Tenor (partii)
Tenor (ladina keeles tenere, hoidma) on keskaja ja renessanssmuusikas polüfoonilise faktuuri nö kandev partii, millega suhtes loodi muud partiid.
Kuna umbes 1300. aastal kirjeldas Johannes de Grocheio tenorit kui polüfoonia põhihäält, mis ei olnud laenatud gregooriuse koraalist, annab see põhjust arvata, et enne 1300. aastat nimetati partiid tenoriks ainult siis, kui see ei olnud pärit gerogooriuse koraalist või kui gregooriuse koraal ei olnud teada.
Seevastu 14. sajandi allikates märgiti iga kandev hääl tenoriks, kui see liikus pikemates helivältustes ning selle helide helikõrgused olid laenatud varasemast gregooriuse koraalist, mida nimetati ka cantus firmus'eks. 15. sajandil oli selline arusaam muutunud üldlevinuks.
Kuna keskaja- ja renessansspolüfoonias enne aastat 1400 ja sageli ka pärast seda loodi kontrapunkt kõigis teistes häältes tavaliselt struktuurselt fundamentaalse tenori suhtes, siis kõik oma aja kontrapunkti käsitlevad tekstid puudutasid eelkõige diskantuse (discantus) suhet tenoriga. 15. sajandil säilitas peaaegu kogu polüfoonia diskantuse ja tenori kindlalt "lahutatud" suhte isegi siis, kui faktuur sisaldas juba mitmeid teisi tenorist nii kõrgemaid kui ka madalamaid partiisid.
Kuigi 16. sajandil tenor-diskantus kontrapunktilise paari hegemoonia lagunes, sest täielikult imitatsioonline polüfoonia arendas välja oma nõuded ja reeglid, jäid paljud vanad reeglid siiski kehtima ja endiselt jätkus traditsioon anda nimetus "tenor" igale cantus firmust esitavale häälele .
Tänapäeval on kahtluse alla seatud varasem kauaaegne oletus, et 13. sajandi muusikud nimetasid polüfoonilise faktuuri alumist partiid "tenoriks", kuna see justkui "hoidis" juba olemasolevat gregooriuse koraali. Selline arusaam põhines lõigul Johannes de Garlandia 13. sajandi teisel veerandil loodud teosest "De mensurabili musica", kus viites kahele polüfoonilisele partiile, primus cantus ja secundus cantus öeldakse, et "tenori" partii on see, mida nimetatakse primus cantus (a parte tenoris, qui dicitur primus cantus). Tõenäoliselt on antud lause tegelik tähendus selles, et esimest rida, mille helilooja polüfoonilises faktuuris kirjutas, nimetati tenoriks, kuna see "hoidis" või "toetas" kontrapunkti harmoonilist struktuuri. Sellise tähenduse annavad ka kaks hilisemat traktaati, Kölni Franco "Ars cantus mensurabilis" (ca 1250) ja umbes 30 aastat hiljem ilmunud anonüümne traktaat St Emmeramist. Viimane võrdsustab mõiste tenor aluse ehk fundamentumi mõistega. Arvestades asjaolu, et peaaegu kõik varajase polüfoonia häälte nimetused tulenevad tegelikult muusika loomeprotsessist, vrd. näiteks 14. sajandi alguses kasutsele tulnud kontratenor kui tenori vastupartii või 15. sajandi lõpu basis-tenor ehk tenor, mis toimib alusena, on sõna 'tenor' algse tähenduse selgitus täiesti usutav.
14. sajandi lõpus ja 15. sajandi alguses seostati polüfoonias iga tenoripartii peaaegu alati kontratenori partiiga. Need kaks liini, mis tessituuriliselt tihti kattuvad, jagasid nii harmoonilise vundamendi kui ka ühtlustava partii funktsioone. Kontratenorit nimetati vahel ka sõnaga concordans, mis prantsuse keeles püsis veel kuni 19. sajandini baritonipartii nimetusena.
15. sajandi lõpul arenes kolmehäälsusest välja neljahäälsus. Kompositsioonis võeti kasutusele contratenor bassus, mis võttis endale harmoonilise vundamendi rolli. Seejärel eristusid tenor ja kontratenor üksteisest selgemini ning vana kontratenor sai tuntuks kui contratenor altus. See kippus olema ulatuselt veidi kõrgem kui tenor ning seetõttu hakkas sõna 'tenor' üha enam viitama hääleulatusele.
14. sajandi lõpus ja 15. sajandil kasutati prantsuse sõna tenoriste või tenoristre ja itaalia tenorista kõrgelt kvalifitseeritud laulja kohta, kes oli võimeline esitama nii polüfoonilises faktuuris nii kontratenori kui ka tenorist allapoole jäävaid partiisid. Sõna 'tenor' kippus aegamööda kinnistuma nimetusena silmapaistvamatele lauljatele, kellest mõned näivad olevat tegutsenud ka koorijuhina. 15. sajandi lõpus, kui neljahäälne polüfoonia muutus normiks, anti mõnele lauljale sellised tiitlid nagu tenorista basso, controriste, contro alto või lihtsalt contro. Sellest terminoloogilisest segadusest tekkis aga järk-järgult sõna tenore, mis kinnistus tenoriparii mõiste nimetusena selgelt koos partiiraamatute ilmumisega.