Artemisia Gentileschi

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Artemisia Gentileschi. Autoportree maalikunsti allegooriana ("La Pittura"). 1638–1639
"Susanna ja vanamehed" ("Susanna e i vecchioni", 1610)
"Juudit tapab Olovernese" ("Giuditta decapita Oloferne", 1614-1620)
"Juudit ja tema teenija", 1623–1625
"Kleio", 1632
"Simson ja Delilah", ajavahemikus 1630–1638
"Batseba" (u 1645–1650)

Artemisia Gentileschi (itaalia hääldus: arteˈmiːzja dʒentiˈleski; 8. juuli 1593 Rooma – 1652/53 Napoli) oli Itaalia maalikunstnik, Caravaggiost mõjutatud dramaatilise realismi esindaja.

Eluloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Artimisia sündis maalikunstnik Orazio Gentileschi peres. Ta oli vanim viiest lapsest ja ainuke tütar[1], tema ema suri, kui tüdruk oli 12-aastane. Artemisia õppis maalimist oma isa käe all, kuid muud haridust ta ei saanud ja õppis lugema ning kirjutama alles täiskasvanueas[2]. Perspektiivi kujutamise õpetust sai ta isa sõbralt maastikumaalija Agostino Tassilt, kellega Orazio koos freskosid maalis. Ühe sellise tunni käigus vägistas Tassi Artemisia ja taganes hiljem lubadusest temaga abielluda. Orazio Gentileschi andis Tassi 1612. aastal kohtu alla[3]. Kohtuprotsess äratas avalikku tähelepanu ja hävitas Artemisia reputatsiooni, ehkki kohus mõistis Tassi süüdi, määras talle vanglakaristuse ja pagendas ta hiljem Roomast. Artemisia pidi kohtus oma tunnistust tõendama tortuuri all. Kohtuprotsessi üleskirjutused on säilinud ja kättesaadavad ka tänapäeval[2].

Veidi aega pärast kohut abiellus Artemisia Firenze maalija Pierantonio Stiattesiga, kolis Firenzesse ja liitus 1616. aastal esimese naisena Firenze kunstiakadeemiaga. On arvatud, et enneolematu au saada Firenze kunstiakadeemia liikmeks tabas teda tänu Firenze patrooni, võimsast Medici perekonnast pärit Toscana suurhertsog Cosimo II soosingule. Suurhertsog tellis Artemisialt Firenze-aastatel mitu maali ning pärast hertsogi surma pöördus kunstnik 1621. aastal tagasi Rooma. Ta viibis ka Genuas ja Veneetsias ning umbes 1630. aasta paiku asus Napolisse, kus tegutses edukalt kunstnikuna. Aja jooksul hakkas ta otsima uut patrooni.

1638. aastal saabus Artemisia Inglismaale, et koos oma isaga töötada Londonis kuningas Charles I teenistuses. Nende loodud on laemaalingud kuninganna Henriette Maria jaoks ümber kujundatud Queen's House'i saalis Greenwichis[4]. Pärast Orazio surma 1639. aastal jäi Artemisia veel vähemalt mõneks aastaks Londonisse. Artemisia Gentileschi biograafi teatel maalis ta palju portreesid ja sai kiiresti oma isast kuulsamaks[5].

Hiljem, arvatavasti 1640. või Inglismaa kodusõja algusajal 1641. aastal, asus ta Napolisse, kus lõi veel arvukalt maale. Tema peamine patroon oli Don Antonio Ruffo – säilinud on 28 kirja patroonile ja nendest järeldub, et 1650. aastal oli kunstnik veel elus ja tegutses.

Artemisia Gentileschi elu lõpuaastatest on vähe teada. Kunstiajaloolane Charles Moffat on arvanud, et Artemisia võis oma elu lõpetada enesetapuga, seda kinnitab tõsiasi, et tema surma põhjus pole teada[2]. Samuti on arvatud, et kunstnik suri katku, mis levis Napolis 1656. aastal.

Teutsche Academie Pb-521.jpg

Vaselõikes portreed Joachim von Sandrarti kunsti tutvustavast koguteosest "Teutsche Academie" (ilmus 1675, illustratsioonid 1683): Orazio ja Artemisia Gentileschi, Hendrick Steenwijck, Simon Vouet, Roelant Savery, Joris Hoefnagel

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Artemisia Gentileschi teostes äratab tähelepanu teemavalik: palju kujutab ta võimsaid naistegelasi vanast testamendist, ei puudu ka Maarja ja muud pühakud, allegooriad ning antiikmütoloogia.

Rooma periood[muuda | muuda lähteteksti]

Esialgu maalis Artemisia Gentileschi samamoodi nagu ta isa, mõnevõrra lüürilisemalt Caravaggiost. Üks tema esimesi teadaolevaid teoseid on "Susanna ja vanamehed" (1610), mille autoriks peeti kaua aega tema isa. Kohtuprotsessi ajal ja selle järel maalis ta esimese versiooni Juuditist tapmas Olovernest (u 1612–1613; teine versioon valmis u 1614–1620), süžeest, mida maalis Caravaggio, kuid mida tema isa kunagi ei üritanud. Lisaks tehnilisele meisterlikkusele äratas tähelepanu viis, kuidas Artemisia Juuditit portreteeris, väljendades peaaegu katartilist raevu ja kujutades naist palju jõulisemana kui Caravaggio või mõni teine kunstnik. Artemisia Gentileschi värvid olid säravamad kui Oraziol ja ta jätkas Caravaggio populaarseks tehtud dramaatilise heletumeduse (chiaroscuro) rakendamist oma maalikunstis, ka kaua aega pärast seda, kui ta isa oli sellest võttest loobunud.

Firenze periood[muuda | muuda lähteteksti]

Firenzes hakkas välja kujunema Artemisia Gentileschi isikupärane stiil. Erinevalt teistest 17. sajandi naismaalikunstnikest valis ta oma põhižanriks ajaloomaali, mitte portree või vaikelu. Selle perioodi teostest on tuntud "Jael ja Siisera" (1620) ning esimene "Magdaleena" (1620). Firenzes oli kunstnik skulptor Michelangelo Buonarroti vennapoja protežee. Viimane soosis teda ja maksis talle Casa Buonarroti jaoks, Michelangelo mälestuseks maalitud freskode eest heldelt (u 1616). Selle perioodi töödest on tuntud paneel "Inclinazione".

Genua, Rooma, Veneetsia[muuda | muuda lähteteksti]

Roomast liikus ta arvatavasti samal aastal veel Genuasse, saates isa ühe Genua aadlimehe teenistusse. Umbes sellest ajast pärineb esimene "Lucretia" (1621) ja esimene "Kleopatra" (1621-1622). Ta külastas Veneetsiat, kus kohtus Anthonis van Dyckiga, tolle ajastu ühe edukaima maalikunstnikuga, ja tõenäoliselt ka Sofonisba Anguissola ning teiste naiskunstnikega. Gentileschi pöördus üsna pea tagasi Rooma. Tema eluloos on märge, et ta elas seal koos tütre ja kahe teenijaga, abikaasast oli lahku läinud ja kaotanud temaga igasuguse kontakti. Hiljem sai ta teise tütre ja mõlema kohta on märgitud, et neist said maalijad, kuid teadaolevad andmed selle kohta puuduvad.

Napoli, Inglismaa, Napoli[muuda | muuda lähteteksti]

Hiljem kujunes tema maalistiil õrnemaks ja vähem dramaatiliseks, muutus tervikuna kaunimaks ja peenemaitselisemaks. Napoli perioodist on pärit "La Pittura" (1630), unikaalne teos, milles on koos kunst, kunstnik ise ja muusa, "Kuulutamine Maarjale" (1630), allegooriline "Kleio" (1632), "Lucretia" ja "Kleopatra" teised variandid, "Batseba" (1636–1637) ning "Lott tütardega" (1635–1638). Kunstnikul oli küllalt varandust, et 1637. aastal oma tütrele abiellumisel kaasavara maksta.

Inglismaal valmistas peale Queen's House'i hiiglasliku laemaali "Rahu allegooria" veel "Aleksandria Katariina", "Minerva" ning mitmeid portreesid. Pärast Inglismaa perioodi Napolisse naasnuna maalis veel vähemalt viis varianti "Batsebast" ja veel ühe "Juuditi"[2].

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Feministlik vaade[muuda | muuda lähteteksti]

Feministide huvi Artemisia Gentileschi elu ja loomingu vastu algas 1970. aastatel, kui feministlik kunstiajaloolane Linda Nochlin avaldas artikli "Why Have There Been No Great Women Artists?". Nochlini artikkel kutsus üles tundma rohkem huvi naiskunstnike loomingu vastu ja integreerima seda kunstiajaloo üldisse käsitlusse[6].

Esimese faktidega kinnitatud ülevaate kunstniku elust avaldas feministist kunstiajaloolane Mary Garrard 1989. aastal raamatus "The Image of the Female Hero in Italian Baroque Art"[7], millele järgnes 2001. aastal "Artemisia Gentileschi around 1622: The Shaping and Reshaping of an Artistic Identity". Garrard kritiseerib kunstiajaloolasi, kes ei püüa kunstniku loomingut tõlgendada laiemas kunstiajaloo kontekstis, väljaspool 17. sajandi naiskunstnike loomingu oma.

Teadlane Griselda Pollock on väitnud, et Artemisia Gentileschi õnnetu käekäik teismeeas on kahjuks muutunud "kunstniku teoste tõlgendamise teljeks". See tähendab, et kuigi ta on imetletud ajalooline isik, siis kahjuks mitte niivõrd oma teoste kui sensatsioonilisuse pärast, mille tekitas vägistamine ja kohtuprotsess. Pollock analüüsib kunstniku teoseid ja keeldub näiteks nägemast "Juuditi ja Olovernese" motiivis kättemaksu kujutamist, vaid kahe naise vaprust panna toime poliitiline mõrv. Üksi sureva "Kleopatra" motiivis näeb ta kunstniku noorpõlve leina ja kaotust. Samuti väidab Pollock, et Gentileschi edu kunstnikuna sõltus valitud teemadest, mis pidid kõnetama tema patroone. Nii püüab ta panna Gentileschi karjääri 17. sajandi maitse ajaloolisse konteksti, et põhjendada piiblist või antiikkirjandusest pärit kangelanna narratiivi[8].

Viited popkultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]