Olovernes

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Olofernes. Puulõikes portree Guillaume Rouille' (1518?-1589) ikonograafiaraamatust "Promptuarium Iconum Insigniorum" (Lyon 1553), mis sisaldas märkimisväärsete isikute medalitena kujutatud portreesid koos lühikeste elulookirjeldustega
Juudit tapab Olovernese. Caravaggio
Horace Vernet. Juudit ja Olovernes. 1828–1832
Juudit ja ümmardaja Olovernese peaga Sixtuse kabeli laemaalil. Michelangelo

Olovernes, ka Holofernes[1] on Vana testamendi deuterokanoonilises Juuditi raamatus esinev tegelane, Assüüria väepealik, kelle noor lesknaine Juudit võrgutas ja tappis, et päästa oma kodulinn.

Piibli tekstis[muuda | muuda lähteteksti]

Piibli järgi oli Olovernes Assuri kuningas Nebukadnetsari sõjaväe ülempealik ja kuningast järgmine mees[2], kelle kuningas läkitas Vahemere ja Punase mere vahele jäävate maade rahvastele kätte tasuma selle eest, et need ei abistanud Nebukadnetsari võitluses meedlaste kuninga Arpaksadi vastu.

Juuditi raamat räägib sellest, kuidas Olovernes pärast Ees-Aasia maades rüüstamist ja tapmist asus piirama väikest Juudamaa mägedes asuvat linna Petuuliat. Ta võttis enda valdusesse linna juurde viivad teed ja allikad, mis linna veega varustasid ning linnavanemad olid selle peale valmis linna käest andma. Noor ja rikas lesknaine Juudit, kes oli ka väga jumalakartlik, sõitles vanemaid nende julgusetuse pärast ning otsustas linna päästa. Ta ehtis enese kauniks ja läks koos oma ümmardajaga, kes kandis veinikruuse ning leivakakkusid, assüürlaste laagrisse Olovernese ette. Olovernes lasi ta viia oma telki ning ta teenrid ja ihukaitsjad tõmbusid diskreetselt tagasi. Järgnenud ööl Juuditiga koos pidutsedes jõi Olovernes end raskelt purju, Juudit koos oma teenijaga raius ta pea maha ning pöördusid sellega tagasi Petuuliasse. Väepealikuta jäänud piirajad pagesid seepeale paanikas linna alt.[3]

Et Juuditi raamat on tunnistatud hilisemaks pseudoajalooliseks jutustuseks[4], ei ole Olovernes ajalooline isik.

Kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Kujutavas kunstis[muuda | muuda lähteteksti]

Juuditi ja Olovernese motiiv oli populaarne eriti renessanss- ja barokk-kunstis, seda on kujutanud muuhulgas Botticelli[5], Donatello[6], Lucas Cranach vanem[7], Caravaggio[8] ja Artemisia Gentileschi[9], samuti esineb motiiv Sixtuse kabelis Roomas osana Michelangelo Buonarroti loodud laemaalist[10]. Maalikunsti ja reprodutseeriva graafika vahendusel esineb motiiv ka renessansi ja baroki tarbekunstis üle Euroopa, sh Eestis[11].

Laias laastus võib kujutised jagada kahte tüüpi - ühel Juudit tapmas magavat Olovernest, teisel Juudit hoidmas või kandmas Olovernese maharaiutud pead. Juuditi rikkalik riietus ja luksuslikud ehted on sageli esitatud kontrastina mõrva brutaalsusega. Mõlemal juhul võib koos Juuditiga olla kujutatud ta ümmardaja.

Hilisemas kunstis esineb Juuditi ja Olovernese motiiv Vincenzo Camuccini ja Horace Vernet' maalidel, kus küll on välditud varasemale kunstile omast naturalistlikkust. Samuti leidub see juugendkunstniku Gustav Klimti loomingus, Klimti 1901. ja 1909. aastatel loodud kahel maalil on kujutatud Juuditit Olovernese peaga.

Muusikas[muuda | muuda lähteteksti]

Olovernese surm on teema Antonio Vivaldi oratooriumis "Juditha triumphans devicta Holofernis barbarie", RV 644, kus Olovernese roll on kirjutatud kontraaldile[12][13].

1923. aastal komponeeris Emil Nikolaus von Reznicek kahevaatuselise ooperi "Holofernes", mille libreto põhines Friedrich Hebbeli 1839.–1940. aastail loodud tragöödial[14].

Kirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Olovernes esineb Geoffrey Chauceri "Canterbury lugudes" ühe osana Munga jutustusest[15].

Samuti on ta nimetatud Dante "Jumaliku komöödia" Purgatooriumi kaheteistkümnendas laulus kõrkuse karistamise ühe näitena[16].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Juuditit ja Olovernest kujutavad kunstiteosed Wikimedia Commonsis