Otto Pikkov

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Otto Pikkov (27. märts 1922 Rapla vald, Harjumaa30. november 1988 Tallinn) oli Eesti tehnikateadlane.[1]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Otto Pikkov oli talupidaja poeg ja Lui Pikkovi vend.[1]

Õppis 1938–1940 Riigi Tööstuskoolis, lõpetas 1941 Tallinna II Poeglaste Ametikooli raadiotehnika haru. Osales teises maailmasõjas, oli Kaasanis ehituspataljoni elektrik, hiljem radist ja raadio-telegraafimeister laskur- ja tagavarapolgus. Lõpetas 1952 Tallinna 9. Täiskasvanute Keskkooli, 1958 Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) mehaanikateaduskonna elektrijaamade, -võrkude ja -süsteemide erialal, 1959–1963 samas aspirant, tehnikakandidaat (1971, Leningradi Elektrotehnikainstituut), väitekiri "Исследование методов релейного преобразования частотно-импульсного сигнала в системах автоматического контроля". Oli 1938–41 raadiotehase RET tööline, 1947–49 Raadiokomitees tehnik, 1950–57 Raadiomajas insener. Aastast 1957 teadustööl: 1957–59 TPI elektrijaamade, -võrkude ja -süsteemide kateedri labori juhataja, 1959–65 Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituudi automaatikavahendite labori juhataja, aastast 1960 ka TPI automaatika ja telemehaanika ning arvutustehnika kateedrite tunnitasuline õppejõud, aastast 1965 tööstuselektroonika kateedri dotsent, 1968–78 elektroonika kateedri juhataja, hiljem dotsent.[1]

Otto Pikkov suri 30. novembril 1988 Tallinnas ja ta maeti 6. detsembril 1988 Liiva kalmistule[2].

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkond: muundustehnika ja automaatikavahendid. Osales Eesti esimeses energoküberneetikauuringus, mille tulemusena valmis spetsiaalanaloogarvuti aktiivvõimsuste optimaalseks jaotamiseks soojuselektrijaamade vahel; seade võeti kasutusele Eesti Energias. Selgitas statistiliste võtete rakendusvõimalusi mõõteseadmete projekteerimisel, uuris signaaliparameetrite mõõtemeetodeid ja -vahendeid, osales jõupooljuhtseadiste katsetamiseks vajaliku mõõteaparatuuri väljatöötamises. Toimetanud elektrotehnika- ja automaatika-alaseid teaduskogumikke. Üle 40 teadustrükise, 29 käsikirjalist teadustööaruannet.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Счетно-решающее устройство для экономического распределения нагрузки (kaasautor). // Электричество (1959) 9
  • Вероятностные соотношения релейного преобразователя частотно-импульсного сигнала. // TTÜ Toimetised. A 268 (1968)
  • Türistormuunduri digitaalne juhtimisskeem. // Side. Raadio. Televisioon (1974) 11
  • Jõupooljuhtseadiste arengusuundadest. // Side. Raadio. Televisioon (1977) 2
  • Высокочастотное преоброование сетевого нарnяжения. // TTÜ Toimetised 538 (1982)
  • Измерение параметров силовых полупроводниковых приборов. // TTÜ Toimetised 651 (1987)
  • Вопросы разработки коммутационно-соглашующего устройства автоматзированного комплекса измерения парамеров микросборок (kaasautor). // TTÜ Toimetised 674 (1988).

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • TPI 1936–1986, 310, 313–314, 319–320, 423, 430, 432
  • Velmre, E. Uuringuid jõupooljuhtelektroonikaseadiste ja seadmete alalt. // Tehnikauuringute areng Eesti NSV-s. Tallinn, 1986, 131
  • Tamm, U. Mõõtetehnika uurimuste ajaloost elektroonika kateedris. // TTÜ Toimetised 678 (1988), 80, 82–83.
  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.