Pärimisõiguse põhiprintsiibid
Pärimisõiguse põhiprintsiibid (ingl.k. Underlying principles of succession law) on erapärimisjärgluse põhimõte, üldõigusjärgluse põhimõte, testeerimisvabaduse põhimõte ja perekonnapärimisjärgluse põhimõte.[1] Sellistest põhimõtetest viimased kolm pärinevad juba Rooma õigusest ja leiavad ühel või teisel kujul ning mahus tänapäeva pärimisõiguses ka rakendust.[2]
Erapärimisjärgluse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]
Erapärimisjärglus lähtub Eesti Vabariigi põhiseaduse[3] § 32 lg-st 1 ja 4, mis sätestab omandi puutumatuse põhimõtte: igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning pärimisõigus on tagatud. See tähendab, et sättest tulenevalt on isikul õigus pärandada oma vara isikule, kellele ta soovib, ja pärijate õigust saada selle vara omanikuks.[4] Pärimisseaduse[5] kohaselt pärib kohalik omavalitsusüksus pärandaja vara juhul, kui puuduvad pärimisseaduses nimetatud sugulased ja abikaasa seadusjärgsete pärijatena (PärS § 18 lg 1). Kui pärand on avanenud välisriigis ning pärimisele kohaldatakse Eesti õigust, on pärimisseaduses nimetatud sugulaste ja abikaasa puudumisel seadusjärgsete pärijatena seadusjärgne pärija Eesti Vabariik (PärS § 18 lg 2).
Üldõigusjärgluse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]
Üldõigusjärgluse ehk universaalõigusjärgluse põhimõtte kohaselt läheb kogu isiku vara seaduse alusel üle tema pärijatele tervikuna surma aja koosseisus (PärS § 4 lg 1 ja § 130 lg 1). Sealjuures ei ole vajalikud omandamistoimingud, näiteks asjade omandiõiguse üleandmine või nõude loovutamine. Sama kehtib ka olukorras, kus vara pärijateks on mitu isikut.[6] Pärimisseaduse § 147 kohaselt on pärijad sel juhul kaaspärijad, kuid üks kaaspärija ei omanda mitte üksikuid pärandisse kuuluvaid esemeid, vaid osa tervikpärandist, teisisõnu, pärandvara kuulub kaaspärijatele ühiselt ning sellises olukorras kohaldatakse kaasomandi sätteid.
Testeerimisvabaduse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]
Testeerimisvabadus on inimese vabadus teha oma surma puhuks enda vara kohta korraldusi. See on privaatautonoomia põhimõtte väljendus pärimisõiguses.[7] Testeerimisvabaduse põhimõte tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 32, mille järgi on igaühel õigus teha oma surma korral enda vara kohta korraldusi ehk määrata, kas, kellele ja millises vormis ta soovib enda vara pärandada.
Kuna ükski vabadus ei ole absoluutne ja piiramatu, peab ka testeerimisvabaduse juures arvestama nii üldise õiguskorra kui ka heade kommetega[8], see tuleneb ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse[9] §-st 86. Seetõttu on seadusandjal õigus teha kitsendusi üldiste eesmärkide nimel, hinnates sealhulgas, et kitsendused ei oleks põhiseadusega vastuolus.
Üks testeerimisvabaduse kitsendus on sundosa instituut, millega piiratakse pärandaja vabadust jätta oma vara temale meelepärasele pärijale. Sisuliselt on sundosa pärimise puhul tegemist olukorraga, kus pärandaja on testamendi või pärimislepinguga jätnud seaduse järgi pärima õigustatud isiku (ehk alaneja sugulase, oma vanemad või abikaasa) pärandist ilma või on pärandiosa vähendanud võrreldes sellega, mida oleks olnud võimalik saada seadusjärgse pärimise korral. Seejuures on tingimuseks, et pärandajal oli surma hetkel õigustatud isiku suhtes perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus. Sellisel juhul on kirjeldatud isikul õigus nõuda teistelt pärijatelt sundosa (PärS § 104 lg 1).
Teine oluline testeerimisvabaduse piirang seisneb pärimisseaduses täpselt määratletud korralduste tüüpides. Seetõttu tuleb pärandaja viimset tahet ja selle õiguslikku mõtet kindlaks määrata pärimisseaduses toodud korralduste tüüpidest lähtuvalt.[10] Seadus kirjeldab sealjuures järgnevaid korralduste tüüpe:
- pärija nimetamine (PärS § 39-41);
- asepärija nimetamine (PärS § 42-44);
- eel- ja järelpärija nimetamine (PärS § 45-55);
- annaku määramine (PärS § 56-72);
- sihtkäsund (PärS § 73-75);
- sihtmäärang (PärS § 76-77);
- testamenditäitja nimetamine (PärS § 78-87).
Kolmas piirang on seotud korralduste ajalise kehtivusega: nimelt ei luba pärimisseadus seada surma puhuks tehtavates korraldustes tingimusi ega piiranguid kauemaks kui 30 aastat pärast pärandaja surma.[11]
Lisaks on testeerimisvabaduse piirangutena arvestatavad ka head kombed ja avalik kord (TsÜS § 86). See tähendab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olevad korraldused on tühised. Tulenevalt TsÜS § 84 lg-st 1 ei too sellised korraldused algusest peale endaga kaasa õiguslikke tagajärgi, selles seisnebki käesolev testeerimisvabaduse piirang.
Testeerimisvabadusele seab veel piirangu ka üleelanud abikaasa õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist kinnisasjale, mis oli abikaasade ühine kodu PärS § 16 lg 3 alusel.[12] Perekonnaseaduse[13] kohaselt tuleks ühist kodu sealjuures mõista kui eluruumi, kus perekonnaliikmed tavapäraselt elavad (PKS § 21).
Perekonnapärimisjärgluse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]
Perekonnapärimisjärgluse põhimõte tähendab, et kui isik ei ole oma vara kohta surma puhuks korraldusi teinud (ehk jätnud testamenti või pärimislepingut), on vara pärimisel (seadusjärgselt) soodustatud isikud tema lähedased. Põhimõte tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 27, mille järgi on perekond rahva püsimise ja ühiskonna alusena riigi kaitse all. Põhimõte väljendub eelkõige nendes olukordades, kus isik ei ole jätnud enda vara kohta surma puhuks kehtivat testamenti või pärimislepingut ja surnud isiku vara jaotatakse tema alanejate vahel seadusjärgse pärimise teel.[14] Mandri-Euroopa õiguskultuuris ei peeta ühiskonna õiglustundest tulenevalt lubatavaks oma lähedaste täielikku pärandist ilmajätmist. Seetõttu on perekonnapärimisjärgluse põhimõte põhiseadusest tuleneva perekonna kaitse edasiarendus pärimisõiguses.[15]
Perekonnapärimisjärglus on seotud ka testeerimisvabaduse põhimõttega, mille järgi on isikul endal võimalus valida, kellele ja kui suures osas ta oma vara pärandab. Seadusandja eelistab testeerimisvabadust perekonnapärimisjärgluse põhimõttele. Selleks, et tagada siiski ka üldisest õiglustundest tulenevalt lähedaste eelistamist olukorras, kus isik on teinud testamendi väljaspool perekonda oleva isiku kasuks, on lähisugulastel teatud eeldustel õigus nõuda selliselt soodustatult sundosa.[16] Sundosa instituut kaitseb pärandaja alanejat sugulast, vanemaid või abikaasat, kelle suhtes oli pärandajal eluajal perekonnaseadusest tulenev kehtiv ülalpidamiskohustus, juhul, kui viimane on testamendi või pärimislepinguga jätnud pärija pärandist ilma või vähendanud selle väärtust võrreldes sellega, mis oleks saadud seadusjärgse pärimise korral (PärS § 104 lg 1).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Mikk, T. 2012. Pärimisõigus. Tallinn: Sisekaitseakadeemia, lk 15-19.
- ↑ Liin, U. Pärimisõiguse põhimõtetest, lk 141-147. Juridica 1999/3.
- ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus. – RT I, 15.05.2015, 2.
- ↑ Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne. Kättesaadav veebis: https://pohiseadus.ee/. (06.04.2023).
- ↑ Pärimisseadus. – RT I, 10.02.2023, 8.
- ↑ Brox, H. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, äärenumber 25.
- ↑ Brox, H. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, äärenumber 23.
- ↑ Liin, U. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 108.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus. – RT I, 20.06.2022, 33.
- ↑ Liin, U. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 108.
- ↑ Liin, U. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 108-109.
- ↑ RKTKo 2-18-8886/64.
- ↑ Perekonnaseadus. – RT I, 11.01.2023, 11.
- ↑ RKÜKo 3-2-1-73-04.
- ↑ Liin, U. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 110.
- ↑ Brox, H. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, äärenumber 24.