Pärimisõiguse põhiprintsiibid

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Pärimisõiguse põhiprintsiibid on erapärimisjärgluse põhimõte, üldõigusjärgluse põhimõte, testeerimisvabaduse põhimõte ja perekonnapärimisjärgluse põhimõte.

Erapärimisjärgluse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Erapärimisjärgluse põhimõte tähendab, et isiku vara läheb pärast tema surma pärijatele, mitte kohalikule omavalitsusele või riigile. Erapärimisjärglus lähtub Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 32, mis sätestab omandi puutumatuse põhimõtte: igaühe omand on puutumatu ja võrdselt kaitstud ning pärimisõigus on tagatud.[1] See tähendab, et isikul on õigus pärandada oma vara isikule, kellele ta soovib, ja pärijate õigust saada selle vara omanikuks.[2] Kohalik omavalitsusüksus või riik pärivad pärandaja vara vaid juhul, kui muud pärijad puuduvad.[3]

Üldõigusjärgluse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Üldõigusjärgluse ehk universaalõigusjärgluse põhimõtte kohaselt läheb kogu isiku vara seaduse alusel üle tema pärijatele tervikuna surma aja koosseisus. Sealjuures ei ole vajalikud omandamistoimingud, näiteks asjade omandiõiguse üleandmine või nõude loovutamine. Sama kehtib ka olukorras, kus vara pärijateks on mitu isikut.[4] Pärimisseaduse § 147 kohaselt on pärijad sel juhul kaaspärijad, kuid üks kaaspärija ei omanda mitte üksikuid pärandisse kuuluvaid esemeid, vaid osa tervikpärandist.[5]

Testeerimisvabaduse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Testeerimisvabadus on inimese vabadus teha oma surma puhuks enda vara kohta korraldusi. See on privaatautonoomia põhimõtte väljendus pärimisõiguses.[6] Testeerimisvabaduse põhimõte tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 32, mille järgi on igaühel õigus teha oma surma korral enda vara kohta korraldusi ehk määrata, kas, kellele ja millises vormis ta soovib enda vara pärandada.[7]

Kuna ükski vabadus ei ole absoluutne ja piiramatu, peab ka testeerimisvabaduse juures arvestama nii üldise õiguskorra kui ka heade kommetega.[8][9] Seetõttu on seadusandjal õigus teha kitsendusi üldiste eesmärkide nimel, hinnates sealhulgas, et kitsendused ei oleks põhiseadusega vastuolus.[9]

Üks testeerimisvabaduse kitsendus on sundosa instituut, millega piiratakse pärandaja vabadust jätta oma vara temale meelepärasele pärijale.[10] Teine oluline testeerimisvabaduse piirang seisneb pärimisseaduses täpselt määratletud korralduste tüüpides. Seetõttu tuleb pärandaja viimast tahet ja nende õiguslikku mõtet kindlaks määrata pärimisseaduses toodud korralduste tüüpidest lähtuvalt.[11] Kolmas piirang on seotud korralduste ajalise kehtivusega: nimelt ei luba pärimisseadus seada surma puhuks tehtavates korraldustes tingimusi ega piiranguid kauemaks kui 30 aastat pärast pärandaja surma.[12]

Perekonnapärimisjärgluse põhimõte[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonnapärimisjärgluse põhimõte tähendab, et kui isik ei ole oma vara kohta surma puhuks korraldusi teinud, on vara pärimisel soodustatud isikud tema lähedased. Põhimõte tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 27, mille järgi on perekond rahva püsimise ja ühiskonna alusena riigi kaitse all.[13] Põhimõte väljendub eelkõige nendes olukordades, kus isik ei ole teinud enda vara kohta surma puhuks korraldusi ja surnud isiku vara jaotatakse tema alanejate vahel seadusjärgse pärimise teel.[14] Mandri-Euroopa õiguskultuuris ei peeta ühiskonna õiglustundest tulenevalt lubatavaks oma lähedaste täielikku pärandist ilmajätmist. Seetõttu on perekonnapärimisjärgluse põhimõte põhiseadusest tuleneva perekonna kaitse edasiarendus pärimisõiguses.[15]

Perekonnapärimisjärglus on seotud ka testeerimisvabaduse põhimõttega, mille järgi on isikul endal võimalus valida, kellele ja kui suures osas ta oma vara pärandab. Seadusandja eelistab testeerimisvabadust perekonnapärimisjärgluse põhimõttele. Et tagada siiski ka üldisest õiglustundest tulenevalt lähedaste eelistamist olukorras, kus isik on teinud testamendi väljaspool perekonda oleva isiku kasuks, on lähisugulastel teatud eeldustel õigus nõuda pärandist sundosa.[16]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Eesti Vabariigi põhiseadus § 32 lg-d 1 ja 4 (RT I, 15.05.2015, 2).
  2. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 32 kommentaar.
  3. Pärimisseadus § 18 (RT I, 10.03.2016, 16).
  4. H. Brox. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, äärenumber 25.
  5. Pärimisseadus § 147 (RT I, 10.03.2016, 16).
  6. H. Brox. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, äärenumber 23.
  7. Eesti Vabariigi põhiseadus § 32 lg 4 (RT I, 15.05.2015, 2).
  8. U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 108.
  9. 9,0 9,1 Tsiviilseadustiku üldosa seadus § 86 (RT I, 20.04.2017, 21).
  10. Pärimisseadus § 104 lg 1 (RT I, 10.30.2016, 16).
  11. U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 108.
  12. U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 108-109.
  13. Eesti Vabariigi põhiseadus § 27 lg 1 (RT I, 15.05.2015, 2).
  14. RKÜKo 3-2-1-73-04.
  15. U. Liin. Pärimisõigus. Tallinn: Ilo 2005, lk 110.
  16. H. Brox. Pärimisõigus. Tallinn: Juura 2003, äärenumber 24.