Pagulane

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Põgenik)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Venemaa pagulased oktoobris 1942 Stalingradi lähedal
Ida-Preisimaalt lahkuvad põgenikud 1945. aastal
Süüria ja Iraagi põgenikud oktoobris 2015 maabumas Lesbose saarel Kreekas
"Põgenik" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Põgenik (täpsustus).

Pagulane (inglise keeles refugee) on rahvusvahelise õiguse järgi inimene, kes põhjendatult kardab tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste veendumuste pärast, viibib väljaspool kodakondsusjärgset riiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha saada sellelt riigilt kaitset, või kes nimetatud sündmuste tagajärjel viibib kodakondsusetuna väljaspool oma endist asukohariiki ega suuda või kartuse tõttu ei taha sinna tagasi pöörduda.[1] Kuni pagulusstaatuse kinnitamiseni sihtriigi poolt on välismaalane varjupaigataotleja.

Keskkonnapõgenikud ehk keskkonnapagulased (inglise keeles environmental migrant) on sunnitud lahkuma oma traditsioonilisest elukeskkonnast keskkonnaseisundi loodus- või inimtekkelise halvenemise või elulise loodusvara (nt vesi, viljakas pinnas) ammendumise tõttu. [2] Looduslikud tingimused on näiteks üleujutused, tormid (orkaanid), maalihked ja -värinad, vulkaanipursked. Inimtekkelised on ulatuslikud keskkonnareostused, õnnetusjuhtumid (Tšornobõli katastroof).

Sisepõgenikud (inglise keeles internally displaced personIDP) lahkuvad kodudest, kuid ei välju koduriigi territooriumilt. Sisepõgenikke võivad kodudest lahkuma sundida nii konfliktid ja inimõiguste rikkumised kui ka looduslikud tingimused ja katastroofid.

Statistika[muuda | muuda lähteteksti]

Pagulased Kongo DV-s

Konfliktid ja vägivald[muuda | muuda lähteteksti]

Hinnanguliselt on 2013. aasta seisuga maailmas 51,2 miljonit inimest, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma tagakiusamise, konfliktide, vägivalla ja inimõiguste rikkumiste tõttu. 16,7 miljonit neist on pagulased, 33,3 miljonit sisepõgenikud ja 1,2 miljonit inimest varjupaigataotlejad.[3] 2013. aastal lisandus 10,7 miljonit uut indiviidi: 8,2 miljonit sisepõgenikku ja 2,5 miljonit värsket pagulast. Regiooniti on kõige rohkem sundlahkujaid Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas, Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas ning Sahara-taguses Aafrikas. Võrreldes 2012. aastaga on põgenike arv kasvanud 6 miljoni inimese võrra. Suure kasvu põhjuseks on Süüria kodusõda. Suur hulk inimesi on viimasel ajal sunnitud ümber asuma Aafrikas, eelkõige Kesk-Aafrika Vabariigis, ja 2013. aasta teises pooles ka Lõuna-Sudaanis. Kõige rohkem pagulasi elab Pakistanis, Iraagis ja Liibanonis. Kõige rohkem pagulasi on põgenenud Afganistanist, Süüriast ja Somaaliast. 86% pagulastest elab arengumaades.[3]

Pagulaste sihtriigid Pagulaste arv [3]
Pakistan 1 616 500
Iraan 857 400
Liibanon 856 500
Jordaania 641 900
Türgi 609 900
Keenia 534 900
Tšaad 434 500
Etioopia 433 900
Hiina 301 000
USA 236 600
Pagulaste lähteriigid Pagulaste arv [3]
Afganistan 2 556 600
Süüria 2 468 400
Somaalia 1 121 700
Sudaan 649 300
Kongo 499 500
Myanmar 479 600
Iraak 401 400
Colombia 396 600
Vietnam 314 100
Eritrea 308 000
Riik Pagulasi 1000 elaniku kohta [3]
Liibanon 178
Jordaania 88
Tšaad 34
Mauritaania 24
Malta 23
Djibouti 23
Lõuna-Sudaan 20
Montenegro 14
Libeeria 12
Keenia 12
Riik Sisepõgenike arv [3]
Süüria 6 520 800
Colombia 5 368 100
Kongo 2 963 800
Sudaan 1 873 300
Somaalia 1 113 000
Iraak 954 100
Kesk-Aafrika Vabariik 894 400
Pakistan 747 500
Afganistan 631 300
Aserbaidžaan 609 000
Riik Varjupaiga taotlusi 2013 a. [3]
Saksamaa 109 600
USA 84 400
LAV 70 000
Prantsusmaa 60 200
Rootsi 54 300
Malaisia 53 600
Türgi 44 800
Orkaan Katrina tõttu üleujutatud New Orleansist lahkus enamus linna 484 000 elanikust.

Looduslikud tingimused[muuda | muuda lähteteksti]

Suuri ja mastaapseid sündmusi tuleb ette harva ja ebaregulaarselt, kuid nende esinemisega kaasnevad suurte inimhulkade liikumised. Enim ja suurimaid inimeste sundümberasumisi põhjustavad üleujutused, tormid ja maavärinad. Loodusõnnetuste tagajärjel on aastatel 2008–2013 pidanud kodud jätma keskmiselt 27 miljonit inimest.[4] 2013. aastal pidi maailmas ümber asuma hinnanguliselt 22 miljonit inimest.[4] Regiooniti on olnud enim mõjutatud Aasia ja Vaikse ookeani ning Lõuna-Aasia, kus rahvastiku tihedus on väga suur.

Pagulased Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Pagulasseadus võeti Eestis vastu 1997. aastal, kui riik liitus 1951. aasta ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga.

Eesti on olnud üks väiksema varjupaigataotluste arvuga riike Euroopas. 2012. aastast 2021. aastani esitati Eestile kokku 1180 varjupaigataotlust.[5] Eestis varjupaiga taotlejad on pärinenud peamiselt Ukrainast, Süüriast, Venemaa Föderatsioonist, Gruusiast ja Afganistanist. Varjupaiga taotlejad peavad üldjuhul elama Varjupaigataotlejate Majutuskeskuses, mis asub Lääne-Virumaal Väike-Maarja vallas Vao külas.[6]

Aastatel 1997–2021 sai Eestis rahvusvaheline kaitse 603 inimest, neist 346 sai pagulasstaatuse ja 257 täiendava kaitse. Pagulasstaatus annab inimesele elamisloa kolmeks aastaks, täiendav kaitse üheks aastaks. Kui päritoluriigis pole vahepeal situatsioon paranenud, on võimalik elamisluba pikendada. Kõige rohkem kaitse saajaid on olnud pärit Süüriast (199 inimest), Ukrainast (93), Venemaalt (66) ja Iraagist (42).[7]

Alates 24. veebruarist 2022 (Venemaa sissetung Ukrainasse) on Eestis rahvusvahelist kaitset taotlenud 2474 inimest (neist 2168 Ukrainast) ja ajutist kaitset 40 510 inimest (27. novembri 2022 seisuga).[8] Samas on Ukraina kodanikel õigus Eestis viibida ka ilma ajutist kaitset taotlemata.[9] Euroopa Liit otsustas anda kõigile alates 24. veebruarist põgenenud ukrainlastele poolautomaatselt ühe-aastase kaitsestaatuse.[7] 30. novembri 2022 seisuga on Eestisse sisenenud Ukraina sõjapõgenike arvuks hinnatud 116 941, kellest 63 507 on jäänud Eestisse.[10]

Organisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Järgnevalt on loetletud organisatsioonid, kes tegelevad pagulastega maailmas ja Eestis.

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet[muuda | muuda lähteteksti]

ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), tuntud ka kui Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Pagulaste Amet, on ÜRO talitus, mille kohustuseks on kaitsta ja toetada pagulasi, kas riigi valitsuse või ÜRO taotlusel. Amet aitab kaasa pagulaste vabatahtlikule repatrieerumisele, kohapealsele integreerumisele või ümberasumisele kolmandasse riiki. Ameti peakorter asub Šveitsis Genfis. Amet on ÜRO Arenguprogrammi liige.[11]

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvusvaheline Punase Risti Komitee (ICRC) on vanim Rahvusvahelise Punase Risti liikumise alla kuuluv organisatsioon. Selle ülesanneteks on kaitsta sõja ja konflikti piirkondades kannatanuid. Kuigi Rahvusvahelisel Punase Risti Komiteel puudub otsene mandaat pakkuda kaitset pagulastele on organisatsioon teatavates piirkondades põgenikke aidanud.[12]

Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Põgenike ja Pagulaste Nõukogu (ECRE) on üleeuroopaline mittetulundusühingute liit, mille eesmärk on pagulaste, asüülitaotlejate ja ümberpaigutatud inimeste õiguste edendamine ja kaitse.[13]

Eesti Pagulasabi MTÜ[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Pagulasabi (Estonian Refugee Council) tegeleb pagulaste abistamisega, aidates neil leida Eestis elukohta ja tööd. Ühing aitab varjupaigataotlejaid, kogub humanitaarabi ja teavitab üldsust.[14]

Eestlased paguluses[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Suur põgenemine

Teise maailmasõja ajal toimus suurim põgenemislaine eesti rahva ajaloos. Saksamaa mobilisatsiooniähvardus ja Punaarmee pealetung idarindel sundis noori mehi pagema Soome ja Rootsi. Tõeline suur põgenemine algas 1944. aasta sügisel, kui Nõukogude Liit okupeeris taas Eesti. Rootsi oli kõige ihaldatum põgenemispaik oma neutraalsuse ja jõukuse tõttu. 1. aprilliks 1945 arvatakse olevat Rootsi saabunud 26 000 – 27 000 eestlast[15]. Teine suur põgenikelaine moodustus inimestest, kes ei leidnud võimalust pageda laevade või paatidega Rootsi. Nad evakueerusid koos taganevate sakslastega Saksamaale. Pagulaste endi andmeil oli 1. oktoobriks 1946 Saksamaa läänetsoonide põgenikelaagris 31 221 eestlast.[16][17]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Pagulasseisundi konventsioon, RT II 1997, 6, 26
  2. http://www.seit.ee/sass/?ID=1&L_ID=125
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 UNCHR, Global Trends 2013
  4. 4,0 4,1 https://web.archive.org/web/20180428233334/http://www.internal-displacement.org/assets/publications/2014/201409-global-estimates2.pdf, Global Estimates 2014, People displaced by disasters Vaadatud 30.01.15
  5. Eurostat (21.11.2022). "Varjupaigataotlejate statistika". Vaadatud 30.11.2022.
  6. Vao küla Väike-Maarjas on eilsest üheksa rahvuse võrra rikkam Eesti Päevaleht, 28. jaanuar 2014 (vaadatud 28.01.2015).
  7. 7,0 7,1 Pagulased Eestis. Eesti Pagulasabi. Vaadatud 30. nov 2022
  8. Ajutise ja rahvusvahelise kaitse taotlejate arv. Politsei- ja Piirivalveamet. Vaadatud 30. nov 2022
  9. Ajutine kaitse Ukraina kodanikele ja nende pereliikmetele. Politsei- ja Piirivalveamet. Vaadatud 30. nov 2022
  10. Ukraina põgenike andmestik. Sotsiaalkindlustusamet. Vaadatud 30. nov 2022
  11. UNDG Members. Undg.org. (vaadatud 2014-11-29)
  12. International Committee of the Red Cross
  13. Our work ECRE
  14. Eesti Pagulasabi
  15. Bernard Kangro. Eesti Rootsis. Ülevaade sõnas ja pildis, Lund, 1943.
  16. Eesti saatusaastad 1945-1960, Stockholm, 1966.
  17. Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti, Tammeraamat, 2014.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "Politsei" ei kasutata eelnevas tekstis.
Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "pagulasabi" ei kasutata eelnevas tekstis.

Viitamistõrge: <references>-siltide vahel olevat <ref>-silti nimega "dBrAC" ei kasutata eelnevas tekstis.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]