Canterbury lood

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Illustratsioon "Canterbury lugude" 1483. aastal ilmunud teisest väljaandest

"Canterbury lood" (inglise keeles The Canterbury Tales; keskinglise keeles Tales of Caunterbury) on 24 jutustusest koosnev kogumik, mille autoriks on 14. sajandi inglise kirjanik Geoffrey Chaucer.[1]

Kogumik koosneb "Üldisest proloogist" ja sellele järgnevatest lugudest, mida tegelaskujud teekonnal Canterburysse üksteisele jutustavad. Teose eesmärgiks on – nagu 14. sajandi kirjandusel üldiselt – pakkuda lisaks õpetusele ka meeldivat ajaviidet.[2] Kogu teos on kirja pandud keskinglise keeles.[1] Chaucer töötas kirjatüki kallal 1388. aastast kuni oma surmani, arvatavasti 1400. aastal. Teos on jäänud lõpetamata, kuid tänini pole teada, kas see oli tahtlik või juhuslik.

Suurel määral Giovanni Boccaccio "Dekameronist" inspireeritud "Canterbury lood" on eesti keelde tõlkinud inglise filoloog Votele Viidemann (1947-1992).[3] Ameerika Ühendriikide akadeemik Charles Muscatine väidab, et "Canterbury lood" koondab kokku ja vaatleb kaasaja olulisi väärtusi, mis "keskajal moodustasid rikka ja tasakaalustatud süsteemi, mis nüüd on lagunemas",[4] ning seda peetakse tänini inglise rahvuskirjanduse alusepanija Geoffrey Chauceri peateoseks.[3]

Sisu[muuda | muuda lähteteksti]

Jutustuse süžee põhineb 30 palveränduri teelkonnal Canterburysse peapiiskop Thomas Becketi hauale[1]. Nende hulka kuuluvad keskaja ühiskonna kõikvõimalike seisuste liikmed: rüütel, prioress, kaupmees, tudeng, Bathi emand, maapreester, paaž, aidamees, indulgentsimüüja jne.[2]

Palverännaku motiivi kasutamine annab Chaucerile võimaluse koondada kokku erinevatest seisustest inimesed, kes igapäevaelus omavahel läbi ei käiks.[1] Chaucer on esimene teadaolev autor, kes kasutab palverännakut lugude jutustamise kohana.[5]

Palverändurid kogunevad Southwarkis Tabard Inni kõrtsis, mis asub Londoni lähedal, Thamesi jõe kaldal. Sealne kõrtsmik Harry Bailey liitub palverändurite rühmaga ning teeb muuhulgas ettepaneku korraldada jutuvestmise võistlus, mille meistri koha ta ise sisse võtab.

Teost alustavas "Üldises proloogis" tutvustatakse lugejale lühikeste ja värvikate, kuid satiiriliste kirjelduste abil tegelasi, kellest igaüks jutustab palverännaku vältel ühe loo. Tegelaskujude jutud põimuvad vaheldumisi lühikeste dramaatiliste vahevestlustega, mis leiavad aset kõrtsmiku ja ühe või mitme palveränduri vahel.[1] Chauceri esialgne plaan nägi ette, et iga palverändur räägib nii teel sihtkohta kui ka tagasi ühe loo[2], kuid ta ei pidanud sellest kinni: Canterburysse mineku osas saavad esialgu kavandatud 30 tegelasest sõna vaid 24 ning tagasitee kirjeldus ja räägitavad lood puuduvad täiesti.[1]

Tegelaste värvikirev taust, mis leiab endale väljundi jutuvestmisvõistluses, annab Chaucerile võimaluse tutvustada oma teoses ka paljusid kaasaegseid kirjandusžanre: lüürikat, religioosset legendi, õukonnaromantikat, igapäevaelukomöödiat, allegoorilist lugu, keskaegset jutlust. Kohati on tegu lausa mitme erineva kirjandusliigi seguga.[1] Niisama palju kui teistest käsitletud teemadest (olmeteemad, tegelaste välimus jne), räägivad "Canterbury lood" lugude jutustamise kunstist, milles "jutt ise ja jutustaja ühiskondlik positsioon on üldiselt seotud". Kõrgstiilis moraliseerivaid jutte räägivad üldjuhul kõrgema staatusega isikud, elavamad ning vahetumad lood kuuluvad pigem alamklasside esindajatele.

Juttude vahele põimitud saatetekstid kajastavad sageli läbitud teed ja omavahelisi pingeid palverändurite vahel. Näiteks püüab aidamees takistada möldrit oma lugu rääkimast ning vastutasuks "Möldri loole", milles aidameest tögati, räägib aidamees loo, kus kaks Cambridge'i tudengit tögavad omakorda möldrit. Kui kerjusmunk kurdab Bathi emandale, et tema proloog on liiga pikk, alustab emand oma juttu "põlglike märkustega kerjusmunkade aadressil".[5] Sellest hoolimata soovib Chaucer oma kirjatöös kõiki tegelasi pigem mõista kui neile hinnanguid anda.[6]

Tegelaskujude loomisel on Chaucer kasutanud kaasaegseid uskumusi astroloogiast. Nii näiteks sõnab emand Bathist, et tema söakas hing on pärit Marsilt ning tundelaad Veenuselt. Teiseks aluseks karakterite loomisel on Chaucer kasutanud füsiognoomiat, mis oli 14. sajandi lõpul äärmiselt populaarne. Selle kohaselt on olemas seos inimese iseloomu ja välimuse vahel: indulgentsimüüja inetu välimus on seotud tema ebardlikkusega ning möldri suur suu viitab liigsöömisele ja liiderlikkusele.

Lisaks olevikule saab lugeja aimu ka tegelaste minevikust, nende harjumustest ja ideedest – seetõttu on lugejal psühholoogiliselt neid raskem hukka mõista. Viidemann möönab: "Seega asetab Chaucer meid reaalsesse maailma, kus inimeste iseloomu ja nendevaheliste suhete keerukus ei lase meil selgeid otsustusi teha."[7] See juhatab ühe peamise Chauceri ideeni teose koostamisel: kutsuda esile lugejates erinevaid reaktsioone – just nii nagu palverändurid reageerivad "Canterbury lugudes" üksteise juttudele.[8]

Keel[muuda | muuda lähteteksti]

Chauceri mitmekesisus ja realism väljendub selgelt tema kirjastiilis (täpsemalt stiilides): tänu autori elukäigule on ka tema keelekasutus "Canterbury lugudes" äärmiselt tundlik ja lüüriline.[9] Ta oli mõjutatud prantsuse luulest ja rüütlipoeemidest, mida ta tõlkis ka inglise keelde, ning oli korduvalt viibinud nii Itaalias kui ka Prantsusmaal. 1370. aastate lõpus lõi Chaucer nn kuningliku stroofi (seitsmerealise 10-silbiku riimiskeemiga ababbcc) – pikem värss andis tema teostele paindlikkuse, mida enne teda polnud ühelgi inglise luuletajal. See lubab tal värsis edasi anda nii stiili elegantsust kui ka kõnekeelsust, mida ta kasutas ka "Canterbury lugudes".[10]

Kirjanik lõikab muuhulgas kasu "mina"-narratiivist, nii nagu keegi teine enne teda polnud teinud. Esmakordselt kogeb lugeja kogu sündmustikku läbi jutustaja silmade – jutustaja, kes on ise reaalselt kohal ning on kirjeldatud objekte ja isikuid kohanud, mitte ei loo neid pelgalt oma kujutluses. "Minast" saab Chauceri töödes inimene.[11] Kuigi teos on kirjutatud kolmandas isikus, ei saa sellest ometigi järeldada, nagu oleks Chauceri peateos autobiograafia. Tõenäoliselt lõi ta endale "Canterbury lugudeks" fiktiivse "mina", kelle käsitlus on autoril sama irooniline kui kõikidel teistel tegelastel.[12]

Kuigi kõiki palverändureid on kirjeldatud pahelistena, ei puutu lugeja otseselt kokku nende tegude tagajärgedega ega ohvritega, mistõttu jääb kõikidest ränduritest mulje kui valdavalt meeldivatest inimestest. Chauceri tekstis kaotavad sõnad sageli oma tähenduse: sõnu "õilis" ja "aadellik" kasutatakse olenevalt kontekstist väga erinevas tähenduses: siirast äärmiselt irooniliseni. Autor üritab oma "mina"-jutustaja moraalse järjekindlusetuse, erialase keele pideva kasutamise ning näilise lihtsameelsuse ja võhiklikkuse kaudu viidata asjaolule, kus tublidus omal alal on palverändurite hindamise ainsaks kriteeriumiks. Samal põhjusel on lugejal väga raske mõista, "millised on jutustaja enda moraalsed kriteeriumid".[13]

Katkend "Kaupmehe loost"

Keskinglise keel
'Wepyng and waylyng, care and oother sorwe
I knowe ynogh, on even and a-morwe,'
Quod the Marchant, 'and so doon oother mo
That wedded been.'[14]

Hääldus
ˈweːpiŋɡ and ˈwailiŋɡ ‖ ˈkaːr‿and ˈoːðər ˈsɔrwə ‖
iː ˈknɔu iˈnoːx ‖ ɔn ˈɛːvən and aˈmɔrwə ‖
ˈkwɔd ðə ˈmartʃant ‖ and ˈsɔː ˈdoːn ˈoːðər ˈmɔː ‖
ðat ˈwɛddəd ˈbeːn ‖[15]

Kaasaegne inglise keel
'Weeping and wailing, care and other sorrow
I know enough, in the evening and in the morning,'
said the Merchant, 'and so do many others
who have been married.'

Ajalooline kontekst[muuda | muuda lähteteksti]

"Canterbury lugude" kirjutamise aega on nimetatud üleminekuajaks: ajaks, mil "keskaegsed tõekspidamised hakkasid mõranema"[16]. See oli suuresti Musta surma – katkuepideemia – tõttu, mis laastas Euroopat aastatel 1347–1353.[17] Katkuepideemia läbi langes Euroopa rahvaarv drastiliselt, tänu millele tõusis tööjõu väärtus. Ühiskondlikes suhetes sai määravaks raha, mitte maa või tiitel. Madalamad klassid lahkusid mõisamaadelt, lootes saada suuremat palka mujal. Uuenenud ühiskondliku positsiooni tõttu nõudsid nad suuremat tunnustust ja võimu, mis viis 1381. aastal Inglismaal ülestõusuni. Talupojad mässasid Londonis, nõudes teoorjuse ja sotsiaalse kihistumise kaotamist. Nende visiooni järgi võinuks ainult kuningas säilitada oma kõrge tiitli.

"Canterbury lugude" kirjutamise ajal käis Saja-aastane sõda Inglismaa ja Prantsusmaa vahel. Kuningas Richard II valitsemisviisidega ei oldud Inglismaal rahul: kuningavõim sattus kriitika alla "oskamatuse pärast valitseda oma kaaskonda kui ka suutmatuse tõttu sõdida Prantsusmaaga". Lisaks tekitasid ühiskonnas pahameelt ka kirikuga seotud probleemid. Chauceri ajal oli katoliku kirikul kaks paavsti: üks Roomas, teine Avignonis. Kirikuprobleemidele Inglismaal ei toonud leevendust ka John Wyclifi otsus tõlkida Piibel inglise keelde. Kaasaegsetele oli teada kõrgemate kirikuisade priiskav ja liiderlik eluviis, mis oli vastuolus nende endi poolt kuulutatava vagaduse ideega. Sellega oli vaimulike staatus rikutud. Kirik oli korrumpeerunud, toimus laialdane indulgentsimüük ja levis üldine arusaam, et kirikut on vaja reformida. Kõikide nende valupunktide tõttu olid ka usulised veendumused nõrgenemas.[16]

Eeskujud[muuda | muuda lähteteksti]

Chaucer oli haritud ning luges palju kaasaegsete loomingut. Oma diplomaatilise karjääri tõttu sattus ta tihti Inglismaalt välja ning tutvus teiste rahvaste teostega. Neid kasutas ta hiljem eeskujudena "Canterbury lugusid" kirjutades.[18]

"Üldise proloogi" eeskujudeks võib lugeda Jean de Meuni "Roosiromaani", Chaucerile omast seisuste satiiri leiab ka John Goweri, Chauceri kaasaegse, poeemist "Inimkonna peegel".[19]

Iga loo kohta saab leida oma eeskujud. Näiteks on "Rüütli loo" peamine eeskuju Giovanni Boccaccio poeem "Lugu Theseusest seoses Emilia pulmadega" (itaalia keeles Il Teseida delle nozze d’Emelia). Poeemiga tutvus Chaucer ilmselt mõnel oma Itaalia-reisil, tõenäoliselt aastal 1378.[20] Teisteks eeskujudeks "Rüütli loole" loetakse Statiuse eepost "Thebais" ja Boethiuse "Filosoofia lohutust", viimane on inglise keelde tõlgitud Chauceri enda poolt.[20]

"Oxfordi tudengi loo" peamiseks allikaks on Francesco Petrarca "Mõistulugu abielunaise kuulekusest ja truudusest" (ladina keeles De obidentia ac fide uxoria mythologia). Petrarca lõplik versioon sai valmis aastal 1374, kuid tuleb märkida, et tegu on omakorda Boccaccio "Dekameroni" viimase loo tõlkega.[21]

"Maahärra loos" on selgesti nähtav Euroopa ja Idamaade folklooris esinev "mõtlematu tõotuse" motiiv. Selle loo peamine allikas on ilmselt Boccaccio "Filocolo", kuid sarnasusi on märgata ka 12. sajandi bretooni kirjaniku Marie de France’i teostega.[22]

On ka lugusid, mille eeskujusid ei ole võimalik kuigi kindlalt tuvastada – seega on need ilmselt kirjutatud spetsiaalselt "Canterbury lugude" jaoks. Selline on näiteks "Kanooniku teenri lugu".[23]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 The Canterbury Tales (2015). Vaadatud 01.12.2018.
  2. 2,0 2,1 2,2 Viidemann, V. (2006). Canterbury lood. Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, lk 21–23.
  3. 3,0 3,1 Veidemann, R. Canterbury Lood avavad uue klassikasarja Postimees, 6. aprill 2006 (vaadatud 03.12.2018)
  4. Viidemann 2006: 48
  5. 5,0 5,1 Ibid.: 24, 26-27
  6. Glaser, J. (2005). The Canterbury Tales in Modern Verse. Hackett Publishing Company: Cambridge, lk 7.
  7. Viidemann 2006: 29-30, 33
  8. Howard, D., R. (1980). Chaucer. - In: Writers and Pilgrims. Medieval Pilgrimage Narratives and Their Posterity. Berkeley and Los Angeles: University of California Press, lk 100.
  9. Glaser 2005: 8
  10. Viidemann 2006: 15-18
  11. Howard 1980: 85
  12. Viidemann 2006: 409
  13. Ibid.: 32-33
  14. Text from The Riverside Chaucer, ed. by Larry D. Benson, 3rd edn (Oxford: Oxford University Press, 1987), p. 153.
  15. Based on the information in Norman Davies, "Language and Versification", in The Riverside Chaucer, ed. by Larry D. Benson, 3rd edn (Oxford: Oxford University Press, 1987), pp. xxv–xli.
  16. 16,0 16,1 Viidemann 2006: 11-12
  17. "Black Death". Wikipedia. Kasutatud 06.12.18.
  18. Viidemann 2006: 409-420
  19. Viidemann 2006: lk 409
  20. 20,0 20,1 Viidemann 2006: 410
  21. Viidemann 2006: 412-413
  22. Viidemann 2006: 414
  23. Viidemann 2006: 418-419