliste õitega ja värviküllaseks vaatepildiks. Õielehed on suhteliselt sarnased ega erine pealtnäha tavapärastest kroonlehtedest.

Põld-lõosilma õis

Õielehed, mida on harilikult viis, moodustavadki õie, mille keskel võib suurendusklaasiga vaadates eristada veel mitut kihti viieseid eri värvi rattakesi ja nende keskel paiknevat kollakat õiekobarat.

Põld-lõosilma lehed mõjuvad veidi karedate või kleepjatena. Need on mõlajad või keeljad tömbi või lühidalt teritunud tipuga karedakarvalised lihtlehed. Nende pikkus on 1–7 cm, laius 0,5–1,5 cm. Ülemised lehed on rootsutud, istuvad, alumised ahenevad rootsuks. Juurmised lehed moodustavad kodariku ja kuivavad enamasti juba õitsemise ajaks.

Taime vars on vastupidav ega kipu esimesel murdmisel järele andma. See omadus aitab taimel tuultele ja vihmadele ning nii loomade kui ka inimeste käimistele ja tegemistele vastu panna. Varsi on ühel taimel enamasti mitu, nad on lihtsad või juba alusel harunenud ning karvased.

Vili on põld-lõosilmal munajas, sile ja läikiv mustjaspruun pähklike. Viljad varisevad sageli koos tupega. Viljaraod on õietupest vähemalt kaks korda pikemad. Karvad on alumises osas harali, ülaosas lidus.

Paljuneb seemnetega, mis levivad mööduvate loomade karvadele ja inimeste riietele kinnitudes.

Põld-lõosilm on suhteliselt kärme levikuga ja seda võib proovida ka kodus varjulistes kohtades ja metsa all kasvatada. Igal juhul kipuvad selle taime läheduses jääma kängu või peaaegu üldse ära kaduma maaharijale tavaliselt muret tekitavad nn päris umbrohud.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]