Oskar Palsa

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Oskar Karl Johann Palsa (21. aprill 1861 Mustvee29. oktoober 1926 Gattšina) oli eesti kirikuõpetaja ja piiskop Venemaal.

Lõpetas 1882 Tartus gümnaasiumi. Õppis 18821886 Tartu ülikooli usuteaduskonnas, mille lõpetas cand theol astmega. Ordineeriti 13. novembril 1888 pastoriks Tallinnas. Töötas 18871888 usuõpetuse ülemõpetajana Tallinna Aleksandri gümnaasiumis ning oli samaaegselt abiõpetaja Tallinna Püha Vaimu koguduses.

Alates 1888. aastast töötas Gattšinas. Aastatel 18881926 oli ta Gattšina Püha Nikolai kiriku koguduse pastor, aastal 1918 ka Kolpanas, 19211922 Koprinas. 7. juunil 1921 valiti Lääne-Ingeri praostiks[1].

Kuna riigipiiri tekkimisega olid eestlastel suhtlemisvõimalused kodumaa kirikuga katkenud, tuli sealsel kirikul uutes oludes ennast kiiresti määratleda. Nii palju kui võimalik, tehti koostööd ka teiste Venemaal elanud luterlastega, näiteks soomlaste, sakslaste ja lätlastega. 25.-26. septembril 1921 peeti Gattšinas Venemaa Põhjarajooni eesti koguduste esindajate kongress, kelle 44 delegaati otsustasid moodustada 5-liikmelise iseseisva Eesti Kõrgema Kirikunõukogu (KKN) eesotsas piiskopiga, kelleks sai Gattšina eesti koguduse pastor Oskar Palsa. Luterlaste ühtsuse rõhutamiseks valiti Saksa piiskop Konrad Freifeldt kõigi Venemaa eesti luterlike koguduste peapiiskopiks. 13. detsembril 1921 pühitses Konrad Freifeldt Oskar Palsa Eesti Luterliku Kiriku Nõukogude Liidus piiskopiks[2].

25.-26. juunini 1922 toimunud eesti koguduste teisel kongressil rõhutas piiskop Palsa, et igas eesti külas Venemaal on ühiselt ehitatud kirik või vähemalt palvemaja ja kool, mistõttu eestlaste hulgas ei olnud kirjaoskamatuid. Kus kirik puudus, seal peeti jumalateenistusi pühapäeviti koolimajas. Et nõukogude riik lahutas kooli kirikust, taotlesid eestlased koolimaja ruumides jumalateenistuste jätkamiseks eriluba, mida piiskopi sõnul paljudes kohtades isegi saadi. Kuna vaimulikest oli suur puudus, võttis kongress vastu otsuse abipastorite ja niinimetatud erakorraliste jutlustajate institutsiooni loomiseks. Nendeks võisid saada ilma teoloogilise erihariduseta mehed, kes olid sooritanud vastava eksami[3].

Esimesteks abipastoriteks sai August-Eduard Masing ja J. Oberschneider, järgmisteks Martin Jõgi ja Rudolf Raudmund.

Kuna aastal 1926 oli Eesti Luterliku Kiriku Nõukogude Liidus juhtkonna andmetel vaid kolm akadeemilise haridusega pastorit (lisaks piiskop Palsale veel Aleksander Jürgenson ja Leo Schultz), neli abipastorit ja kolm rändjutlustajat. Raskusi oli eelkõige Leningradist kaugemal asuvate koguduste teenimisega. Sel eesmärgil saadeti sinna aeg-ajalt pastoreid. 1926. aasta suvel sooritas piiskop Palsa isiklikult sellise reisi Siberisse, kus kogudused olid jäänud isoleerituks 1925. aastani. Peamiselt teenis ta Looderegioonist väljaspool asunud suurima eesti koguduse – Omski palvemajades, kuhu kuulus enne revolutsiooni 3000 usklikku. Viibides Siberis mõned nädalad, viis piiskop läbi 40 jumalateenistust ja jagas armulauda rohkem kui 1000 koguduseliikmele. Sõidu tulemusel kogudused kasvasid. Reisi lõppjärgus Krasnojarskis Palsa haigestus ning suri 29. oktoobril 1926. Tema surm oli raskeks kaotuseks kogu luterlikule kirikule. Kuni piiskopi matusteni 2. novembril 1926 toimusid Leningradi kirikutes ning isegi Gattšina katoliku ja õigeusu pühakodades igapäevased leinajumalateenistused eesti, saksa, soome ja vene keeles.

Pärast Oskar Palsa surma läks eesti koguduste juhtimine praost Aleksander Jürgensoni kätte.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oskar Palsa vend Friedrich Palsa oli sõjaväevaimulik.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]